Saund
29. aprill 2006, 00:00

Prodigy reedel Saku Suurhallis (7)

Reedel, 5. mail on Saku Suurhall nende päralt, kelle plaadiriiulis troonib Prodigy – üks legendaarsemaid ja vihasemaid Briti elektroonilise tantsumuusika esindajaid. Saundile andis eksklusiivse telefoniintervjuu bändi kõige tõmmum tüüp Maxim (kodanikunimega Keeti Palmer, teised Prodigy liikmed on Liam Howlett ja Keith Flint). Küsitlema palusime tõenäoliselt ühe suurima Prodigy fänni Eestis – Holden Bonne Laamanni (Pedigree vokalist), muusikute vestlus päädis kutsega backstage’i.

Bonne: Tere, Maxim. Bonne siinpool, Eestist. Kuidas läheb?

Maxim: Tänan küsimast, väga hästi. Kuidas endal?

B: Ka väga viis, kevad on lõpuks majas. Aga alustaks küsimustega. Sina olid viimane, kes Prodigyga liitus?

M: Ei. Ma olen olnud Prodigy täisliige alates esimesest päevast

B: Ah niipidi... Kuidas Liamiga kohtusid?

M: Las ma seletan sulle. Me tundsime üksteist juba varem. Aga kui bänd kohtusime me laval esinedes. See oligi esimene Prodigy kontsert. Backstage’is olime koos ja otsustasime et let’s do the show! Nii et bändiga kohtudes olin kohe ka selle liige.

B: Su esimene vokaalne etteaste oli «Death of the Prodigy Dancers»?

M: Just.

B: Sinu vokaal on paljudes Prodigy hittides – «Poison» ja «Breathe» näiteks. Kes kirjutab Prodigy lüürika?

M: Nende lugude sõnad olen mina kirjutanud. Loo «Breathe» oma osa kirjutas Flint, aga see pole mingi reegel, see varieerub. Sõnad võivad tulla kust iganes. Väga paljud asjad on tegelikult ju sämplid.

B: ... nagu näiteks «Smack My Bitch Up», see põhiline rida on ju tegelikult Ultramagnetic MCs’i sämpling?

M: Täpselt nii.

B: Kas näiteks loos «Charly» on mingi peidetud sõnum? Umbes nagu Shameni «Ebeneezer Goode» keiss?

M: Mmm, well. Ei ole. (Naerab.) See on lihtsalt selline good vibe lugu. See sämpling on ühest vanast dokfilmist.

B: Kus mingid lapsed lällavad, eks?

M: Jah. Väga vana kool. Meie lapsepõlve värk.

B: Miks pole viimasel Prodigy albumil «Always Outnumbered, Never Outgunned» otseselt kaasategevad ei sina ega ka Keith Flint?

M: Lihtsalt sellepärast, et tahtsime teha selle plaadi teistmoodi. Kõige halvem stsenaarium oleks olnud, kui oleksime üritanud korrata «Fat of the Land’i». Mida tegelikult kõik meilt ootasid ja kuulda tahtsid. Aga me ei taha kunagi ennast korrata, püüame alati pakkuda midagi uut, esitada endale väljakutseid. Algul tegime lugusid kõik koos ja need ei tundund kuidagi päris see. Nii areneski album sämplitel baseeruvaks, selline tagasi juurte juurde värk.

B: «Always Outnumbered» meenutab mulle oma kõlalt ja olekult elektroonilist punki. Mis sa arvad kas elektro ongi pungi uus tulemine?

M: Ma ei tea. Mõnes mõttes küll. Aga minu jaoks on punk kui selline alati tähendand pigem hoiakut. Pigem attitude kui konkreetne muusika vorm. Selline mässumeelsus ja vastuvoolu ujumine.

B: Milline on su enda Prodigy lemmiklugu?

M: Hetkel kindlasti «Spitfire» See iseloomustab hetkel kõige paremini bändi olemust ja nägu, hõlmab kõike seda energiat, pauerit.

B: Lahe! See on ka minu üks lemmareid. Aga seda on üllatav kuulda, sest sa pole ju otseselt selle loo tegemisel kaasa löönud.

M: Jah, tõsi, aga tead, see on ju ikkagi Prodigy plaat eksju, seega ka minu album. Ja meile kõige olulisem on siiski see, kuidas asi live’is kõlab. Oleme kõik lood stuudios taas alasti kiskund ja nendest uued live-versioonid teinud. Lisanud uusi ideid, uusi sõnu. «Spitfire», «HotRide», «Girls», «Wake Up Call» – kõik need lood kõlavad live’is hoopis vingemalt ja teistmoodi, värskelt.

B: Oojaa, veendusin selles äsja ise, käisin teie viimasel Soome kontserdil. See oli midagi eriti vinget!

M: No näed, siis sa tead. «Spitfire» live-variant on ka näiteks plaadiversioonist märksa kiirem.

B: Natuke teie tulevasest plaadist. Liam on maininud kaht sõna: «eksperimentaalne» ja «ehe» Mida see tähendab? Et rohkem live-instrumente ja vähem sämplinguid?

M: Ei, mitte päris. Aga kindlasti meloodilisem.

B: Sina ja Flint ikka teete kaasa?

M: Ikka, ikka. Eksperimenteerime ja katsetame taas uute asjadega. Üritame nihutada piire, jõuda uuele tasemele, esitame endile uusi väljakutseid.

B: Ja millal on plaati oodata? 2007?

M: Jah, loodetavasti 2007 esimeses pooles.

B: Kas plaadil on ka külalisartiste?

M: Pole sellele veel mõelnud. Esialgu tegeleme sünergiaga meie kolme vahel. Eks näis. Väga võimalik, et mõni tegelane väljastpoolt bändi lööb kusagil kaasa. See on alati nii olnud.

B: Prodigy on alati olnud väga võimas ja vinge live-bänd. Käisite «Fat of the Land» tuuri raames ka Eestis. Kas mäletad midagi Eestist või tollest konkreetsest kontserdist?

M: Oi see oli nii ammu. (Naerab.) Ja mul on väga kehv mälu. Ja kontserte on nii palju, et raske on vahet teha. Niikuinii piirduvad mälestused enamusest riikidest lennujaamadega.

B: OK.. Mitu inimest teil hetkel live-tiimis on? Kas kasutate trummarit ja kitarristi?

M: Jah, ikka. See lisab veelgi energiat. Ja ka visuaalselt on lahedam. On nagu rohkem, mida vaadata. Ja kindlasti lisavad nad ka muusikale veel ühe dimensiooni.

B: Kas kitarri mängib praegu Rob Holliday ansamblist Sulpher?

M: Rob jah. Ta on väga hea kitarrist ja suurepärane karakter.

B: Kunagi ammu oli Prodigys ka nais-tantsija Sharky. Kas see on tema teie uues «Voodoo People» videos?

M: Jaa, see on Sharky. Ta on väga tegija. Ta pole mingit näitlemist õppind, on selline, you know, loomulik.

B: Jah, väga veenev. Üldse – väga cool video! /---/ Mida inimesed Prodigy kontserdist võivad oodata? Kas on mingeid üllatusi, mängite mõnda päris uut lugu või kõlavad kõik vanad head hitid?

M: Noh see on siiski «The Singles» tuur, nii et mängime jah vanu häid lugusid. Kuigi enamus neist on uues kuues live-versioonid.

B: Nii et ühtegi päris tutikat lugu ei tule?

M: Tead, sellega on nii, et ei taha enne plaadi ilmumist neid mängida. Tead ise – internet, MP3 recorder’id... Juba järgmine päev ilmub see Jaapanis mingil bootleg’il. Me ei taha ruineerida oma loomingut.

B: Muuseas, kirjutasin «Their Law – The Singles» plaadile/DVD-le 10 punkti 10st arvustuse.

M: Oo, vinge. Aitäh!!

B: ...aga siiski ma küsiksin, et miks pole «Baby’s Got a Temper’it» CD peal?

M: Meile tundus, et see ei sobi hästi kogu kompotiga kokku. See oli omas hetkes hea singel ja me nautisime seda. Aga praegu tagasi vaadates nagu eriti ei tee. Ja pealegi – lugusid oli niigi palju. Midagi peab ju välja jääma.

B: Jah, see on suurepärane kogumik. Juba kujundus üksi on väärt seda hinda. Aga kas kogu see väljaanne on siiski plaadifirma ja lepingu teema?

M: Jah, see on puhtalt plaadifirma ja lepingu keiss. Aga tead, jõle lihtne on panna oma singlid ritta, visata kokku mingi kujundus ja ongi greatest hits plaat almis. Enamus sellised need kogumikud ongi. Aga meie nii ei tahtnud. Nägime ikka omajagu vaeva, et asi saaks siiski värske ja huvitav. Lisasime live-salvestusi, avaldamata remix’e jne. Kujundus on täpselt selline nagu meie tahtsime. Me ei taha kunagi midagi üle käe teha, et ah, meil savi, laske aga välja kuidagi see plaat. Kõik mis me teeme, teeme sajaprotsendilise pühendumusega. Ja samas on see selline hea kokkuvõttev asi.

B: Et umbes nagu «end of the chapter»?

M: Just täpselt. Aeg on uute asjadega edasi liikuda. Kuigi jah, meie põhilood jäävad alati meie live-repertuaari ja ei kao kuhugi.

B: Millised on sinu isiklikud lemmikud tänapäeva muusikamaailmas? Bändid, produtsendid?

M: Oi tead, tänapäeval toimub muusikamaailmas nii palju. Tohutult tuleb peale uusi asju. Rock-muusika on jube populaarne. Mulle meeldivad mõned uued bändid, näiteks Arctic Monkeys, nad on väga andekad. Hetkel on minu jaoks parim bänd Kasabian, nad teevad uut plaati, ootan seda põnevusega. Ja mulle meeldib väga just kontsertidel käia. Seal saad alles bändist täiega sotti.

B: Mis sul hetkel pleieris keerleb?

M: Just ostsin Ghostface Killah’ uue plaadi. See on väga hea. Mulle meeldib kuulata, kuidas inimesed teevad uusi asju hip-hop’iga, sõnadega. Meeldib, kuidas esitatakse uusi väljakutseid hip-hop’ile, muudetakse seda rohkem kreatiivseks. Ja mulle meeldib üks uus MC UK skenest – MC Sway. Austan teda väga, sest tulla Londonis välja millegi uue ja põnevaga on väga raske. Kõik vaatavad ju Ameerika poole. Tal on oma stiil ja flow.

B: Mu enda lemmik sellest valdkonnast on hetkel Dalek, väga rets asi. Techno Animaliga kunagi koostööd teind ja…

M: Ahah... kuidas see kõlas?... Ütle tähthaaval, palun.

B: D-A-L-E-K. New Yorgist.

M: Ok. Dalek. Kindlasti uurin.

B: Viimane küsimus. Mis sa arvad, kas Prodigyl on veel midagi vaja tõestada?

M: On. Väga palju. Alati on ruumi kuhugi edasi liikuda ja me ei taha kunagi jääda kinni mingitesse piiridesse. Võib-olla kunagi on keegi, kes täidab meie koha. Aga alati püüame olla omal alal parimad.

B: Maxim, tahtsin veel öelda ühte asja… Et ma pole tegelikult ajakirjanik, olen muusik nagu sinagi. Lihtsalt Prodigy on ammusest ajast üks mu lemmikuid ja toimetus tahtis, et selle inteka teeks keegi, kes jagab matsu, mis muidugi on mulle suur au. Nii et toimetan teile ka Pedigree plaadi, kui siin olete.

M: Oh, muidugi, äge! Võta meie tuurimänedžeriga ühendust ja tule backstage’i.

B: OK, Maxim, tänan sind väga selle meeldiva vestluse eest ja näeb siis varsti Tallinnas.

M: Ole lahke! Kindel see. C ya. Bye.