Inimesed

Jaana Kukk: «Nad ei võtnud mind kui sopranit!» (6)

Aigi Viira, 12. mai 2006, 00:00
Grimeerijast nimiossa: Jaana Kukk töötab «Ugalas» grimeerijana. Aga töö kõrvalt mängib-laulab ka, lasteetenduses «Väike Tjorven Soolavareselt» on tal Tjorveni roll.Foto: Aldo Luud
«Kui üldse, võisin olla laulja vanaemade sünnipäevadel,» kirjeldab Ugala näitlejatar Jaana Kukk oma laulmise algust. «Olin neljane või viiene... Repertuaar pärines «Entel-tenteli» plaatidelt.» Tühja sellest. Väljamüüdud «Onu Vanja» etenduste vaheaegadel paneb see laulja vene romansse kui kulda.

See Ugala laulutäht vaatab vastu Viljandi teatri terrassilt. Väikest kasvu, nii poolteist meetrit pikk. Siirad ja suured silmad. Lai naeratus. Kui Ugala Olustvere lossis oma «Onu Vanjat» teeb, laseb Jaana laulu. Kahe vaatuse vaheajal. Nagu vene ingel. Kui Ugala väikese Tjorveni lavastust teeb, on väike Jaana nimiosas. Kuid enne iga etendust on ta tegelikult grimmikunstniku osatäitja. Päriselt ka.

Tollal aga, lapsepõlves, kui lauluks kiskus, pani Jaana «Entel-tentelit». Plaadi järgi. «Ikka laulsin,» naerab ta. «Vanaema õpetas.»

Suguvõsa kokkutulekuilt tema etteastumiste rida pärit ongi. «Läksin nullklassi, siis kuulati mind üle ja pandi kokku ansambel,» muigab ta. Oli seal teine sopran ja tegi alti. Nii jäigi. Aastateks.

Ja polegi sopran?

«Nad ei võtnud mind kui sopranit!» muigab Jana, keda isegi Kiviõli koori sopraniks ei tahetud. «See tuli alles linna segakooris. Siis otsustasin, et olen ikkagi sopran. See on ju nii lihtne – meloodia jääb kohe meelde.»

Tõsi, see klassiansambel, mis nullklassis kokku pandi, püsis keskkooli lõpuni. «Meil oli laulukool,» pajatab ta.

«Seetõttu olid ka võistlused, kes paremini laulavad. Pidev konkurents oli B-klassiga. Meie laulsime paremini, aga olime tagasihoidlikumad. B-klass oli julge, pani, kuidas torust tuleb, ja alati võitsid nemad.»

Korra juhtus ka nii, et A-klass võitis. Vaid korra.

Muidu oli aga kõik loogiline: kui juba ansamblis käid, pead viisi, oled ka kooli kooris. Viimane tähendas kiviõlikatele kollaseid kleite elik koori vormi. Kogu Ida-Virumaa teadis neid kleite. Mõistagi mahtus kollase kleidi aega ka laulupeol käimine. «Rongiga sõitsime kohale ja proovi tegime ka ära, aga kaare alla me koos pinginaabriga ei jõudnudki. Läksime lihtsalt kontserti vaatama. Vaatasime mäe pealt, kuidas laulavad…» Eks oli kaare all oldud juba ka. Kui aga ühel järgmisel suvel segakooriga suurde linna minekuks läks, oli Jaana angiinis. Kaarega kõik.

Soolod olid unistustes

Ansamblitest ja kooridest hoolimata jäid soolod Jaanal tol ajal vaid unistuseks. «Mitte midagi. Laula oma teist alti ja kõik,» muigab ta. «Kogu moos!» Ega ta ise pressinud ka. Oli tagasihoidlik. Sellele vaatamata pressis end ühtäkki Viljandi kultuurikolledžisse näitlejaks õppima.

«Vanavanaema oli selline, kes pidudel sketše esitas,» otsib Jaana elukutsevalikule põhjendust.

Keskkoolis, kui poisid mingiks peoks näitemängu tegid, kutsuti Jaana ka: koristajat tegema. «Kõigile meeldis ja klassiõed hakkasid rääkima, et mine ikka näitlejaks…» Vahepeal oli ta tahtnud saada juuksuriks ja lauljaks. Ja lasteaiakasvatajaks. Aga ei saanud kooli sisse, mistap maandus kodukeskkooli mühinal tagasi. Koristajarolli peale toodi talle ajaleht Viljandi kooli kuulutusega, ja nii Jaana koos emaga Kiviõlist Viljandisse purjetaski. «Meeletult pikk bussisõit!» oigab Jaana veel nüüdki.

Paks ei tee küünalt

«Ma tahtsin juba pärast üheksandat klassi kodust ära minna,» poetab Jaana. See oli aga küll, et ta ei saanud kohe täieõiguslikuks tudengiks, vaid joonealuseks. Esiotsa pidi õppimise eest maksma. «Tollal oli see 600 krooni aasta. Helistasin siis emale ning tema ütles, et jääd kooli. Jäingi.»

Kui aastanumber vahetus, sai neiu täisõppekoha. «Nojah, bussipiletki oli tollal 24 krooni. Õppemaks oli ikka tol ajal väga suur raha.»

Lisaks veel see, et Jaana loomult teab mis seltsiv pole. «Ei ole nii, et «tere, mina siin!». Vaatan inimesi ja lasen ennast vaadata… Suhtuge siis minusse kuidagi,» poetab ta muretult. Pealt vaadates küll ei paista, et ta suhtlemist pelgaks.

Sooloesitus tuli teatrikoolis

Soololaulust seni ainult unistanud Jaana sattus koolis Ugala muusikajuhi Peeter Konovalovi käe alla, kes tudengeid treenima asus. Ihaldatud sooloesinemine saabus «Figaro pulma» lavastuse ajal, siis, kui Jaana oli kolledži kolmandal kursusel. «Mul oli üks väike lõik,» muigab ta. «Tasus nii kaua oodata.»

Pärast teatrikooli lõppu saabus aga aeg, mil näitleja Kukk ei prantsatanudki trupiliikmena mõne riigiteatri tööle, vaid tolmutas ringi VAT Teatris ja Rakvere Teatris. Tegi rollitööd. Kuni maandus koolilinna ja Ugalasse.

Et näitleja Kukk grimmikunstniku tooli leidis, on tegelikult kolledži diplomilavastuse «Kroonu onu» süü. «Etendused olid Ugalas paralleelis, mistõttu väljasõitudel olime meie Ülle Bernhardtiga vastutavad grimmi eest,» räägib ta. «Õpetati mind välja.»

Nii võttiski Ugala lõpuks Jaana tööle, grimmi peale. Osi teater talle ei lubanud. Oled grimeerija, siis ole.

«Tööd oli ju vaja teha,» ütleb Jaana. Grimeerija Kukele oli esimene iseseisev töö Andres Lepiku lavastatud «Tantsutund». «Issand, kuidas ma kartsin! Pidin Laine Mägile šinjooni pähe panema,» oigab Jaana. Tüki aegu oli üks keerutus, kus siis Jaana alati puldist vaatamas käis, kas šinjoon ikka püsib. Püsis.

Ning olenemata sellest, et lavale Jaanat ei lubatud, õppis ta tol ajal pähe kogu tüki. Et juhul, kui mõni naistest tõvevoodisse langeb, teeb tema asja ära. Oleks teinudki, ent keegi ei sattunud põdema. Näitleja asi.

Näitleja ja grimeerija Jaana

Sündinud 26.06.1975.

1997. aastal lõpetas Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri I lennu.

Osatäitmised lavastustes «Naise võtmine» – Fjokla Ivanovna, «Anna Karenina» – saadiku abikaasa, «Libahunt», «Väike Tjorven Soolavareselt» – Tjorven (pildil koos Karol Kuntseliga).

Proovisaalis: «Kolm klaasikest kirsiviina».

Arhiivis: «Nukatuka metsarahvas», «Ainult unistus», «Sõbrad, kurikaelad ja muud elukad», «Roheline muna», «Popcorn», «Tom Sawyeri seklused», «Haljal aasal» – Liesl, «Don Juani öö» – preili de la Tringle, «Deemon ja ingel» – kosjasobitaja Rivke, Nehele, «Toomas Nipernaadi» – Tralla, «Dekameron» – nagu «Filomena», «Kaevame vanaema üles!» – Milda, «Suvi» – sopran kooris, «Aastapäeva pidu» – valvetöötaja Liina Meister, «Jalta-mäng», «Niskamäe kired» – Serafiina.

Allikas: Ugala teater.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee