Ave Kumpas: muusikat ei saa õpetada kurjaga, ainult heaga (2)

Aapo Ilves on öelnud, et tema kõige populaarsem luuletus on kaksikvärss: «Ave Kumpas ja kass kargas/vana karu lõi trummi.»

Kaks aastakümmet teles laululapsi juhendanud Kumpase kontol on 300 lastelaulu. Kui mitmele lapsele on ta olnud lauluemaks, ei oska nüüd juba eakas, kuid endiselt nooruslik daam ka ise öelda. Tihti tulevad talle tänaval vastu mürakad mehepojad, võtavad kaela ümber kinni ja küsivad: kas mäletad? Paraku kõiki ei mäleta.

Viimased viisteist aastat on Ave Kumpas tegelnud beebikooliga ja õpetab endiselt koolieelikuid. Ennekõike süstib neisse armastust muusika vastu. «Pole oluline, et igaühest laulja saaks,» ütleb Ave. Ja kuigi ta on loendamatuid kordi olnud kõikvõimalike lauluvõistluste žüriides, jääb ta endale kindlaks: «Üks asi, mis mulle on täiesti vastuvõtmatu, on need kõikvõimalikud laulukonkursid.»

Mida teile, kes te ise olete ema ja vanaema ja päevast päeva laste keskel elate, emadepäev tähendab?

Tavaliselt on mul emadepäeval kuskil kontsert. Ka seekord. Oleme õhtul laululastega Saku mõisas, kus anname kontserdi. Aga mida lapsed ja lapselapsed üllatuseks teevad, seda ma muidugi ei tea. Iga emadepäev näeb meie peres isemoodi välja.

Seda kartust ei ole, et lapsed või lapselapsed selle päeva ära unustavad ja tulemata jäävad?

Oh ei! Meil on nii head lapsed ja lapselapsed, et ei tule kõne allagi. Poeg ja tütar on juba neljakümnesed ja lapselapsi on mul lausa viis. Nii et sel päeval on koos terve pere, üksteist hinge. Nagu ka jõulude ajal, sünnipäevadel ja muidu tähtpäevadel. Ka nädalavahetustel on lapselapsed minu juures maal Randveres.

Esimene Ave Eestis

Kas vastab tõele, et te olete esimene Ave Eestis? Et selle nime pani teile kirikuõpetajast isa?

Vastab. Miks ta pani? Sest isa, nagu mehed ikka, ootas poega. Aga tuli tütar. Teine pidi poeg olema. Oli ikka tütar. Kolmas pidi poeg olema. Olin mina. Mispeale siis isa ütles: Ave, ole tervitatud, kui tulid. Aga poja said vanemad ikka ka.

Kui isa oli kirikuõpetaja, siis tähistati teie peres emadepäeva kindlasti ka neil aegadel, kui see päev paraku unustatud oli?

Jaa. Isa oli kirikuõpetaja ja ka ema. Seda on Eestis harva, et mõlemad abikaasad on kirikuõpetajad. Seega siis väikesest peale on mul kõik kirikupühad kaasa elatud.

Kuidas siis sellises peres emadepäeva hommik välja nägi?

See oli ikka väga eriline. Juba väga vara hommikul oli laud kaetud. Igal lapsel oli põllu pealt kimp lilli korjatud ning see kõik pidi toimuma nii vara, et ema ei olnud veel ärganud. Siis oli pidulik hommikusöök ja kohe kirikusse jumalateenistusele.

See tähendab, et teie lapsepõlves möödusid kõik pühapäevahommikud kirikus palveid lugedes, samal ajal kui teised lapsed rõõmsalt väljas lustisid?

See lihtsalt oli nii igiomane. Traditsioon. Talvel, kui väga külm oli, siis vahel me ei läinud ka. Kui ma olin juba suurem tüdruk, tuli organistina niikuinii iga pühapäev kirikus käia.

Ei saanud usu pärast ülikooli

Kas see mõnikord ka mingit vastuseisu tekitas?

Selles mõttes, et kirikuõpetajatena olid vanemad sunnitud tihti ühest kohast teise rändama. Jõhvist rändasime Rakverre, sealt edasi Otepääle. Ja kõik need olid sundrändamised. Sest Rakveres näiteks oli isa Pauluse koguduse õpetaja, aga sellest kirikust tehti spordisaal. Kuna isa oli pärit Lõuna-Eestist, siis kolisimegi viimaks Otepääle, kus isa oli kokku 25 aastat õpetaja.

Mina läksin Otepääl XI klassi ja hakkasin samal ajal kirikus orelit mängima, sest ega tol ajal jõudnud keegi koguduse juures organisti või orelimängijat pidada.

Koolis sellele viltu ei vaadatud?

Miks ei vaadatud. Mind pandi fakti ette, et ma kas lõpetan XI klassi ja orelit enam ei mängi või vastupidi. Ja ega mind komsomoli ka ei võetud. Isegi kui ma oleks väga tahtnud. Aga millega oli veel probleeme? Lõpetasin keskkooli 1954. aastal. Tahtsin väga minna ülikooli bibliograafiat õppima ning tegin ära ka kõik vajalikud eksamid, kõik viitele, kuid sisse ikka ei saanud. Sest keegi parteiboss arvas, et kirikuõpetaja last ei saa siiski vastu võtta.

Ja jäigi sisse astumata?

Jäi. Aga see oli minu õnn. Sest järgmisel aastal avati Tallinna Pedagoogilises Instituudis muusika ja kehakultuuri osakond. Sain sinna sisse. Ning olin nii õnnelik, et ma raamatukogundusse ei pääsenud. Küllap oli see saatus. Või tähendas seda, et kunagi ei tea ette, miks mõni ebaõnnestumine on kokkuvõttes hea.

Pedas kirikuõpetajate laps enam probleemiks ei olnud?

Aga nad ei teadnud seda. Sest ma olin ainult õpetaja laps. See tuli küll viimasel, viiendal kursusel välja, kui meil oli Otepääl spordilaager. Pidin juba peaaegu lendama. Aga nüüd enam mitte sellepärast, et kirikuõpetajate tütar, vaid et olen luisanud. Kuid meil olid sedavõrd toredad õppejõud, et pääsesin ja sain kooli lõpetatud.

Kas teie muusikalise hariduse juured ongi kinni kirikus ja orelimängus?

Kuna meil oli kodus klaver ja kõik seda mängisid, sai juba väiksest peast klaveri taga istutud ja seda mängitud. Lisaks sain Rakveres väheke aega ka muusikakoolis käia, aga Otepääle kolides oli õpingutega lõpp, sest seal muusikakooli ei olnud. Ometi oli mu iseõppimise baas sedavõrd tugev, et pedasse sain sisse küll.

Kas teie kodune kasvatus oli ka kuidagi rangem? Et mis oli lubatud teistele lastele, see polnud teile teps mitte?

Jah. Ema oli küll leebe, aga isa oli päris karm. Ega me ikka kinos ei käinud, pidudest rääkimata. Esimene suur pidu, kui ma välja sain, oli kooli lõpupidu. Aga ma üldse ei kahetse seda. See oli tore. Tähendab, väärtushinnangud pandi paika. Sest isa meelest oli kino tühine ajaviitmine.

Ja ei kahetse, et olete millestki ilma jäänud?

Aga ma ei ole millestki ilma jäänud. Sain seal kodus vaid rikkamaks. Sest juba Eesti ajal käis meil külas kiriku- ja kultuurieliit. Kunstnikud, muusikud, luuletajad. See oli Harglas, meil oli hästi ilus ja suur kodu. Kui mõnda nime nimetada, siis piiskop Jakob Kukk, Bernhard Rahamägi, Juhan Jaik ja Harri Haamer, kes oli muide ka mu ristiisa.

Aga ka Vene ajal käis meil palju külalisi. Ka Peterburist ja Kiievist. Nad käsid Otepääl suvitamas. Nende hulgas oli palju muusikuid. Korraldasime siis kirikus kontserte. Nii et igal neljapäeval oli kontsert-jumalateenistus ja minu arvates oli see tol ajal lausa kultuurisündmus. Kirik oli alati rahvast täis. Ja mitte ainult eestlasi, vaid ka venelasi.

Kuidas kooliõed ja -vennad selle peale vaatasid, et üks nende seast on teistmoodi? Ei käi pidudel ja puha.

Suhtumine on alati hea olnud. Ja ega siis selliseid pidusid nagu praegu, tollal polnudki. Olid vaid klassiõhtud. Lisaks kutsusid mu vanemad tavaliselt kogu klassi alati mu sünnipäevale. Meie maja uksed olid alati mu kooliõdedele ja -vendadele valla. See korvas ka pidudel käimise. Mul on sünnipäev 17. mail. Eriti on mul meeles 17. aasta sünnipäev. Olime öö läbi väljas. Hilisemast ajast ma sellist ilusat sünnipäevaööd ei mäletagi.

Lapsed ei tee üldse pättust

Te olete aastaid ja aastaid lastega tegelnud. Kas keegi neist teid aeg-ajalt ka emaks on hüüdnud?

Kui me laululastega Rootsis käisime, siis tuli küll ette, et oma ema unustati ära ja öeldi, sest reisil vanemaid kaasas ei olnud. Aga muidu ütlevad nad mulle lihtsalt Ave.

Kas enda lapsed pole kunagi kadetsenud, et nii palju n.-ö. võõraste lastega tegelete ja omadele sedavõrd vähem hoolt ja armastust jääb?

Seda hoolt ja armastust on neile alati jagunud. Mäletan, et kui siin Lasnamäel veel elasime, oli pere poja ühes toas ja tütre pere teises toas, ning kui siis hakkasin oma tunniks toole sättima, hakkas tütretütar, kes täna on juba 16aastane, juba varakult lalisema: Maalja-Liis tuleb, Maalja-Liis tuleb…

Tütre ja poja lapsed siis veel ei kõndinudki. Roomasid niisama ringi. Lapsed võtsid neid veel sülle ning lapselapsed said kõrvalt täpselt samuti kõike seda, mida ma laululastele õpetasin. Aga nad olid ka esimesed, kes said osa beebikoolist, mille ma 90. aastatel Soomest siia tõin.

Kas elu on ka näidanud, et teie lapsed teevad vähem pättust?

Kui mul olid omal ajal telelapsed, siis sellest ajast on mul küll teada, et nad ei teinud mitte ainult vähem pättust, vaid et nad ei teinud mingit pättust. Nad kõik on oma koha elus leidnud. Ja muusikutena on paljud ennast teostanud.

Ma ei ta ühtegi pättust teinud last. Emadelt on tagaside, et kõik õpivad koolis hästi ja on esimeses klassis nii tähelepanelikud.

Ja kes veel ei ole beebikoolis laulma hakanud ning on kuueaastaselt ära läinud, selle ema on nii aasta pärast rõõmsalt helistanud, et nüüd on poiss juba kuskil poistekooris. Tähendab, ta ikka hakkab laulma.

Palju te olete laule kirjutanud?

Ega neid teagi täpselt. 300 ringis. Peale selle «Kikerikii» lavastus ja «Hei, pöialpoisid!» ning siis olen veel Salme kultuuripalee noorteteatri lavastusele «Okasroosike» muusika kirjutanud.

Kuuldavasti käivad teie juures ka mitmed avaliku elu tegelaste lapsed?

Käivad. Aga ega ma nende nimesid ei taha siin üles lugeda. Käib nii ajakirjanike ja poliitikute, sportlaste kui ka lauljate lapsi.

Muusika ja laulmine on kogu teie elu. Või mahub sellesse veel midagi?

Sinna mahub palju asju. Esiteks kodused asjad. Nii on mul armas aed, mis nõuab oma aega. 65aastaselt kaitsesin ma magistrikraadi, nii et õpingud mahtusid sellese ellu veel vanast peast. Praegu õpin ma hispaania keelt, sest suvel tuleb sõita Hispaaniasse. Väga rumal on sinna minna, kui sõnagi ei oska. Nüüd täiendan ennast arvutiõppes. Muidu töötasin ma Windowsiga, aga see läks katki ja poeg tõi Maci ning nüüd olen ma hädas, sest tunnistused on vaja trükkida.

Teie käe all on muusikaristsed saanud ka Maarja-Liis Ilus ja Hanna-Liina Võsa. Kuivõrd nad teid meeles peavad? Või on nad nüüd suured staarid ja esimese lauluõpetaja sootuks unustanud?

Näiteks Hanna-Liina saadab igaks jõuluks ja sünnipäevaks kaardi. Kui Maarja-Liis oli ETV saates «Tähelaev», siis ta ekstra palus, et ma sinna tuleksin. Nii et selles mõttes ei ole nendest keegi staar. Kogu aeg on mul oma lastega mingid sidemed. Ja kui palju on neid, kes tulevad tänaval vastu ja kallistavad. Mul on piinlik, et ma neid kõiki ära ei tunne. Aga kuidas ma saan tunda, kui ta minu juures oli väike poisike, aga nüüd on suur mehemürakas.

Konkursid ei kõlba kusagile

Kas mõnikord sellest siiber ka saab, kui iga päev nende juntsudega tegelete, neid kantseldate?

Ma tahaks näha, kas te leiate siit Eestimaalt last, kellele ma olen kurjasti öelnud. Muusikat ei saa õpetada kurja sõnaga, ainult heaga. Ükskõik kui viltu läheb.

Ja üks asi, mis mulle on täiesti vastuvõtmatu, need on kõikvõimalikud laulukonkursid. Sest ma näen neid pisaraid ja nuttu, ja seda jagub ju kauaks.

Lastele jäägu musitseerimis- ja laulmisrõõm. Ega tal pole ka ju rõõmus esineda, kui ta peab seal värisema. Ma olen näinud, kuidas ühel võistlusel üks laps, kes oli ilmne favoriit, aga sai teise koha, lahinal nuttis ja samamoodi ka tema õpetaja.

Muusika peab andma rõõmsad tunded ja head emotsioonid. Ainult rõõm arendab. Kui ma olen kogu aeg stressis, kuhu ma siis arenen. Jah, tehniliselt. Aga mitte sisemiselt. Ma saan veel aru, kui võistlevad laulud, aga mitte lauljad.

Mina olen hoidnud pöialt alati sellele, kes laulab südamest ja emotsionaalselt. Natuke määrib ka, see pole tähtis. Rõõm on tähtis. Siinkohal tuleb mulle meelde vendade Johansonide raadiost kuuldud lause, mis mulle tohutult meeldis: «Miks peavad meie teismelised laulma sensuaalse neegrinaise häälega?» Aga see on ju tõsi. Hääled lihtsalt klopitakse üles. See pole loomulik. Me ei saa ju arendada keha ma ei tea kuhu maani. Piir tuleb ette. Sama on häälega. Ja üheksa-aastane ei tohi laulda 15aastase häälega. See on kuritegu.