MEHISUSE KOOL: Sandra Oxenryd talus kaotusvalu artistile kohase mehisusega. Nagu kõik teisedki.Foto: Mati Hiis
Inimesed
20. mai 2006, 00:00

Sandra Oxenryd: «Kui ümbrikusse jäi veel kolm riiki, tunnetasin, et see võib olla lõpp…» (122)

«Hääletamistulemuste lugemise ajal olin loomulikult kohutavalt närvis,» tunnistas Sandra Oxenryd vahetult pärast poolfinaali lõppu neljapäeva südaööl. «Ja kui ümbrikutesse jäi vaid kolm riiki, tunnetasin, et see võib olla lõpp… Et meie nende hulgas ei ole. Sest minusse tuli halb eelaimdus. Vahel saad justkui kelleltki teateid, mis ees ootab.»

Hetkel, mil finaalile alla andma pidanud Eesti delegatsioon ajakirjanikega kohtus, kostis kõrvalruumist kümne edasipääsenud artisti juubelduskisa.

Sandra, kes vapralt kaotusvalu talus ning – kuigi silmad õrnalt veekalkvel – kõigele vaatamata säravalt naeratas, oli juba otsustanud, et ühegi peo keerisesse ta kaotusvalu uputama ei tõtta. «Saan vanemate ja vennaga kokku ning läheme üheskoos õhtust sööma. Ja siis – magama.»

Dagmar ja Jelena hoidsid käest kinni

Teist meelt olid taustalauljad Dagmar Oja ja Jelena Juzvik: «Kuhu mujale kui euroklubisse,» rääkisid nad.

«Hoidsime kõik kätest kinni,» meenutas Dagmar äsjast istumist greenroom’is. «Ja ikka lootsime parimat. Aga ei saanud… Kukkus ikka välja nii nagu alati, eks ole? Kui edasipääsevate riikide teatamine algas, siis viskas ikka närvi sisse küll. Enne viimase ümbriku avamist kahtlustasime, et see võib olla kas Island või Belgia. Millestki rohkemast me enam ei mõelnud. Või siis ikkagi meie. Aga ei tulnud! Imestasime, et edasi pääses nii palju slaavi maid. Igatahes näib, et eurooplastele lähevad peale naljakad lood.»

Jelena Juzvik sõnas ohates: «Kurb. Natuke kurb on ikka.» Ta lisas, et polnud erandiks – närvid olid täiesti läbi juba alates esimeste ümbrike avamisest. «Istusime Dagmariga koos, meie mõlema käed ja jalad värisesid… Aga see on elu, kus keegi alati võidab või kaotab. Ja tegelikult ei arva ma, et kaotasime. Esitus oli tugevaim ja andsime oma parima. Ausõna. Aga ikka on kurb!»

«Kahju, kui meie laul inimestele ei meeldi.»

«Valesti ei läinud midagi,» sõnas üks laulu autoreid Ilmar Laisaar.

«Ütlen ausalt: see oli meie tiimi kõige parem esitus Ateena Eurovisioni laval üldse. Ja kui sellest ei piisanud, siis… on viga milleski muus või meis. Kui meie laul inimestele ei meeldi, siis on sellest kahju.»

Laisaar nentis, et tema jaoks oli suureks üllatuseks Belgia ja Poola läbikukkumine. «Ju siis on mängus mingid teised jõud, mis asja juhivad.»

«Ei ole see mingi maailmalõpp,» kinnitas Pearu Paulus ka pärast poolfinaali lõppu oma sama päeva hommikul öeldud lauset. «Ma olen väga rahulik ja see, mida ma teleekraanilt nägin, oli see, mida olen soovinud. Me saime lõpuks väga hea pildi, superheli ning superesituse: tüdruk oli super, solisti ja backi vahekord oli super. Mul pole mitte midagi öelda. Kui kellelgi on midagi öelda, siis see on nende probleem. Mina jäin esitusega väga rahule ning mitte ühtegi asja ei jäänud mul hingele kripeldama. Kõik oli väga hea, minu jaoks vähemalt.»

Ka Alar Kotkas hoidis rahulikku joont, kui ütles, et Sandra esitus oli väga hea. «Raske öelda, miks,» ei osanud Kotkas põhjust leida, miks Eestit esindav hea esitusega lugu siiski finaali ei pääsenud. «Ju siis sel hetkel ei olnud meie laul Euroopa publikule piisavalt atraktiivne. Ma ei tea, kuidas need kohad poolfinaalis jagunesid, aga oleks huvitav teada saada, palju siis puudu jäi. Aga – loomulikult on kahju.»

Paulus ja Paadam teevad rahvamuusikaansambli

Seda aga, et näiteks Pearu Paulus kavatseks edaspidigi Eurovisioni-rindel jätkata, muusik lubama ei kippunud: «Millegipärast kaldun arvama, et tegelikult kulub päris palju seda aega, mis Eurovisioni alla tuleb matta. Ilmselt on kasulikumaid projekte, kuhu oma aega ja energiat panna.»

Selle mõtte peale võtab sõna ka Juhan Paadam: «Jah, me läheme Pearuga mõlemad Keilasse ja hakkame tegema rahvamuusikaansamblit. Mina mängin pingipilli ja jauramit ning Paulus võtab klaveri.»

«Koostöös Keila KEKiga,» lisas Pearu Paulus muiates.

Kuid kaugelt mitte kõik tänavuse euroloo autorid ei jaga pärast ebaõnnega vürtsitatud poolfinaali Pearu Pauluse mõtet Euro­visioni-pillid nurka visata.

Alar Kotkas vähemasti mitte, kui ütles: «Mingi okas jäi kurku. Ei taha sellega leppida. Ma ei ole kaotaja.»

Kogenud telehai Leo Karpini arvates sai aga meie laulule saatuslikuks tõik, et see tuli ettekandele kohe pärast Rootsi Carolat. «Carola lugu lihtsalt tappis – see oli niivõrd võimas. Fantastiliselt produtseeritud ja lauldud, nii et mis lugu sellele ka järgnenuks, oleks rootslased selle piltlikult öeldes hävitanud.»