Kas linnugripp on turundusnipp?
Kindlasti mitte. Linnugripp on tõsine oht, mida näitab ka maailma kogemus: Indias ja Türgis on minu teada umbes 80 selle haiguse põhjustatud surmajuhtumit. Ja kui on surmajuhtumid, siis ei tahaks kuidagi nimetada haigust turundusnipiks.
Spetsialistid peavad aga tõenäosust, et linnugripp hakkab inimeselt inimesele nakkuma, üliväikeseks.
Olen sama meelt, et risk on väga väike. Isegi olematu. Aga sellega peab ikkagi arvestama. Me kõik puutume ju rohkem või vähem kokku lindudega – läheme näiteks mere äärde ujuma ja laps mängib seal linnusulgedega, kõditab end nendega nina alt –, seega on igaühel risk haigestuda linnugrippi tüvega H5N1, mis levib linnult inimesele. Nii et ma päris turundusnipiks või inimeste hirmutamiseks ei tahaks ikkagi seda haigust pidada.
Teis räägib praegu arst, kes valib väga oma sõnu.
Jah.
Kas vaktsiin linnugripi vastu on juba olemas või alles väljatöötamisel?
Ütleme, et väljatöötamisel.
See on siis nagu indulgents hirmu vastu?
(Arst noogutab pead, kuid ei ütle midagi. – R. K.)
Aga siis ei ole ju päris väär väita, et ravimifirmad kasutavad mõneti ära inimeste teadmatust ja sellest tulenevat hirmu, üritades müüa toodet, mida ehk väga vaja ei lähe?
Ma arvan, et see väide on õige.
Ma jälgisin apteegis, kuidas inimesele, kelle probleem oli valutav kurk, soovitati eri rohtusid ja tema ravimikulu oli lõpuks umbes kolmsada krooni. Samas oleks minu arstlik soovitus ravida kurguvalu vaarikavarreteega, äärmisel juhul ibuprofeenitabletiga – hinnaga kokku ehk kümme krooni.
Inimesed on sageli meditsiini asjus abitud. Igaüks tunneb ju muret oma tervise pärast, hirmu teadmatuse ees – ja see on mängumaa, mida ravimifirmad saavad ära kasutada.
Te arstina ikka sekkusite seal apteegis toimuvasse.
Minu soovitus oligi, et proovime lihtsamalt...
Kas inimene kuulas teid?
Ta vaatas, et kes see on.
Kui arst on arstikabinetis, valge kittel seljas, stetoskoop kaelas, siis ta mõjub. Aga kui keegi hakkab midagi lihtsalt niisama seletama, siis see ei ühti inimese haiguskäitumisega – ta läks ju apteeki, et proviisor talle midagi soovitaks.
Niisugune kulu tekitav soovitamine ei ole vist päris eetiline.
Ega jah. Aga mis teha – apteeki on lihtsam minna kui arsti juurde. Inimene tahab kohe abi saada ja on nõus selle eest ka maksma.
Inimese soov kohe abi saada lõpeb siis sageli sellega, et ta saab teinekord… kas nüüd just asjatundmatut, aga mõttetut ravi.
Meditsiinis öeldakse, et 90 protsenti haigustest on iseparanevad. Kunst on selles, kuidas teha haiguse algul kindlaks, kas see möödub ise või mitte.
Aga ka inimese rahulolu on väärtus. Kui inimene on nõus maksma üsna kõva summa rohu eest, mida reklaam või sõbrannagi on soovitanud, siis see, et keegi räägib midagi vaarikavartest või soojast jalavannist, ei klapi tema mõttelaadiga. Tekib ju küsimus: kuidas? see on liiga tavaline.
Teie ei ole tabletiusku?
Nii ja naa. Kui on ikka vaja, siis tuleb tabletti võtta kah. Süsti teha kah. Mida tahes. Aga pigem tuleks ravida vähem kui rohkem. On selline ütlus – kõige parem tablett on välja kirjutamata jäänud tablett.
Akadeemik Ain-Elmar Kaasik on öelnud eestlaste haiguskäitumise kohta, et inimene tahab kangesti tabletti ja süsti saada. Ja see on niimoodi. Me peame seda arvestama ja inimeste ootustega tsipake kaasa minema.
Kui inimene usub kolmesajakroonisesse kurguravimisse, siis oleks ebapraktiline seda usku tema tervenemisse mitte kaasata?
Nii see on. Mille muuga seletada näiteks haritud inimeste usku horoskoopidesse, sensitiividesse. Maksta tuhandeid kroone selle eest, et keegi liigutab pendlit ja ütleb siis, et paha energia on maha pühitud. Ja seda usutakse.
Viimases hädas – kui teie ja teie kolleegid ei ole suutnud aidata.
Nii ja naa.
Tegelikult on meditsiiniajalugu – sinnamaani, kui leiti tõelised ravimid penitsilliin, insuliin, mitmesugused psühhofarmakonid – platseeboefekti ajalugu. Aga ka platseeboefekt on siiski efekt.
Näiteks inimene, kelle vererõhu- või südamehaigus on kontrolli all ja ta teab, et elab veel kümneid aastaid, usub ravimisse. Ravimifirma aga otsustab ühel hetkel muuta natuke tableti värvi või ravimikarbi disaini, seepeale hakkab kolmandik patsiente end halvasti tundma. Et: see ravim pole enam see!
On sada nüanssi, mis mõjutab efekti, mida inimene saab ühest või teisest ravimist.
Kui ma olen veendunud, et kallim askorbiinhappetablett ravib paremini, siis ma pean seda ostma, kui ma tahan terveks saada?
Jah. Kuigi askorbiinhapet võiks üldse mitte osta, sest see on kah uskumus, et kui inimene tunneb end väsinuna – nimetades seda näiteks kevadväsimuseks –, siis peaks C-vitamiini sööma. Et see teeb terveks ja tugevdab immuunsust. Asi ei ole üldse niimoodi. C-vitamiin ei aita vähendada gripi või külmetushaiguse teket. Aga tänaseni tarvitataks C-vitamiini kogustes, mis ületab ööpäevase vajaduse kümnetes ja sadades kordades. Ning sellel ei ole mingit teaduslikku alust.
Aga empiiriline efekt on olemas?
Jah, inimese rahuldustunne, et ta on midagi teinud. Ja kui ta ikkagi jääb haigeks, siis süüdistab ennast, et jäi tableti võtmisega hiljaks või võttis liiga vähe.
Kaheldamatult on hulk haigusi, mille puhul pole mõtet vaktsineerimata jätmisega riskida. Kuidas aga suhtuda hooajatõbede, näiteks gripi vastu vaktsineerimisse, mille puhul inimene lubab oma organismi süstida võõrvalku viiruse vastu, millega ta suure tõenäosusega kokku ei puutugi või millesse ta kokkupuutel ei pruugigi nakatuda?
Massiline gripivastane vaktsineerimine – kui töökollektiivid, kus on noored ja terved inimesed, ostavad vaktsineerimisteenust – ei ole päris õige.
Gripivastane vaktsineerimine on õigustatud südamehaigete, eakamate, krooniliste kopsuhaiguste, suhkruhaiguse, väikelaste emade puhul.
Nukker on aga olukord vanadekodudes – lõviosa inimese pensionist läheb hooldusasutusele. Järele jääb pisku, mida kulutatakse millegi meeldiva peale, ostetakse kommi, suitsu, alkoholi, ajalehti. Nii kõrget teadlikkust ei ole ma veel kohanud, et vanadekodu elanik soovib ennast millegi vastu vaktsineerida. Samas peab märkima, et eakama eluküünla kustutaja on sageli kopsupõletik, millesse haigestumise riski saab vähendada vaktsiiniga, mis on tõhus viis aastat. Siit ka üleskutse: kui ei tea, mida oma eakale pereliikmele sünnipäevaks või jõuludeks kinkida, siis tavalise kribu-krabu asemel võiks see olla vaktsiin, mis võib päästa enneaegsest surmast. Ilusamat kinki ei oskakski välja mõtelda.
Kas arstide seas on gripivastane vaktsineerimine populaarne?
Ei ole.
Mida peaks nutikas patsient vaktsiinidest teadma, et ta oleks kindlalt kaitstud ega langeks ravimifirma promokampaania ohvriks?
Inimene peab selgeks tegema oma tervisliku seisundi – kas haiguse, näiteks gripi läbipõdemine kujutab tõsist ohtu või mitte.
Siis on haigused, mis vajavad ärahoidmiseks vaieldamatult vaktsineerimist.
Mina elan ja töötan Tõstamaal, see on puukentsefaliidi endeemiline piirkond. See on tõsine haigus. Ma diagnoosin puukentsefaliiti 4-5 korda aastas ja paari aasta tagant suremist sellesse haigusse. Kahe tuhande elanikuga piirkonnas on see väga suur risk. Ja ma olen oma pere selle vastu vaktsineerinud – ei teki küsimustki.
Kokkupuude marutaudikahtlase loomaga – ka see haigus tapab, ei teki küsimustki, tuleb vaktsineerida.
Siis veel vaktsineerimiskalender, mis on ette nähtud väikelastele: difteeria, teetanus, läkaköha, poliomüeliit, leetrid, mumps, punetised – ei teki küsimust, kas vaktsineerida või mitte. Siin on küll «trendid», mis levivad, kui keegi omast arust väga tark inimene räägib, et tema lapsel tekkis vaktsineerimise järel palavik, mis on väga paha, ja tema iialgi enam ei luba, et tema lapselt tekiks pärast vaktsineerimist palavik… Ja neid inimesi miskipärast kuulatakse.
Üks põhjus, miks Eestis on leetrijuhtumeid, võibki olla see, et teatud seltskond on keeldunud vaktsineerimast. Ja leetrid on mõõtmatult tõsisem haigus kui võimalik vaktsiini kõrvaltoime.
Meestearst Margus Punab küsis hiljuti ajakirjanduses, miks imikut peab vaktsineerima B-hepatiidi vastu, kui vaktsiini toimeaeg on kümmekond aastat ja sellesse haigusesse hakatakse statistika järgi haigestuma alles teismeeas.
Loogika on see, et B-hepatiit ei levi ainult sugulisel teel. Laps võib ennast vigastada näiteks nõelaga, mis on enne käinud haigestunud inimese ihus. Ja minu teada peaks see immuunsus olema pikem. Kui beebile on tehtud täisvaktsineerimine B-hepatiidi vastu – see tähendab kolme süsti esimese kuue elukuu jooksul –, peaks see nüüdisseisukohtade järgi andma kaitse kogu eluks. Kõrge riskiga elanikerühm, kaasa arvatud meedikud, vajavad vaktsineerimist B-hepatiidi vastu aga iga viie aasta tagant.
Võrreldes näiteks HIViga, on B-hepatiit väga nakkav haigus?
Mõõtmatult nakkavam. B-hepatiiti nakatumiseks piisab sadades kordades väiksemast verekogusest kui HIV puhul.
Kui sageli juhtub, et vaktsineerimisega kaasnevad märgatavad kõrvalmõjud?
Iga vaktsineerimine põhjustab mingigi muutuse enesetundes. Kas või puukentsefaliidi süst – inimene saab aru, et midagi on teistmoodi.
Väikelastel on kerged kõrvaltoimed väga sagedased. Tuberkuloosisüsti puhul on kohe ette nähtud, et tekib mädanev villike.
Kuid ei tohi unustada, miks vaktsineeritakse – ikka selleks, et väga tõsiseid haigusi ära hoida.
Rõugearme kanname ju kõik, kuigi nüüd vist enam selle vastu ei süstita.
Enam ei süstita.
Ja kui nüüd rõuged – laborites on see tüvi alles – lahti pääsevad, on nende seas, kes pole vaktsineeritud, efekt nagu keskajal?
Kui pärast kaksiktornide rammimist hakkasid liikuma pulbriga kirjad ja kuskilt tuli see rõugejutt, siis Ameerikas oli tõsiselt päevakorral rahvast uuesti rõugete vastu vaktsineerida. Nüüd on see asi maha rahunenud.
Millistel juhtudel võib vaktsineerimine olla selgelt ohtlik?
Lapseeas on mõni tõsine tervislik seisund – krampidega kulgevad haigused, kõrge palavik, kindlaks tehtud ülitundlikkus vaktsiini ühe komponendi suhtes –, kui vaktsineerimine pole soovitatav. Aga ka siin on asja oluliselt ümber vaadatud, sest on ilmunud vaktsiinid, mille kõrvaltoimed on oluliselt tagasihoidlikumad kui aastate eest.
Tõsiste haiguste suhtes tuleks last ikkagi pigem vaktsineerida. Gripp on iselugu.
Gripivaktsiin tervele inimese ebameeldivaid kõrvaltoimeid kaasa ei too?
Natukene palavikku, natukene süstekoha turset…
Aga gripivaktsiiniga midagi kapitaalselt ära rikkuda ei saa?
Üldiselt mitte.
Ja kui enesetunne nõuab, et see laks tuleb pehmesse kohta saada…
Peaasi, et inimene on rahul.
Teadur: ainult heale usule gripivaktsiini väljatöötamisel siiski ei panustata
«Gripivaktsiini väljatöötamise aluseks on epidemioloogilised andmed – milline gripitüvi on tõusuteel, milline hääbumas,» selgitab FIT Biotechi vanemteadur Andres Männik, lisades kohe: «Ja nagu elus ikka, pole kunagi välistatud ootamatud pöörded.»
Gripivaktsiin tehakse Maailma Terviseorganisatsiooni ennustuse põhjal suuresti heas usus, et ta loodetavasti vastab oodatava gripi tüvele. Kui suur on tõenäosus, et: a) gripiviirus areneb selliseks, et ta allub tema tuleku puhuks tehtud vaktsiinile; b) et inimesel õnnestub nakkushaiguste hooajal kokku puutuda just konkreetselt selle gripiviirusega, mille vastu ta on vaktsineeritud? Sest muude nohu-köha-palavikku põhjustavate viiruste eest gripivaktsiin ju ei kaitse.
Ainult heale usule Maailma Terviseorganisatsioon siiski ei panusta. Gripivaktsiini väljatöötamisel tuginetakse maailma eri paigus elavatelt patsientidelt võetud gripiviiruse isolaatide uuringutele. Lisaks hinnatakse, kas olemasolevate vaktsiinide esilekutsutav immuunvastus võiks olla kaitsev uute, värskelt isoleeritud viirustüvede vastu.
Vastavat analüüsitulemustele annab Maailma Terviseorganisatsioon siis soovituse, kuidas muuta vaktsiinide koostist. Sealjuures võib olla piirkondlikke erinevusi – soovitatakse eraldi gripivaktsiine põhjapoolkera ja lõunapoolkera tarvis.
Tõenäosusprotsentide kohta ei oska ma midagi öelda. Ka mutatsioone, kui sa «gripiviiruse arenemise» all seda mõtled, keegi ikkagi ette ennustada ei saa. Pigem on vaktsiini väljatöötamise aluseks epidemioloogilised andmed – milline gripitüvi on tõusuteel, milline hääbumas. Ja nagu elus ikka, pole kunagi välistatud ootamatud pöörded.
Loomulikult kaitseb gripiviiruse vaktsiin gripi ja mitte muudest viirustest põhjustatud tõbede vastu. Haiguseilmingute – nohu, köha, palavik – sarnasus ei mängi siin rolli.
Kui Maailma Terviseorganisatsioon on avaldanud ennustuse, milline võiks olla selle aasta gripitüvi, kui kaua siis sellele tüvele vastava vaktsiini tegemine aega võtab? Palju seda vaktsiini testida jõutakse? Kuidas seda tehakse?
Vaktsiini saamiseks paljundatakse viiruseid enamasti viljastatud kanamunades, mille järel viirus inaktiveeritakse keemiliselt, puhastatakse, lisatakse vajalikud abi- ja säilitusained ning pakitakse doosikaupa.
Nagu ravimitootmises ikka, kaasneb kindlasti uskumatult põhjalik kvaliteedikontroll vaktsiini toimeainete, toime, puhtuse jms osas. Kogu see tsükkel võtab aega kuid. Ajafaktor, vähene paindlikkus (vaktsiini antigeensete omaduste muutmine võtab aega) ja vajadus kohutava koguse kanamunade järele on ka seda tüüpi vaktsiinide tootmise nõrk koht, eriti kui on näiteks pandeemia puhul vaja kiiresti toota suur hulk uut tüüpi vaktsiini.
Kas uue gripivaktsiini väljatöötamine on pigem teaduslik väljakutse või rutiinne ja oskajale lihtne laboritöö?
Ka siis, kui soovitakse lihtsalt pisut muuta vaktsiini sihtmärki, näiteks asendada väljatöötatud vaktsiinis üks gripiviiruse tüvi teisega, tuleb kindlasti teha hulk analüüse valimaks sobivat tüve, uurida võimalikke muutusi vaktsiini koostises ja nii edasi.
Lugu on aga mõõtmatult keerulisem, kui eesmärgiks on luua põhimõtteliselt uut tüüpi gripivaktsiin, mis näiteks oleks efektiivsem ja/või kaitseks ühe vaktsineerimisega paljude erinevate tüvede vastu. Selline töö (millega mitmetes teadusasutustes ka tegeldakse) nõuab head ideed, palju ajutööd, katseid rakukultuuridega, loomkatseid.
Kui see nn. eelkliiniline etapp saab edukalt läbitud, järgneb mitu etappi kliinilisi katseid, tõestamaks soovitud toime olemasolu ja ohtlike kõrvaltoimete puudumist inimestel.
Tegu on tõsise teadusliku väljakutsega ning sellise projekti kestust ideest vaktsiinini võib kindlasti mõõta juba aastatega.
Vaktsineerimine on sõjaväemanööver
Vaktsineerimine pole midagi muud kui teadlik haigestumine konkreetsesse tõppe. Tõsi küll, haigestumine sedamoodi, et tõbi kulgeb tavaliselt haigusnähtudeta või väga kergelt.
Enamasti ei sisalda vaktsiin haigustekitajat ennast, vaid selle üksikuid koostisosi – vaktsiin kannab konkreetset haigustekitajat tutvustavaid signaallipukesi. Vaktsineerimisega õpib organism neid lipukesi ära tundma ja nende kandjat hävitama. Neid «lipukesi», ehk siis haigustekitajatelt pärinevat võõrainet, mis paneb tööle organismi immuunsüsteemi, nimetatakse antigeenideks.
Vaktsineerimine on sisuliselt võrreldav sõjaväemanöövriga, kus saadakse selgeks vaenlase nägu, tema relvastus, strateegia ning kuidas vaenlane efektiivselt kahjutuks teha.
Näiteks puukentsefaliidi vastu vaktsineerimisel õpivad rakud nimega B-lümfotsüüdid ära tundma organismi sattunud puukentsefaliidi tekitajaid ja seda, kuidas nende vastu võidelda. Kui inimene puutub pärast vaktsineerimist kokku puukentsefaliidiga, aktiviseeruvad muidu puhkeolekus olnud B-lümfotsüüdid ja hakkavad tootma antikehi – erilisi valke, mis konkreetse haigustekitaja antigeenid ära tunnevad ja hävitavad. Sellist kiirreageerimist, kus haigustekitaja hävitatakse juba enne esimeste sümptomite tekkimist, nimetataksegi omandatud immuunsuseks.
Erinevaid antigeene tundma õppinud B-lümfotsüütide «mälu» on erineva pikkusega. Puukentsefaliidi vastaseid «kordusõppusi» peab korraldama mõne aasta tagant, kuidas B-hepatiidi vastu võidelda, mäletatakse aga kümme ja enam aastat.
Vaktsineerimine on üle kahesaja aasta vana
Kaheksa-aastane inglise külapoiss James Phipps oli terve ja õnnelik, sest kole tõbi – rõuged – olid temast siiani kaarega mööda läinud. Ühel kenal maikuu päeval 1796. aastal tuli tema juurde doktor Edward Jenner ja nakatas poisikese lehmarõugetesse.
Väike James põdes tõve läbi. Ja edaspidi tema organism rõugeid ei kartnud.
Edward Jenner ei nakatanud poissi pahatahtlikkusest või teadmatusest. Doktor Jenner oli piimanaisi jälgides tähele pannud, et lehmarõuged kulgesid inimestel väga kergelt, jättes järele vaid väikesed armid. Ning kes kord oli lehmarõugeid põdenud, pärisrõugetesse enam ei nakatunud! Sealt ka julgus vastu arstieetikat poiss katse korras haigeks teha.
Vaktsineerimine (ladina k. vacca – lehm) levis kiiresti kogu maailmas. Vähem kui nelja aasta pärast tehti seda juba ka Eestis.
Mis puudutab vaktsineerimise esimest vastast – rõugeid –, siis 9. detsembril 1979 kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon rõuged kui haiguse hävitatuks.
Mõnes laboris on rõuged küll veel olemas. Katseklaasi sees.
Mida tähendab H5N1?
Gripiviirused jaotatakse kolme rühma. Inimese haigustekitajana olulised gripiviirused kuuluvad rühmadesse A ja B. Pandeemiad (iseäranis laiaulatuslikud epideemiad) on põhjustatud A-tüüpi viirustest.
Viirusel on lisaks muudele valkudele kaks antigeenset – organismi sattudes immuunvastust esile kutsuvat – pinnavalku: hemaglutiniin (H) ja neuraminidaas (N). Nende kahe valgu omaduste järgi klassifitseeritakse A-tüüpi viirusi ja töötatakse välja nendevastaseid vaktsiine. Hemaglutiniini võib olla 16 ja neuraminidaasi üheksa eri tüüpi, mis omavahel kombineerudes annavad kokku näiteks sellise toreda nimetuse – H5N1. See on linnugripp.
Kommentaarid