Marilyn Monroe nimi ja kujutis on aasta-aastalt üha suurem business. Filmides hööritab ta puusi lapseliku sekspommina, räägib peenikese häälega ja teeb suuri silmi – tihtipeale kramplikult ja mitte kuigi usutavalt. Lauldes tundis Marilyn ennast vabamalt ning lasi end meloodial kanda. Kuid fotod manavad esile sajaprotsendilise sekspommi, kelle jultundrauge pilk hüpnotiseerib endistviisi. Viieteistkümnendiksekundi ajal mõjus Marilyn plahvatuslikult. Sellepärast mehed teda ihaldasidki – selle leegi pärast, mis piltidelt silma lahvatas. Norma Jeanina sündinud tüdruk murdis end kuulsusse just nimelt tänu fotodele. Õigemini tänu hingematvalt seksikale kalendripildile, kus punakate kiharatega kaunitar diagonaalis punasel atlassil lebab, pea selga visatud, et vaataja poole kiigata. Nüüdsete mõõdupuude järgi oli foto siivas – ei mingeid häbemekarvu ega lausalastust. Ent see pilt läks ajalukku ning tõmbas Marilyni koos endaga kuulsuse ja meeleheite keerisesse, mis talle lõpuks hukatuse tõi.
Saboteeris filmivõtteid
Mehed tahtsid Marilyniga juttu teha tema seksika keha ja lolitaliku pilgu pärast. Ta ise mõistis seda, kuid langes üha uuesti samasse lõksu. Ta oli ikka ja alati üksi, ka imetlevatest meestest ümbritsetuna. Sest viimased kasutasid teda ära ja viskasid siis nurka. See tundus orvule harjumuspärane – vaimuhaige ema, kes oleks lapse äärepealt ära kägistanud, surnud isa, kasupered ja lastekodud. Kuueselt oleks Norma Jean äärepealt ära vägistatud. Üheksaselt sai ta Los Angelese orbudekodus köögitöö eest viis senti kuus. Iga pühapäev võeti kiriku tarbeks üks penn tagasi.
Esimese abielu politseinik Jim Doughertyga sõlmis lennukitehases töötav Norma Jean 16aastaselt ainult selleks, et põrguringist pääseda. Ta kutsus oma meest issiks. Neiu sai modellitööd, 1946 lahutati. Järgnes filmikarjäär peamiselt 20th Century meesbosside tiiva all, kes teda põrmugi ei usaldanud. Teine abielu pesapallistaar Joe DiMaggioga, kes oli Marilynile pühendunud, kuid keda naise eluviis šokeeris. Kolmas abielu näitekirjanik Arthur Milleriga, intelligendiga, kes püüdis oma haavatavat kaasat mõista ja tema hinge ravida. Salajased armulood John ja Robert Kennedyga, seksikalt õhatud «Happy Birthday, mr President», seljas üliliibuv kleit nagu kinkepaber. Ja surm, mille põhjuse üle – enesetapp unerohtude üledoseerimisega või siis FBI mõrv vendade Kennedyte kaitsmiseks – tänini vaieldakse.
Oli see nüüd rambipalavik või ujedus, kuid Marilyn paistis filmivõtteid lausa saboteerivat. Ta oli režissööridele äärmiselt ebamugav diiva, kes ajas ajagraafikud sassi ja nõudis aina tähelepanu. Nii mõnedki olid veendunud, et näitlejatar kahjustas filmi tegemist meelega, sest tal oli tekkinud tülgastus Hollywoodi vastu, kelle ainus eesmärk oli teda ära kasutada.
Orb klammerdus meeste külge
Tõsi, kehvadest oludest pärit Marilyn oli harimatu. Ei saa öelda, et võimekad mehed poleks üritanud teda päästa. Näiteks menurežissöör Elia Kazan, kes oli näitlejatari armuke, enne kui too tema sõbra Arthur Milleriga tutvus, kiitis Marilyni elulähedust. «Kõik oli talle kas täiesti tähtsusetu või täiesti isiklik. Tal puudus huvi abstraktsete, formaalsete ja ebaisiklike mõistete vastu, kuid ta oli kirglikult pühendunud omaenda elukogemustele.»
Voodis olevat Marilyn olnud kui plahvatusootel pomm. «Süüta ta, ja ta plahvatas. Armuke oli talle päästja.» Viimane lause annab mõista Kazani kõrgest enesehinnangust seksijumalana. Kuid tema päästetööd piirdusid voodiga. James Deani ja Marlon Brando avastaja eelistas Marilyni mitte oma filmidesse kutsuda.
Arthur Miller oli hellema südamega mees. Ta nägi Marilynis naiivset tüdrukut, kes oli kehalt ideaalne ja vaimult toores ning keda küünikute linn ihkas alla kugistada. Milleri stsenaariumi järgi valminud draama «The Misfits» («Kohanematud») näitab Marilyni selle kandi pealt, kuid nende esmakohtumisel nägi Miller orvukest, kes vajab hädasti päästjat. Näitlejatar oli äsja kaotanud oma agendi Johnny Hyde’i, oma kaitsja ja armukese, kes oli temast märksa vanem, abielus ning perega, kes vihkas Marilyni ning süüdistas teda Hyde’i tapnud infarktis. «Ta nuttis musta pitsloori all,» kirjeldab Miller. «Kui surusime kätt, tuhises tema keha liikumisest tekitatud šokk minust läbi – tunne, mis oli vastuolus kurbusega kõige selle välise sära ning fotoseansi ülesseadmise saginaga. Hiljem Marilyn seletas Kazanile, et Hyde oli surnud, hüüdes haiglapalatis, kuhu Hyde’i pere oli keelanud Marilynil siseneda, tema nime. Marilyn oli kuulnud seda koridorist ning lahkunud nagu ikka üksi.»
Võimalik, et just seesama üksildus imetlevas meesterõngas sundis Hollywoodis karjääri teinud Marilyni tülikalt käituma. «Marilyn meeldis mulle, aga temaga oli tapvalt hirmus koos töötada,» meenutas kunagine filmipartner Richard Widmark. «Ta redutas oma garderoobis ja keeldus välja tulemast. Kui ta siis viimaks kohale ilmus, oli ta täielik närvipundar. Seda kõike põhjustas hirm. Ta oli nii paljude asjade suhtes ebakindel ning ilmselgelt enesehävituslik. Ta oli algusest peale nagu haavatud lind.»
Milline oli maskita Marilyn, ei teadnud vist keegi. «Minu veetleva leedi» režissöör George Cukor oli veendunud, et näitlejatar päris emalt hullumeelsuse.
«Marilynil oli kehv otsustusvõime. Tal oli koomikuannet, kuid sõbrad ütlesid, et see žanr ei vääri teda. Ma kuulsin teda kord rääkimas hariliku häälega, mis oli võrdlemisi ebasümpaatne. Nii ta siis leiutaski oma titahääle. Teisalt võis teda haruharva näha, suu kinni, sest kinnise suuga Marilynil oli väga tahtejõuline lõug, peaaegu hoopis teine nägu.»
Enesetapp või mõrv?
Meestele oli Marilyn kurnav armuke. Olles abielus Arthur Milleriga, elas ta üle kaks nurisünnitust ning raske günekoloogilise lõikuse. Tema kallimad – pärast suhete purunemist Milleriga ripsutas Monroe lisaks Kennedytele tiiba ka Yves Montand’iga – ei viitsinud madala enesehinnanguga ja narkosõltuvuses filmidiiva nutulaule kuulata. Marilyn ei suutnud suhete lõppemisega leppida, ta klammerdus meeste külge ning tülitas neid telefonikõnedega.
Töö viimaseks jäänud filmi «The Misfits» kallal jäi Monroe kurnatuse tõttu pooleli. Linateosest «Something’s Got to Give» löödi näitlejatar kroonilise hilinemise ja uimastisõltuvuse tõttu minema.
Neli kuud hiljem, 5. augustil 1962 leiti ta oma tagasihoidlikust kodust surnuna, põhjuseks konstateeriti uimastite üledoseering. Enesetapp? Monroe sõbrad korraldasid veel mullu Marilyni surma-aastapäeval Hollywoodi muuseumis sümpoosioni, et pesta tema nime enesetapuväidetest puhtaks.
Ent aastal 1973 kirjutas Norman Mailer romaanis «Marilyn»: «Sääraseid asitõendeid peaaegu pole ning meil on vastukaaluks kõik tõendid Marilyni tasakaalutusest ning tõenäosus, et ta oli võtnud liiga palju barbituraate ning meeleheitel meedikud pingutasid tundide kaupa tema elu päästa, mis seletab paljusid vastukäivusi (Marilyni surma puudutavates aruannetes). Muidugi oli ka võimalik, et tema surma põhjuste eemaldamiseks kasutati maopumpa.»
Ent Mailer lisab: «Kui teda tõesti kunagi kägistati, seejärel lämmatati eluga lastekodus ja hilisemas elus ahistas teda stuudio ning lämmatasid abieluheitlused, siis ta reageeris sellele, otsustades oma elu üle täielikult ise, mis tähendab ehk ka seda, et ta tahtis ka oma surma üle ise otsustada.»
Teisalt: paar aastat tagasi välja ilmunud helilindid Marilyni intervjuuga paar nädalat enne surma näitavad staari üllatavalt optimistlikuna. Näitlejatar tundus olevat enesekindel ja rääkis meeleldi oma tulevikuplaanidest.
Marilyn Monroe alias Norma Jean Baker
1. juuni 1926 – Los Angeleses sünnib Norma Jean Mortensen. Tema ema Gladys on RKO stuudios filmilõikaja. Ääretult kaunis naine kannatab vaimuhaiguse all ning annab korduva psühhiaatrilise ravi tõttu tütre võõrastele kasvatada.
1942 – 16aastane Norma Jean abiellub 21aastase James Doughertyga. Abielu kestab vaid neli aastat.
Nooruke iludus teeb modellitööd ning värvib oma punased kiharad blondiks.
1946 – Norma Jean Baker võtab nimeks Marilyn Monroe. Ametlikult vahetab ta nime alles aastal 1956. 20th Century Fox sõlmib Norma Jeaniga lepingu.
1947 – esimene kõrvalosa filmis «Šokeeriv preili Pilgrim». Järgneb paar kõrvalosa, kuid Fox keeldub lepingut pikendamast ja Norma Jean jätkab modellitööd ning õpinguid draamakoolis.
1949 – legendaarne aktifoto kalendris, viis filmi.
1950 – soosiv kriitika rollide eest filmides «Asfaldidžungel» ja «Kogu tõde Eevast».
1951 – seksikas blondiin saab kopsakama rolli filmis «Armupesa» ja hakkab kuulsust koguma. «Armupesa» võtted kuulutatakse Marilyni ujumistrikoo tõttu kinniseks.
1952 – filmis «Monkey Business» nähakse Marilyni esmakordselt plaatinablondina. Soengust saab tema firmamärk.
1953 – «Härrasmehed eelistavad blonde», «Kuidas miljonärile mehele saada». Algab suhe pesapallitäht Joe DiMaggioga. Marilyn on tõusnud tõeliseks kassatäheks.
1954 – abiellub jaanuaris DiMaggioga. Oktoobris antakse teada lahutusest.
1955 – «Seitsme aasta abielukriis», milles tehtud rolli peetakse Marilyni üheks tugevamaks. Filmist on pärit legendaarne kaader, kus metroorestist kerkiv tõmbetuul lennutab näitlejatari valge kleidi õhku.
1956 – «Bussipeatus», millega Marilyn tõestas kriitikutele draamanäitleja võimeid. Abiellumine näitekirjanik Arthur Milleriga.
1959 – «Džässis ainult tüdrukud».
1960 – George Cukori «Let’s Make Love» («Armastagem») Yves Montand’iga, kellega Marilynil tekib armusuhe.
1961 – lahutus Arthur Millerist. Draama «Kohanematud», mis jäi luigelauluks nii Marilynile kui ka Clark Gable’ile.
1962 – juunis vallandatakse Marilyn filmi «Something’s Got to Give» võtetelt. Paistab, et tema karjääriga on lõpp. Diiva tõmbub üksindusse. 5. augustil leiab majapidajanna voodist tema alasti surnukeha. Väidetavalt on Marilyni käes telefonitoru. Surma põhjuseks nimetatakse barbituraatide üledoosi.
Marilyn arvudes
14,9 miljonit korda on Marilyni nime toksitud interneti otsingumootorisse Google.
5 dollarit – honorar esimese modellitöö eest.
50 dollarit – honorar kuulsa aktifoto eest aastal 1949.
125 dollarit – Marilyni nädalapalk tema esimese stuudiolepingu kohaselt, mille ta sõlmis 20th Century Foxiga augustis 1946.
100 000 dollarit – summa, mis maksti Monroe’le tema viimase, lõpetamata jäänud filmi «Something’s Got to Give» eest.
30 – filmide arv, milles Marilyn elu jooksul mängis.
66 – filmide arv, kus keegi teine kehastab Marilyni.
300 – Marilynist kirjutatud biograafiate ligikaudne arv.
1 – Monroe positsioon ajakirja Playboy 1999. aasta edetabelis «XX sajandi seksikaimad staarid». Marilyni pilt oli 46 aastat varem ilmunud Playboy esimese numbri kaanel.
166 cm – Marilyni pikkus.
36 – tema vanus surres.
Ehkki üldsus pidas Marilyni seksikaks kõlupeaks, annavad tema mõtteavaldused aimu hoopis sügavatest mõttehoovustest.
«Koerad ei hammusta mind kunagi. Ainult inimesed hammustavad.»
«Maailm minu ümber oli kuidagi sünge. Pidin õppima teesklust, et – ma ei tea – seda süngust blokeerida.» – elust lastekodudes.
«Ma polnud harjunud õnnelik olema, nii et ma ei pidanud seda enesestmõistetavaks. Mõtlesin vist, et armastus teeb õnnelikuks. Mind kasvatati üles teistmoodi kui keskmist Ameerika last, sest keskmisesse lapsesse sisendatakse eeldust olla õnnelik – olla edukas, õnnelik ja õigel ajal platsis.»
«Mu abielu ei teinud mind kurvaks, aga ta ei teinud mind ka õnnelikuks. Me abikaasaga vaevalt rääkisime. Mitte et me oleksime vihased olnud. Meil lihtsalt polnud midagi öelda. Olin igavuse kätte suremas.» – abielust Jim Doughertyga.
«Karjäär on imetore, aga seda ei saa külmal õhtul kaissu võtta.»
«Hollywoodis on tüdruku vooruslikkus märksa vähem tähtis kui tema soeng.»
«Inimestel oli kombeks vaadata mind, nagu oleksin mingisugune peegel, mitte inimene. Nad ei näinud mind, nad nägid omaenda lodevaid mõtteid. Ja siis varjasid oma mina, öeldes, et hoopis mina olen lodev.»
«Olen naisena läbi kukkunud. Mu mehed ootavad minult nii paljut seksisümboli imago tõttu, mis nemad ja ma ise olen endast loonud. Mehed ootavad nii paljut ning ma ei suuda neid ootusi täita.»
«Ma taastan end üksinduses. Karjäär sünnib avalikkuse silme all ja talent privaatsuses.»
Eesti Marilynid
Ada Lundver, näitlejanna, keda ka Eesti esimeseks Marilyniks kutsutud: «Mina, ja Eesti Marilyn?! Aga see on ju rahva poolt pandud ning mind see ei huvita ega puuduta. Köitnud on Marilyn Monroe mind oma ilu poolest küll. Vaieldamatult. Ta oli ikka maailma üks ilusamaid naisi, midagi pole öelda. Mõni ütleb ka, et ta pole üldse ilus. Aga minu meelest on ta seda väga. Olen ka mõnda tema filmi näinud. Kuid need rollid on kõik niisugused pealiskaudsed naiivitari rollid. Usun, et siin tuleb süüdistada režissööre, et ta nii üheplaanilisi rolle tegi. Ega ta ei pruukinud ju elus üldse selline olla. Aga ega ma seda tea, me polnud ju tuttavad!»
Meribel Müürsepp, laulja, kes hiljuti esitas kava Monroe lauludest: «Ma pole eriti tema filme kahjuks näinud, kuid muusika poolelt arvan, et tal oli palju häid ja mõtestatud laule, kus peitub idee ja on, mida edasi öelda. Ega ta häälelt midagi suurt olnud, aga ta suutis seda emotsioonidega korvata, mõtte edasi anda. Just see mind tema laulude juures võlubki. Siiski leian, et tema esituses kõlanud laule, mida rahvas väga teaks, pole palju.»
Stella K. Wadowsky: «Mind võlus tema glamuurne stiil.» Läbi mitme-mitme aasta on Eestis edukalt Marilyn Monroe imagot positiivses mõttes pruukinud ajakirja Just! kõmuajakirjanik Stella K. Wadowsky – erinevatele üritustele on ta ikka ilmunud tõetruu Monroe teisikuna. «Marilyn on paljude jaoks iluideaal,» tõdeb Stella. «Teda on nimetatud staariks, kes hoidis ülihästi oma välist imagot ja oskas kõike, mis temas parim oli, välja mängida. Aastaid tagasi võluski mind tema glamuurne stiil, täiuslik soeng ja eelkõige fantastilised kostüümid. Mõnda aega isegi kogusin tema erinevatest filmidest pärit kostüüme, mida lasin endale rätsepal õmmelda.» Tänaseks, tunnistab Stella, on tuhin üle läinud. «Olen tema vaimustusest välja kasvanud. Algne vaimustus oli just tema välise stiili vastu, aga kui süüvida tema pikantsesse eluloosse, mis on pikitud lõputute armuseikluste, alkoholi ja narkootikumidega, siis on raske teda iidoliks pidada. Tema elustiil oli pigem eemaletõukav. Aga viie- ja kuuekümnendate stiili riided on endiselt minu suur nõrkus... Ma lausa jumaldan tollase moelooja Oleg Cassini rõivaid. Ja vahel hiilin veel praegugi, kaasas ajaleheväljalõige, kus Cassini kostüüm pildil, õmbleja juurde...»
Kommentaarid