POOL SAJANDIT KIRJAVAHETUST: Marie Underi esimene kiri on aastast 1917, poolpimedana kirjutab Friedebert Tuglas oma viimase kirja 1970. aastal.Foto: Arhiiv, fotod raamatust
Jaanus Kulli 8. aprill 2006 00:00
Ei peaks pelgama, et see äärmiselt kaunilt kujundatud (kunstnik Tio Tepandi) raamat peidab endas salakavalalt igavat kirjandusteadust, kahe sada aastat tagasi elanud kirjaniku kirjavahetust, kus pingpongina kitsaid literatuuri asju aetakse.

Kõhklejaile võiks öelda: kohati tundub, et tegemist on pigem tekstiga seebiseriaalist, kus lembesõnad ning õhkamine vaatavad vastu pea igalt leheküljelt. Aga pole ka imestada. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, «Eesti kultuuriliselt üks loovamaid kevadeid», nagu väga tabavalt märgib kirjavahetuse koostaja, raamatu saate- ja järelsõna autor Rutt Hinrikus, puhkes õide just 1917 – aastal, mil ilmus ka Underi esimene luulekogu «Sonetid». Lühikese ajaga anti raamatust välja kolm trükki, ning Underi sonette sukkadest, pitsivahust ja valgest ihust (millest poetess luuletas muuseas Tuglase otsesel mõjutusel) lugesid koolitüdrukud õhetavi põsi üksteisele peast ette. Samas arutas puritaanlik seltskond tõsimeeli, kui kaugel peavad kehast asuma naise tualeti aksessuaarid, millest on lubatud luuletada. Ühes kirjas Underile arvab Tuglas, et ehk ainult kalossid ja kummimantel on sobilikud luuleridadesse sattuma. «Sonettide» trükkiandmine oli väljakutse, mille tähendust Marie Under teadis. Samas sai ta teatud seltskonnas endale kaela tiitli «libude laulik».

Underi ja Tuglase kirjavahetus sai alguse 1917. aastal ning 88aastase Underi ja tema 82aastase abikaasa Artur Adsoni viimane kiri poolpimedale Tuglasele kannab kuupäeva 6. veebruar 1971. Seega kestis see vastastikusest armumisest ja armastusest alguse saanud kirjavahetus üle poole sajandi.

Ent vastastikune arm ja austus ei kustunud ka hilisematel aastatel. 1933 avaldas Tuglas Underi juubeliks Loomingus loo paljutähendava pealkirjaga «Rõõm ühest sõprusest». 1936. aasta andis Underile võimaluse võrdväärseks värsskirjaliseks vastulauseks: «Tõesti, ammuks… kas see polnud alles eile?»

1917. aastal oli Under kahe tütre emana juba hüljanud abikaasa Carl Hackeri, mõni aasta varem süttinud kirepalangust Adsoni vastu. Nüüd leidsid teineteist maapaost naasnud Tuglas ja Under, keda pealegi ühendas mänguline kirjandusrühmitus «Siuru». Oli revolutsiooni kevad täis poliitilisi ja kirjanduslikke sündmusi, kõnekoosolekuid, luuleõhtuid ja bankette. Marie Underist sai tormilise kirjanikerühmituse «Siuru» printsess, Tuglase hüüdnimi oli Felix.

Rutt Hinrikus kirjutab oma järelsõnas, et Tuglase sümbolistlik novell «Maailma lõpus» annab aimu, miks ta Underist distantseerus. «Loominguvabadus oli tema jaoks tähtsam,» kirjutab Hinrikus. Tuglas aga abiellus sügisel 1918 Elo Tuglasega, kellest sai mehe kummardaja ja ümmardaja elu lõpuni, nagu Adson vabastas Underi igaveseks ajaks kõigist argimurdest.

Pärast seda, kui Under ja Adson sügisel 1944 Eestist põgenesid, sai nende maja lahkumisega hiljaks jäänud Tuglaste koduks, sest nende Tartu-kodu oli sõjas hävinud. Praegu asub samas kohas Underi ja Tuglase kirjanduskeskus.

Pika sunnitud vaikimise järel, 1944. aastast peale, taastus Tuglase ning Underi ja Adsoni kirjavahetus – esialgsed lühikesed vastastikused sõnumid päädisid Tuglase hüvastijätukirjaga, mis oli täis elutarkust ja traagikat. Stockholmist saabus vastus: «Ole väga tänatud selle läkituse eest. Et Sa meile kirjutasid, see tunnistab kauaaegse sõpruse kallidusest ja kinnitab veendumust, et inimlik lähedus on väga hinnatav asi, õigemini: väärtus.»

Ilus raamat, ilus armastuslugu ja ilus kultuurilugu. Lisaks väärtuslikud selgitused kirjavahetuse juurde.