Lenini, sürrealistide ja Hemingway sirelimaja (2)

Maailma muutumises, tõsi, on ka Pariis mõnevõrra muutunud, kuid kuulsad kultuurikohvikud Montparnasse`il on jäänud. Coupole ja Rotonde, kus käisid ka Eesti kunstnikud segiläbi Prantsuse kirjanike ja kunstnikega ja meil tänu Hemingwayle tuntuim: Closerie des Lilas (väike talumaja sirelites). Juba esimesi peremehi, siis kui praegune restoran ei olnud suurt enam kui äärelinnatavern, istutas õue sireleid täis.

Marssal Ney kuju selja taha peitunud Closerie des Lilas – Montparnasse`i bulvar 171 – ei ole muidugi enam päris selline, nagu kirjutab Ernest Hemingway oma memuaariraamatus Pariisist – «Pidu sinus eneses», eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogu kõrghetkedel 1965. aastal.

Hemingway: Pariisi parim

«Pariisi parimaid kohvikuid. Talvel oli siin hubaselt soe ja väga tore oli ka kevadel ning sügisel, kui kohvikulauad seisid väljas puude varjus… tavalised neljakandilised lauad suurte varikatuste all puiestee ääres.»

Ei, lauad on endiselt neljakandilised. Ja sirelid on jäänud, mille vahel lauad õuel seisavad. Kuid ümber restorani on istutatud põõsad, tänava pool avatud uus saal, mistõttu baariruumist, kus endiselt Kuuba mahagon jaheduses särab, enam puiesteele ei näe. Ka külalised on aastatega muutunud. Või – pole ka. Tõsi, Bunuel, kes armastas kohvikust lipata vastas (nüüd suletud) tantsusaali foksima, või Hemingway, dadaistid ja sürrealistid, Picasso, Gauguin, Henry Miller ja teised omaaegsed kuulsused – nagu ka I ilmasõja veteranid, aumärgid rinnas – iseenesestmõistetaval põhjusel siin enam ei käi. Neist, vähemalt kuulsamaist, eriti Hemingwayst, on pildid seintel ja nimeplaadikesed kohtadel, kus nad armastasid istuda (Samuel Beckett kõige vasakpoolsemas nurgas baari poolt vaadates). Siiski: nagu Hemingway aegadel käivad siin keskealised (enamasti abielus, kuid mitte omavahel) armunud paarikesed ja akadeemikud istuvad tunde kohvitassi taga.

Täpselt nagu vanal heal ajal enne II ilmasõda.

Ainult hinnad on kõrgemad. Closerie des Lilas on hinnalt kallemaid Michelini tärnita restorane.

Dada ja sürrealistid

Hemingway ei kirjuta sõnagi dadaistide (täpsemalt Tristan Tzara ja Andre Bretoni) kuulsast sõnavahetusest Closerie des Lilas`s, mis päädis liikumise lagunemisega ega sürrealistide ettevõtmisest paar aastat hiljem, kui nad siin rusikajõul laiali peksid traditsionaalsemate kirjanike kinnise banketi. Soupault oli lühtri küljes rippudes lennelnud ja laualt kõik söögid maha tagunud. Kirjanik Alfred Jarry oli kord nii vihastanud, et peksis kohviku peeglid puruks – ja ütles siis: «Nüüd, kui jää on murtud, räägime!»

Sirelimaja avastas kirjandusele Verlaine juba siis, kui see oli vaid äärelinnatavern. Tema eeskujul hakati siin käima. See oli vaiksem ja, ehk võib ka nii öelda, nurgatagusem koht kui eeskätt kunstnike menupaigad mõnevõrra eemal Ladina kvartali pool.

Esimene peremees kavatses taverni koguni kinni panna, sest erilist rahva- ega rahatungi ei olnud.

Enamasti istus seal vaid kaks meest, kes nurgas malet mängisid. Nad olid võõramaalased ja peremees nendega tutvust ei sobitanud. Nii jäigi tal teadmata, et vaikides malenuppe liigutanud mehed olid Lenin ja Trotski. Hiljem liitus nendega Apollinaire.

Kuigi baar on säilinud peaaegu oma endisel kujul pruunis toonis, on tänavaäär siiski nii võlts, et Hemingway vaevalt siin enam käiks.

Ja üldse pole Pariisis enam kombeks kohvikuis romaane kirjutada.