ÜLEKULLATUD KOKKUPÕRGE: Paul Haggise film «Kokkupõrge» (pildil näitlejad Thandie Newton ja Matt Dillon) võitis sel aastal Ameerika Filmiakadeemia südame, viies koju parima filmi, parima originaalstsenaariumi ja parima montaaži Oscarid. Kobarkino näitab Oscari-võitjat 31. märtsist.Foto: MPDE
Inimesed
31. märts 2006, 00:00

«Kokkupõrge» sündis tänu autoröövile (1)

«Los Angeles jagab kiirteede ja alleede abil inimesi rassi ja seisuse järgi. Veedame suurema osa ajast metalli või klaasi taga: kodudes, autodes, tööl. Jalutada julgeme vaid seal, kus on «turvaline» – kaubanduskeskustes ja uhketes linnajagudes. Me ei tunneta enam võõraste inimeste puudutust, kellest tänaval möödume,» räägib «Kokkupõrke» lavastaja Paul Haggis.

«Tunneme sellest puudutusest nii väga puudust, et põrkame üksteisega vaid seepärast kokku, et lihtsalt midagi tunda,» võtab filmi alguses lavastaja filosoofia kokku Don Cheadle’i karakter.

Oscari-galal üllatuslikult parima filmi tiitli napsanud «Kokkupõrke» («Crash») teemaks ongi keerulised rassisuhted. Külg-külje kõrval elavad Los Angeleses erinevatesse rassidesse ja varanduslikku kihti kuuluvad inimesed, kes üksteise kohaloleku märkamise asemel silma kinni pigistavad.

Film järgib 1990ndatel populaarseks saanud linateoste nagu John Saylesi «Lootuse linn» («City of Hope») ja Paul Thomas Andersoni «Magnoolia» stiili, tuues vaatajani hulga omavahel seotud lugusid inimestest, kelle teed mingil hetkel ristuvad. Kõiki neid ühendab üks teema: rass. See mõjutab nende suhteid ja otsuseid, kujundab ja moonutab karaktereid ja määrab nende sotsiaalset ellusuhtumist. See on maailm, kus head on sunnitud inetult käituma, kus halvad sooritavad kangelastegusid, kus süüdlased vabalt ringi kõnnivad ja korralikud karistuse osaliseks saavad.

Filmi lavastaja ja stsenaariumi autor on 53aastane Kanadas sündinud Paul Haggis , kelle sulest valmis ka eelmisel aastal Oscari võitnud film «Miljoni dollari tüdruk». 22aastaselt Los Angelesse kolinud Haggisel on seljataga edukas telestsenaristitöö (näit. «Walker, Texase korravalvur»), kuid 2000. aastal otsustas ta filmi juurde pöörduda.

Kohtumine autovarastega

Filmi «Kokkupõrge» juured ulatuvad 1991. aastasse, kui Haggis ja tema esimene abikaasa Diane autoröövi ohvriks langesid.

«Sõitsime koju «Voonakeste vaikimise» esilinastuselt. Mina olin smokingis, mu naine kandis õhtukleiti. Ja kui me poleks sel õhtul videolaenutusse läinud, poleks me kunagi isegi lukke vahetama pidanud. Ma ei mäleta, kelle mõte oli videolaenutusse minna, arvatavasti minu. Parkisime auto kõrvaltänavale ja läksime poodi sisse. Valik oli kesine, lõpuks võtsime ühe Norra või võib-olla Soome filmi, mida ühes mitte just prominentses keskameerika ajalehes kiidetud oli.

Meie Porsche oli mu esimene nii kalli raha eest ostetud auto. Parema meelega ei oleks ma seda andnud nendele kahele noorele mustanahalisele mehele, kes meile relvadega lähenesid. Kuid nende argumendid, kuigi lihtsad, olid veenvad.

Kui ma autovõtmed üle andsin, käskisid nad meil pimeda parkimisplatsi poole kõndida. Mõtlesin, et see pole kuigi hea mõte, ja me suundusime hoopis valgustatud puiestee poole. «Stopp!» kõlas käsk. Ma tardusin – kuulsin samme meie poole tulemas ja tundsin, kuidas püstol mu selja vastu suruti. Ja ma vaatasin abitult pealt, kuidas ta Diane’i käest videokasseti võttis. Siis paukus autouks ja mu Porsche kadus nurga taha.

Paari minuti pärast saabus politsei. Pärast kurjategijate kirjeldamist esitasin neile oma versiooni kuriteo algest. Rääkisin, et ju olid need kaks noormeest tihti laenutuses käinud just seda konkreetset videot otsimas, kuid see oli alati välja laenutatud. Kui nad meid täna sellega lahkumas nägid, viskas neil lihtsalt kopsu üle maksa. Nad võtsid video ja põgenesid. Politseinikud noogutasid, pannes mu segase jutu šoki arvele.»

Lugu sai kirja 10 aastat hiljem

«Kümme aasta hiljem ühel ööl ärgates mõtlesin nende noormeeste peale. Olin seda ka varem teinud. Ajaga muutus esialgne hirm vihaks, siis aga viha uudishimuks. Kes need kutid olid? Mis neile korda läks, mille üle nad naersid? Kuidas ja kas üldse oli see juhtum kuidagi nende elu mõjutanud?

Hakkasin nende lugu kirja panema, minust ja mu abikaasast said väljamõeldud tegelased. Koos Bobby Morescoga kirjutasime stsenaariumi. Filmisime autoröövi stseeni paljuski nii, nagu see juhtus. Kuid montaažitoas filmi kokku pannes taipasin midagi, mida olin tegelikult kogu aeg teadnud. Kuigi näitlejatööd olid head, oli video näppamine iseenesest uskumatult tobe, isegi naeruväärne. Niisiis lõpetas filmi algläte montaažitoa põrandal. Autovargus on filmis sees, kuid ükski endast lugupidav autovaras ei peatuks selleks, et üht Norra filmi kaasa võtta. Mõned asjad jäägu pärisellu.»

Haggis leiab, et just sellised eluhetked, põgusad, kuid määravad, toovad välja meie olemuse, muudavad meid kas paremaks või halvemaks, kui me igapäevaselt oleme. «Mu auto võeti ära, kuid selle juures on just need kaks noormeest need, keda ma iial ei unusta. Ka viisteist aastat hiljem tunnen nende puudutust.»

Haggisel kulus mitu aastat, et «Kokkupõrge» rahaliste takistuste kiuste ekraanile tuua. Ühise pingutuse taga on ka Hollywoodi mõistes üliväikese honorari eest filmis osalenud staarid Sandra Bullock, Brendan Fraser, Thandie Newton, Matt Dillon, Terrence Howard ja Don Cheadle.

Vaatamata sellele, et «Kokkupõrke» filmimise ajal tabas Paul Haggist infarkt, ei lubanud ta kellelgi teisel filmi lõpuni teha ning oli kahe nädala pärast taas režissööritoolis.

«Kõige hullem, mis režissöörile filmi kohta saab öelda, on see, et inimesed tulevad kinost välja ja kommenteerivad: tore film oli,» leiab Haggis. Tema on oma eesmärgi saavutanud siis, kui kinoskäijad koju minnes filmi üle arutavad või vaidlevad.