Inimesed

Nõukogude aja perenaised suutsid koduköögis teha nii maasikamoosi kui ka sprotte (26)

Aigi Viira , 20. aprill 2006 00:00
TULEB TUTTAV ETTE: Ehkki tegemist on muuseumiteadurite ja kunstnike kujundet kööginurgaga, on äratundmisrõõm kindlus- tatud. Just sellistes köökides vihisesid Nõukogude ajal mahlaaurutid ja podisesid supipotid.Foto: Aldo Luud
Moskva etnoloogid, kes 1980. aastal Eesti NSVs konverentsil käisid, kribisid siin kogetu kokku- võtteks, et kohalikud perenaised võistlevad omavahel hoidiste valmistamises. Puhas tõde. «Võrus käisid naised üle lugemas, kel on 200, kel 250 ja kel vaevalt 70 hoidisepurki keldris,» muigab Eesti Rahva Muuseumi teadur Reet Piiri.

Et nõuka aja kauplused erilise puu- ja juurviljavalikuga ei hiilanud, sai nn. naturaalmajandusest omamoodi tava. Potipõllundus õitses. Kel vähegi võimalik, hankis endale peenramaa ning rikastas ise oma toidulauda. Oli ka variant number kaks: korv kaasa ja metsa! Järgnesid moosikeet ja muu talvevarude aktsioon. Mõneti meenutasid nõuka aja kodanikud hamstrite armeed, sest toiduvarude kogumine oli täpselt sama innukas.

«Ehkki sööklakultuuri levitamise puhul nägi riigi propaganda ette, et see vabastab naised köögiorjusest, toimis naturaalmajandus hoogsalt ning keegi köögiahelaist vabaks ei saanud,» nendib Piiri. «Hoidiste tegemine oli kogu pere ettevõtmine: kes pesi purke, kes kaanetas, kes keetis moosi. Sissetegemine oli rituaal.»

Potipõllumaade õitseaeg

«Nõuka ajal tegeles üle 100 000 inimese potipõllundusega, olid aiandus- ja suvilakooperatiivid,» tsiteerib Piiri «Eesti nõukogude entsüklopeedias» trükitut. Lisab veel, et esimesed aiandusasumid rajati juba 1950. aastate lõpul ning 1965. aastal moodustati neist aianduskooperatiivid. Kel polnud oma suvilamaalapikest, ajas potipõllundusasja maasugulaste juures. Kel linnas oma maja, evis ka aiamaad, sestap oli enamik linnast piltlikult öeldes peenarde all.

Aiamaapidamine oli kasulik ja ametlikult soositud tegevus. Nõnda on Eesti Rahva Muuseumi näituse «Ise sõime, ise jõime…» korraldajad välja tuustinud taiese «Sotsialistliku majanduse arendamise programm» aastast 1983, kus partei soovitas Tartu linnakomitee aianduskooperatiivi juhatusel teha selgitustööd, et maad ei kasutataks ainult suvitamiseks, vaid kõik peaksid kasvatama kas puu- või juurvilja.

Rabelemine aiamaal tähendas sedagi, et inimesed püüdsid oma puhkust just suveks planeerida. «Et välismaal nagunii käia ei saanud, oli oma aias töötamine ning hoidiste tegemine kui kompensatsioon,» leiab Piiri. Pealegi said keldririiulid sügiseks uhkeid moosipurgirivisid triiki täis. Kasulikud rivid, aga samas ka uhkuseasi.

«Mulle sattus inglasest sõber sügisel külla ja viisin ta ka keldrisse,» pajatab fotograaf Alar Madisson. «Vaatas ta siis keldris olevaid purkidehorde ning hakkas neid pildistama.». Madissonid pole muide oma harrastust minetanud nüüdki, kui kaupluseletid aiasaadustest mustavad. «Mulle lihtsalt väga meeldib süüa oma tomateid, mis erinevalt poest saadavatest ei maitse nagu kummikud,» itsitab Madisson.

Ehkki Madissonid pole eales innukad moosikeetjad olnud, kompenseerib seda huvileigust ei miski muu kui hapukurgindus. 1980. aastate lõpust on nagu aamen kirikus, et selle pere keldrisse ilmub iga-aastasteks talvevarudeks vähemalt 54 kolmeliitrist ning 10–15 kaheliitrist hapukurgipurki. Letšopurgid muidugi ka.

Korv kätte ja minek

Isegi kui oma aialapp marjapõõsaste all lookas oli, ei tähendanud see sugugi, et aiamaapidaja metsa marjule poleks tormanud. Metsas käik oli popp tegevus, mida sai koos perega ette võtta. «Tihti võeti marjulkäik ette koos töökaaslastega – mõni tund enne tööaja lõppu sõideti asutuse bussiga metsa. Asutuste suvilates oli võimalus saak kohe ka purki panna,» teavitab näitus. Riik pani õla alla tihendatud rongi- ja bussiliiklusega. Emajõe alamjooksu jõhvikasoodesse oli marjuliste tarvis Tartust lausa laevaliiklus organiseeritud.

Piiri mäletab, et tema enda ema oli igal juhul kõva moosi- ja mahlakeetja, et aga neil enestel aeda polnud, sai üsna kõvasti seenel-marjul käidud. Madissonide peres on metsaskäik õige pikk tava: nagu nad 30 aastat tagasi oma esimesel abieluaastal seda alustasid, nii on see kestnud tänini. Vaid jõhvikalkäik pole perepeale meelt mööda: «Korra käisin, aga kummardumine on ikka suhteliselt raske, kui 186 sentimeetrit pikk oled. Jõhvikas väike, mina suur. Tegin selle kangelaslikult ära, aga enam ei taha.» Seevastu seenelkäik on hoopis teine asi. «Võib-olla see kõlab veidralt, aga mulle meeldib, kui teen oma seenepurgi lahti ja tunnen selle seene ära, mille ise korjasin.»

Kõikvõimalikud sissetegemise retseptid tulid kokaraamatuist ning kultussaatest «Vaata kööki!». Eesti Televisioonis oli see aastail 1971–1992 laupäevahommikuti ekraanil 700 korda, ikka koos leebehäälse Lilian Kosenkraniusega. «Need olid hästi praktilised ja operatiivsed saated, sest kõik retseptid lähtusid sellest, mida poes parajasti saada oli,» räägib Piiri. «Kui poelettidele ilmus esimest korda Moldaaviast pärit paprika, siis õpetati, mida sellega teha. Kui nutriakasvatus hoogsaks muutus, õpetati nutrialiha valmistama.» Igal juhul sai kokkamisest hirmloominguline tegevus, mille tulemuseks oli hinnangute andmine perenaisele. Kas või võrdlemaks, kel on paremad marineeritud seened. «Ega siis parimaid purke oma pere ringis söödud, neid hoiti pidulaudade tarvis,» teab Piiri. «Ka siis, kui juhtus olema kehv seeneaasta, toodi purgid külaliste puhul lauale.»

Nõuka-aja eestlaste naturaalmajandus ei piirdunud aga kaugelt mitte hoidistega. Et suitsuvorsti polnud saada, ja kui oligi, hirmutas pööraselt kallis hind, lõõmasid koduaedades suitsuahjud: sinna rändasid nii sink- kui ka keeduvorst. Rääkimata kanadest. Usin inseneripere Ida-Virumaal täitis tänu pereisa ehitatud suitsuahjule igal suvel muretult oma külmkappi ja pidulaudu. Jällegi, mis peamine: seda suguseltsi ahhetamist ja ohhetamist, kui kesisel ajal laud suitsusinkide ja -vorsti all lookas.

Peipsiäär ja saared tegelesid kalasuitsutamisega ning tublid perenaised said hakkama nii vürtsikilu kui ka sprottide valmistamisega. Poes neid ju nappis. Saarlanna Kati mäletab, kuidas nende koduaia suitsuahju pandi lesta, angerjat, kilusid (neist said pärast suitsutamist ja muud menetlust sprotid) ja teisigi kalalisi ning isa asus sussutama. Aktsioon võeti ette suviti. Kevaditi seevastu riputati kalad raamiga sauna seina külge. Sellest sai siis õllekõrvane.

Sprottide ja kilude tegemine oli lausa omaette keemia. «Kiluämbrid laeti kala täis, lisati õli ja maitseained,» kirjeldab Piiri. «Kui siis puuküttega pliidi all oli tuli, pandi pliidiahi silguämbreid täis ja hommikuks oli laar valmis.»

Söökla – odav ja popp

Kodune keldritäis varusid võis ju uhke olla, kuid lõunat pidi inimene kodust väljas sööma. Kui koolilapsed elasid päeva õhtusse koolilõuna toel, siis täiskasvanud käisid sööklais. Kiire ja odav viis. Mis peamine: elanikkonna toitlustamise korraldamine «teaduslikul ja hügieenilisel alusel» oli Nõukogude Liidus riikliku tähtsusega ülesanne. Sellest oli kõnelnud juba suur Lenin ise, kes oma «Teoste» 29. köites nägi sööklate kasutegurit kogunisti neljas punktis: suur inimese töö kokkuhoid, suur produktide sääst, naiste vabastamist kodusest orjusest ja sanitaartingimuste parandamine.

Kogu sööklate saaga muutis ülimeeldivkasulikuks aga toitude peaaegu olematu hind. Nii maksis taldrikutäis piima-riisisuppi 1980. aastate teisel poolel Tartu kesklinnas ei vähem ega rohkem kui 9 kopikat. Tudengineidudel oli seda poole portsu kaupa võtta – nii et neli ja pool kopikat lugu.

«Ise sõime, ise jõime…» Tartus

Kuni 1. oktoobrini on Eesti Rahva Muuseumi näitustemajas Tartus avatud väljapanek «Ise sõime, ise jõime…», mis loob pildi Nõukogude Eesti toidukultuuri rikkalikust pärandist. Näitus on valminud Eesti Rahva Muuseumi ja Tartu Ülikooli etnoloogia õppetooli ETF grandiprojekti «Argielu strateegiad ja praktikad Nõukogude Eestis» raames ning põhineb ERMi kogumisvõistlusel «Toidukultuur Nõukogude ajal» laekunud mälestustel ning muuseumi ja erakogude eseme- ja fotokogu materjalidel. Avastamis- või äratundmisrõõmu pakuvad ajastukohased esemed, interjöörid ja fotod, kõrvaklappidest saab kuulata värvikaid mälestusi.

Kalamari oli alati puudu

Näituse «Ise sõime, ise jõime…» üks infostendidest annab lisaks leninlikele printsiipidele teada sedagi, et 1961. aastal vastu võetud NLKP kommunistliku ühiskonna ülesehitamise kolmanda programmi kohaselt pidi ühiskondlik toitlustamine asuma domineerivale kohale, võrreldes koduse toiduvalmistamisega: «Sööklates on tarvis põhjalikult parandada tarbijate teenindamist ja toitude kvaliteeti, et lõunad oleksid sööklas maitsvad ja toitvad ning maksaksid perekonnale vähem kui nende kodusel valmistamisel.»

Hinnad polnud sööklais tõesti kaugeltki mitte kaelamurdvad, ehkki roogade valik teab mis muljet ei avaldanud. Nagu näha kuuekümnendate aastate trükitud menüüplankidelt, olid menüüs raudselt olemas vorstivõileib ning hakklihakaste, kuid kalamarja-sõnale järgnes hinnatabelis mõistatuslik tühik. Kindel oli aga see, et supitaldriku sai näljane kodanik kätte üliodavalt: üle 20 kopika see ei maksnud ealeski. Alates 1950. aastatest polnud aga vahet, kas sööd Riia, Leningradi oblasti või mõnes Kamtšatka poolsaare sööklas. Kõik toidud NSV Liidu sööklates valmistati ühtsete retseptide järgi ning kehtis ühtne kolmeosaline standardmenüü: pervoje, vtoroje i kompot.

Kust tuli kalapäev?

Neljapäevast sai 1970. aastate alguses päev, kui kõikide sööklate kohal hõljus enesestmõistetav kalalõhn, mis teinekord teisenes sama iseenesest- mõistetavaks lehaks. Oli üleliiduline kalapäev. Näituse «Ise sõime, ise jõime…» infostend teavitab, et lihapuuduse tõttu ning külmutatud merekalale kasutusvõimaluse leidmiseks hakati kümnendivahetusel 1960–1970 üles kutsuma kalasöömisele. Seda mitte põhjusel, et rahvast tervislikumale toitumisele suunata, vaid sestap, et liha ei jätkunud.»

Külmutatud merekala oskamatu valmistamine sööklates põhjustas aga hoopis sööjate vastumeelsuse kalatoitude vastu. Praetud heigifileega veel lepiti, kuid kalakotletid ei läinud mitte. Sama menutud olid kõikvõimalikud kalakonservid eesotsas nendest levinuimaga: «Räim tomatis». Rahvasuus sai sest puna- lögasest ollusest «Roim tomatis».

Nõuka aja kõva isetegemistava

1978. aastal Nõukogude Eestis korraldatud sotsioloogiline küsitlus «Teie isiklik aiapidamine» näitas, et suur osa elanikkonnast «töötles põllumajandussaadusi kodus» – kokkuvõttena järeldus, et umbes 80% hoidistest valmistati isiklikes majapidamistes toodetud saadustest,

45% peredest keetis moosi,

31% pressis mahla,

28% valmistas kompotte,

23% soolas ja marineeris kurke või tomateid,

18% hapendas kapsast,

10% kääritas veini,

8% soolas liha,

6% konserveeris liha,

5% suitsutas sinki või vorsti.

Allikas: Eesti Rahva Muuseumi näitus «Ise sõime, ise jõime...»

Eesti Rahva Muuseum ootab retsepte

Ehkki lugusid ja meenutusi toidukultuurist Nõukogude ajal on siiani Eesti Rahva Muuseumi teadureile juba hoogsalt laekunud – nendeta poleks ju praegust väljapanekut –, ei tee küll kunagi küllale liiga. Töö kööginduse ja kokkamise teemadel käib muuseumis edasi, sestap ootavad teadurid ka edaspidi mälestusi nõuka aja toidukultuurist (povidlost pelmeenideni, puhvetist restoranideni) ning muidugi mõista ka tollaseid retsepte, mille järgi perenaised head-paremat valmistada mõistsid. Kõik mälestused on muuseumis oodatud, kes lisateavet saab nõutada elektronpostiaadressil terje.anepaio @erm.ee.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee