TÕI KRISTALLKINGAKESE: Papageno lavastuses «Võluflööt» oli üks roll, mis Taavi 2005. aasta Kristallkingakese auhinnale kinnitas. «Midagi väga rasket ooperi tegemisel ei olnud, Mozart sai mulle sõberheliloojaks,» tunnistab premeeritu.Foto: Priit Grepp
Inimesed
13. aprill 2006, 00:00

«Võiksin olla ka kolmas post muusikalilaval, kui töö on kihvt.» (1)

«Mida sa laulad kogu aeg?» ja «Näe, see on jälle see laulja-poiss!» on kaks levinumat Nukuteatri kohvikudaamide fraasi, kui näitleja Taavi Tõnisson ümisedes sisse purjetab. «Ei saa kohe mitte vaiki olla, ma tõesti jorisen kogu aeg,» nõustub Taavi õige rõõmsalt.

Nii draama- kui ka muusikalilaval, filmis, teleseriaalis ja ooperiski töötanud Taavi on laulnud kogu aeg. Elu piinlikem esinemine: Tartu 36. lasteaed Annelinnas, igakevadine lasteaia lõpupidu. «See oli esimene kord, kus olin laval ihuüksi.» Tuli ka tantsida, see tähendas aga kostüümivahetust vabas õhus kõigi silme all. «Piinlik! Oli kohatu ja ebamugav,» naerab ta.

Laulis Taavi ka kooli avaaktusel, vastse esimese klassi poisina. «Esitasime koos ühe 12. klassi tüdrukuga duetti, kuid mis lugu see oli, mitte ei mäleta. Meenub vaid, et käisin enne 1. septembrit agaralt proovis.»

Too lavalkäik jäigi mõneks ajaks Taavi esinemiste laeks. Koorid ja proovid ei istunud: «Üksi teed oma interpretatsiooni – vabadus! Kooris pead usaldama inimest, kes koori teeb, tema maitset ja arvamust. Ning pead teistega arvestama, see on mulle alati ebamugav tundunud.» Soleerija tüüp. Samas on tal unistus laulda laulupeol. Kui oleks koor, kus laulda, siis läheks.

«Ma pole kunagi laulupeol laulmas käinud,» ohkab ta. «See kaare all laulmine…»

Metallimeheks ei sobinud

«Ei!» ühmab Taavi, kui jutt bänditeole jookseb. Proovis küll korra klassivendade bändis laulda, kuid: «Katsetus kujunes päris naljakaks. Ei saanud asjast sotti, ei tea, miks. Oli see minu viga või… Neile sobis instrumentaal rohkem.» Bänd viljeles karmi metal´it ja Taavi hele hääl ei passinud mitte. «Nemad tahtsid ikka karmilt panna. Mina pole aga see mees. Mul pole seda registrit, ma ei saa käristada, sellega lõhun häält.»

Ka pole Taavi eales käinud muusikakoolis, seevastu on pusinud kitarri õppida. Kooli tuli noor sümpaatne muusikaõpetaja, kelle käe all said duurid selgeks. Et aga endal pilli ei olnud, jäi asi soiku ja duuridest ei mäleta Taavi enam õhkugi. Kuid Noorsooteatri uuslavastuse «Appi!» jaoks õppis teist väärikat keelpilli – mandoliini.

«Ei-ei, ma ei valda, õppisin lihtsalt paar lugu selgeks,» tõrjub Taavi. «Käpas mandoliin mul küll pole. Kui peaksin mõne uue loo selgeks saama, peaksin jälle nullist alustama. Igaüks on suure harjutamise peale võimeline midagi omandama.» Mandoliini ei tinistanud ta õpingute aegu kodus. Ei võtnud koju kaasagi, igaks juhuks. Harjutas teatris.

«Lennult ei tule mul midagi,» muigab ta. «Pean väga harjutama, et üldse midagi tuleks.» Nüüd, kui nuku-teatrilased solfedžotundides käivad, suudab Taavi vaikselt nooti uurides viisijupi maha mängida küll. «Aga improviseerimisoskust mul ei ole.» Sügav ohe.

Stuudioteatrisse kiindumuse pärast

Laulujoru jagus Taavile ka Minerva stuudioteatris – peaaegu igas lasteetenduses oli mõni laul sees. Minervasse sattus Taavi romantilistel põhjustel. Klassiõde, kes talle väga meeldis, teatas, et läheb näiteringi, ja Taavi jalutas talle järele. «Tema pärast läksin, aga juhtus nii, et tema käis seal paar korda, kuid mina jäin. Motiivid muutusid, üks kaalus teise üles.»

Sesse truppi jäi ta 11 aastaks. Kui keskkooliga maha sai, oli surmkindel, et tahab näitlejaks. Kuna Minerva evis ülitihedat töögraafikut, ei jõudnud Taavi enam suurt päevakoolis käia. «Olin kohe väga kahemees.»

Et teater teda kahemeheks muutnuks, Taavi eitab. Oli lihtsalt huvi, mis rohkem köitis. «Oleksin pidanud ise tublim olema, aga mind see õppimisevärk ei huvitanud. Mõnusam oli hommikul kell kuus Pärnusse sõita etendust andma, kuid see tähendas ka koolist puudumist.» Nädalaid, kus ringreisipäevi oli kolm, kogunes palju. Õpetajad pahased, vanemad kah. «Muidugi olin olid kooliga hädas. Isegi nii hädas, et pärast üheksandat klassi tulin ära.»

Ka õhtukool ei passinud. Tahtejõu varal läks kahe aasta pärast keskkooli tagasi. Valus minek. Vahelejäänud aastad tähendasid esimese semestri puhul klassi nõrgimaid hindeid. Peale selle tohutu piin olla koos mitu aastat noorematega, keda 11. klassi tulnud kehva õppeedukusega pikajuukselisest friigist vanur häiris samal moel. Pööre toimus 12. klassis, siis hakkasid nad omavahel läbi saama («Sinnani oli meil aktiivne üksteisega mittetegelemine.») ning tunnistusel oli vaid kolm kolme – reaalainete eest. «Põhiline valuaine oligi matemaatika, istusin suvetöödel. Siiani näen unes, et matemaatika lõpuhinne on puudu. Tohutu äng!»

Viljandi kultuurikolledži valis Taavi seetõttu, et tol aastal lavakasse vastvõttu polnud. Poleks Viljandisse pääsenud, läinuks ta nii ehk naa Tallinna. Tahtmine oli suur. «Eks see oli sellegagi seotud, et ludri, nagu ma loomu poolest olen, ma ei tahtnud sõjaväkke minna. Seegi sundis end kokku võtma.»

Muusikaga tegeles ta Viljandis mõistagi ohtralt. Peeter Konovalovi käe all. «Tal on see imepärane omadus, et oskab näitlejat läbi karakteri laulma panna. Isegi siis, kui näitleja eriti kõva laulja pole. Ta avardas mu hääle piire kohe kindlasti.»

Kooripoisist püstolnäitlejaks

Muusikali «Oliver» puhul käis Taavi ettelaulmisel: soovis esiotsa suuremat osa, kuid lõpuks leppis kooriartisti väärika kohaga. Oli äsja kooli lõpetanud ning lavastaja Malvius tundus talle kõva nimena.

«Tundsin end turvaliselt. Esiteks polnud kooripoisina midagi suurt teha, mis vabastas justkui vastutusest. Teiseks oli mul võimalus end näidata ning nii palju kui võimalik esile tõusta.»

«Cabaret´sse» viis õnnetusjuhtum Tiit Sukaga. «Karm küll, aga ühe õnnetus on teise õnn,» mõtiskleb Taavi. Aega osa õppimiseks anti kümme päeva. «Lihtne polnud. Samas polnud ka mingit agooniat.» Kui siis lavale läks, tundis end esiotsa neetult ebakindlalt, vabadus tuli lõpuks siiski kätte. «Kui noor jumal ma just ei laulnud,» muigab ta. «Intensiivse töökoormusega tegin häälele ja tervisele liiga. Mul ei olnudki eriti häält. Kogu aeg, kui seda mängisin, oli ekstreemne. Igal hommikul oli mõte: kas täna on häält või mitte?»

Sama kordus «Grease’iga»: «Viisteist etendust laksti jutti, teinekord kaks etendust päevas. Koormus oli väga suur ning hääl õhtuks kähe, aga pidasin vastu.»

Selle vastu, et muusikali teha, pole Taavil midagi. Sel juhul, mõistagi, kui tegu on väärt materjaliga ning ta endal ses töös arenguvõimalust näeb. «Mind ei huvita enam kõigetegemine. Võiksin vabalt olla ka kolmas post muusikalilaval, kui töö on kihvt. Ma ei taha teha muusikalilaval midagi sellist, mis on mulle kui näitlejale igav ning mis on kommertsi pärast kokku klopsitud ja odav.»

Nukuteatri originaalmuusikalis «Romeo ja Julia» lööb Taavi augustis igal juhul kaasa. Ja kaunis suures rollis.

Klaverdaja kahe leivanumbriga

Klaver on Taavi kiindumus. Perekond Tõnissonil oli nimelt üks tuttav, kes oskas imehästi klaverit mängida ning külaskäikudel ka alati mängis. Väike Taavi kügeles kõrval ja vaatas ammulisui. Kuni õppis selgeks «Koerapolka». Seda võib siiani une pealt esitada.

Minerva stuudioteatris oli Taavil sõber, kes mõistis samuti klaverdada. «Kord istusime terve öö tema juures. Sõber mängis muudkui «Elisele» ning et mulle see nii väga meeldis, siis näitas ta lugu mulle ette viis tundi järjest sõrm-sõrme haaval. Asi päädis sellega, et tuli naaber ning lükkas korgid välja – ju me ajasime ta klimberdamisega hulluks.» «Elisele» esimene osa on Taavil käpas. «Seda teist, kus keerulisemaks läks, sellest ei tea ma midagi.» Nüüd mängib ta esimest osa teatris peaaegu iga päev. Läheb tööle, jääb klaver ette. Kui mingi paus on, jääb jälle klaver ette.

Taavi Tõnissoni senine elulugu

Nukuteatri kodukal on kirjas, et noornäitleja Tõnisson on sündinud 6. mail 1979. aastal. Nukuteatris töötab alates aastast 2004, lõpetanud Viljandi kultuurikolledži näitleja eriala juhendaja Kalju Komissarovi käe all 2003.

Elu esimene roll oli Kuningas Murjam – Tartu 15. keskkool, 4. klass, 1988. aastal Nukuteatris on Taavi teinud osi seinast seina. Stiili näiteid: Eugene Florczyk «Greas’is», Kusti «Nukitsamehes», Vares «Timbu-Limbus ja lumemöldrites», Kükloop «Tulipunases lillekeses», Muhv «Naksitrallides», Peremees «Troll-Poisis», Papageno «Võluflöödis» ja Kuningas aluspükstes «Muinasjutumehes». Väljaspool nukuteatrit on mänginud Aivar Voitkat filmis «W.O.I.T.K.A», kõrtsipidajat muusikalis «Oliver», Ernst Ludwigit muusikalis «Cabaret», Laurit teleseriaalis «Kodu keset linna», Bubuljat Emajõe Suveteatri lavastuses «Mustlaslaager läheb taevasse» ning Gunnarit lavastuses «Hulkur Rasmus».