Inimesed

Nõukogude aja popvideod: küll kodukootud, aga armsad! (11)

Aigi Viira, 30. märts 2006 00:00
NÕUKA-EESTI ESISTAAR: Usutavasti naelutas selline Jaak Joala – õrn ja hell metsloom – telerite ette terve plejaadi vaatajaid. Ülesvõte täitis kindlalt oma eesmärgi.Foto: ETV arhiiv
Kas mäletate aega, kui Eestis tulid välja esimesed muusikavideod? Kas mäletate sõna «muuvi»? See on sõna, mis iial õieti käiku ei läinud, kuigi muuvisid muudkui tehti ja tehti.

«Mis eesti muusika video?» muigab Piret Luhamaa, Tartu keskraamatukogu muusikaosakonna toimetaja. Talle meenub vaid hulk muusikafilme. Siiski meenub, et ansamblil Vitamiin olid nõmedad virvendavad asjad.

«Nojah, mees, kes tantsis kaerajaani,» muigab Piret Luhamaa. «Kuid Anne Veski tehtud videod – see oli hea stiil, Marju Länik kah.»

Eks need videod veidi kodukootud välja paistsid. Põhivariante kaks: taustaks kas rand või stuudiosein. Aga asi seegi, sest näiteks laulja Siiri Sisask, kes 1988. aastal Vitamiinis laulis, ütleb: «Selle aja kohta olid need kõik väga cool’id. Vanasti tehti ju videofilme.»

Siiri Sisask muide ei pääsenud kordagi videosse. «Minul ei olnud ühtegi videot,» sõnab. «Tollal pidi jube äge tegelane olema, et üldse videosse pääseda. Mina ei olnud. Olin punkar ju.»

Viis päeva võtteid

«Üks pikemaid võtteid, mida tegin, oli laul «Head uut aastat»,» meenutab lauljanna Marju Länik. Kolm päeva võeti seda üles Tallinna vanalinnas Toompeal. Olid rahvamassid, alates tavainimestest ja lõpetades tantsumeistri Mait Agu tudengitega pedagoogilisest instituudist. Oli ka hobune ja kutsar.

«Ka kuusk toodi Toompea nõlvale, sest see oli kesktelevisiooni tellimuslugu,» kõneleb Länik. No aga ei piisanud Tallinna võtetest. Tööd tuli teha ka Ostankinos. Kõigepealt stuudiovõte.

«Ostankino kõige suuremas stuudios oli lavastatud vana-aastaõhtu, kuld ja kard ja publik,» mäletab Länik. Teisel päeval olid välisvõtted. Selleks puhuks ehitati Läniku mäletamist mööda uisuväli, mille taustal staar säraks.

«Kesktelevisiooniga olid alati jube pikad võtted,» ütleb Länik. Läks päevi. Raha oli ja siis ka tehti. Selle eest võeti üht laulu üles väga kaunites paikades.

«See oli üsnagi kurnav,» muigab Länik. Kuid pikkadel reisidel sõbralikesse maadesse, nagu Tšehhoslovakkia, Bulgaaria ja Kuuba, kõnelemata vennasvabariikidest, tehti lauluvideoid pöörase kiirusega. Ühe päevaga seitse-kaheksa laulu. «Eestis oli ikka keerulisem,» tõdeb lauljanna. «Kuid Eesti televisioonis töötasid ka režissöörid, kes protsessi fännisid ja tegid asju fanatismist.»

Et Eestis keerulisem oli, näitab ka see, et telefilmi «Ma uurin valgust» võtteil 80. aastate lõpul tuli Länikul leppida asjaoluga, et ühe päeva jooksul tehti talle neli soengut, neli meiki ja oli ka neli kostüümi. Tappev!

Teisalt, eks iga video oli artistile kasuks. Ainuke Eesti telejaam ketras neid hoolega ja kuulsust aina kogunes. Nii käis Länik videovõtteil ka põllumeestesaate «Viljaveski» tarvis. «Siis viidi kuhugi looduskaunisse kohta, näiteks Jägala joale,» meenutab ta.

Looduskaunile võttepäevale järgnes mõistagi selle video hea mitusada korda ketramine teleekraanil. Söögi alla ja peale. Mida võiks artist veel tahta!

Turg väike, raha vähe

Kui Leo Karpin, Eesti muusikavideote staarrežissöör sai 90. aastail pakkumise Lora Kvindilt, Vene heliloojalt, teha Tallinnas kaks videot, ei mõelnud ta kaua. «Sain kahe video eest sama palga kui aastaga Eesti Televisioonis,» naerab ta.

Omal ajal lõi Karpin laineid telefilmiga «Duett-duell». Noor kõhnuke häbeliku naeratusega vuntsikandja pandi vehklema ja hobusega sõitma – nii saigi Ivo Linnast sangar seiklusfilmis. Jaak Joala laulis samas filmis kuulsaks laulu «Kui oleksin tuul». Selle filmi tarvis kulus Tallinnas ja Tartus võttepäevi peaaegu nädal. Taustaks otsiti pealinna pealt pikkade juustega neide. Leiti kah.

Mis Vene videotesse puutub, siis Eestis oli neid odavam teha kui mujal. Ja pealegi, eks Karpin oli juba nimekas tegija.

Aja ja raha taha paratamatult Eesti Televisioonis asi teinekord jäigi. Nagu igal pool kuuendikul planeedist. «Nõukogude Liidus ei saa iial olema muusikavideot!» teatas vene muusikakriitik Artjom Troitski. Põhjus majanduslik. Või nagu Troitski raius: «Pole raha!»

Karpin lisab: «Turg on ju Eestis ka väike – pole mõtetki teha.» Ja veel. «Oleks vaid aega!» oigas ka Karpin juba oma ajal, kui võtteid tegi ja siis lisandus seejärel montaažiaeg. Aega lihtsalt polnud.

«Muuvi» sõna, mida üritati juurutada, ei jäänud rahva suhu pidama. Ehkki muusikarežissööride arvates oli see päris hea sõna. Mitte halvem kui «levimuusika», mis on eestlaste suhu kenasti juurdunud.

Salajased öötunnid

Kustkaudu tollal inspiratsiooni ammutati? Ikka läänest.

«Vaatasime Soome televisiooni kaudu MTVd,» ütleb Karpin. Samuti Eesti Televisioonis režissöörina töötanud Raivo Suviste muigab: «Iga kord, kui välja komandeeringusse sõitsime, vaatasime lääne videoid. Kuid nende kopeerimine oli võimatu.» Niisama vaadati. Enda lõbuks.

Et lauluklipp pidi jube kiirelt valmima, oli tavaline.

«Tavaliselt pidi see päevaga valmis olema,» naerab Suviste. 80. aastail, kui laineid lõi noortesaade «Kontakt», mida juhtisid Kalev Vapper ja Reet Oja, neid klippe nii kärmelt tehtigi. Ikka muusikud stuudiosse ja võte. «Eks see oli põlve otsas tegemine,» tõdeb Suviste. «Aga alati üritati lääne videotest teistmoodi teha.»

Suviste kiidab paljusõnaliselt Tiina Pargi tehtud videot Singer-Vingeri loost «Ei midagi erilist», kus Signe ja Kalju Kivi rõdude pealt kangaid riputavad. «Väga huvitav video.» Oma töödest meenutab Suviste juustulaulu, kus solisti tegi muusikaprodutsent Alar Kotkas.

Mis salajastesse öötundidesse puutub, siis pahatihti juhtus, et kiire-kiire videotegu lõppes olukorraga, kus telemehed ka pärast tööpäeva lõppu majas passisid. Monteerimaks. Et monteerimisaeg oli kõva defitsiit, siis tuli asi jätta öötundideks.

«Päeval polnud aega, aga seda öötööd kutsuti telemajas haltuuraks,» ütleb Suviste. Maja valvurid käisid uste taga luuramas ja panid kirja need, kes pärast tööpäeva lõppu majas passisid.

«Eks siis hommikul said kuulda etteheiteid, mida öösel majas tehakse.» Mis muud seal ikka tehti kui klippe.

Rock Hoteli trummar Harri Kõrvits: «Tase oli üsna mannetu!»

Kõrvitsa Artsi trummilöömine pääses esimest korda telesse muusikafilmis «Duett. Duell».

«Oh, kurjam! Ega ei mäleta ju midagi,» toriseb trummarist reklaamimees. «Tuleb meelde, et Tartu raekoja platsil lasti tossu. Mingi kino-toss. Karpin karjus: vaadake nüüd sinna! N suunas pidi olema meie konkurentbänd, mis oli duhhavoi…»

Rock Hotel jäädvustati liikuvasse pilti alates 1978. aastast, kui ETVs tehti «Muinaslugu muusikas». Alustati suure apsakaga.

«Vene aja tehnika. Mingi jama oli lindiga. Päev otsa lindistati Lõuna klubis vineeri- ja mööblivabriku juures, aga terve võttepäev läks aia taha, kõik materjal lendas vastu taevast. Järgmine päev pandi asi üles Pikal tänaval Kreuksis või Tombis või mis ta oli, sest Lõunas ei pääsenud enam löögile, oli vist reserveeritud. Minu meelest kukkus meil teisel päeval kehvemalt välja. Esimese päeva fiiling oli õigem.» Otseheli olnud «päris jube». Mitme mikriga võeti, teab ainult tehniline personal.

Kui Rock Hoteli Moskvas Kesktelevisioonis näidati, tulid lood lindi pealt.

«Meie tegime Ostankinos ainult lolli nägu ja jalajälgi laval. Suur lava. Päev otsa ootasime, millal peale saab. Tehti proovi ja siis öeldi: otdõhhaite, rebjata! Me viskasime laval kohe pikali maha. Neil olid suud lahti: mis kuradi kamp see on, et käitub meie kuradi kodumaa südames nii kuradi väljakutsuvalt?!»

Kui saabus õige hetk, siis kamandati: pange nüüd esinemisriided selga. «Me ütlesime: need ongi esinemisriided. Meil olid Marati pusad.»

Telede põhimõte oli muusikat eriti mitte üles võtta.

«Mäletan, kui Joalat filmiti Kadrioru pargis kuskil all tiigi ääres. Krapp pandi põõsasse ja siis seisa paigal ja kopsi trummi. Ühesõnaga mannetu, ega seal eriti liigutada ei saanud, kui Karpin võttis. Talle olid tähtsad suured plaanid. Loo kohta korra näidati trummari käsi.»

Arts ei ole vanu jäädvustusi kogunud. «Ei viitsi vaadata. Mis sa neist vaatad – pilt oli ju päris sant. Et neid tol ajal kedrati oli okei, aga kui nüüd kedrata, oleks juba antireklaam. Kui tahad pundist lahti saada, lase teda hommikust õhtuni, siis on kindel, et kuu aja pärast ei taha seda punti keegi.»

Saade «Kontakt» oli tegija

Polnuks nõuka-aegset noortesaadet «Kontakt», mida juhtisid Reet Oja ja Kalev Vapper, polekski meil praegu ehk nõnda ohtralt omamaised videoid. «Kontaktis» mängitati neid kogu aeg. Eesti-meelset muusikat tippbändidelt koos nende esilauljatega. Kust mujalt saanuks tiinerid nautida Seitsmenda Meele ja Henri Laksi «Tuisueite», Justamendi hitti «Kaugelt maalt» või Mahavoki ning Kare Kauksi «Seisan ma mäel». Polnud popbändi, mis poleks tahtnud sest saatest läbi käia. Nüüd on õnneks itv.ee-saidil kolme vaatamise jagu hitte, mis valinud Kalev Vapper ja Raivo Suviste. Samal moel on säilitatud 80ndate keskpaiga populaarse noortesaate «Noortestuudio pärastlõuna» laulud.

Toomas Lepp: tamp oli alati taga

Toomas Lepp, režissöör, mäletab, et videote tegijad pidid nõuka-ajal Lääne videoid vesise suuga vaatama, sest sellist filmilikku tulemust oli Eestis võimatu saavutada. Tehnika pärast. Et beetakameraid polnud, siis käidi välisvõtteil ikka suurte ja massiivsete tehnikaimedega, mis tähendas ka päris ohtrat kaablivedu.

Püüti aga hoolsalt. Nii näiteks tehti «Apelsini» filmi tarvis palju välisvõtteid ja eks siis saigi peaaegu päris-video-moodi asi kokku. «Eks tegime igasugu nalju – näiteks sõitis Tõnu Aare seal suure vana autoga ja Ats Joorits tegi trikke,» muheleb Lepp. «Ega neid videoid 80ndail palju tehtudki, võeti valdavalt Artur Rinne stiilis üles. Tulid lauljad lihtsalt stuudiosse ja laulsid.»

Hull oli nende vähestegi ülesvõtmiste puhul see, et Lepa mäletamist mööda oli tulemuse kokkumonteerimiseks aega pelgalt paar päeva. Ei mingeid sadu loomingulisi tunde, mil palangut oodata.

Owe Petersell kiidab kullafondi

Kui Elmari raadio peatoimetajale Owe Petersellile öelda märksõna Nõukogude Eesti aegsed muusikavideod, lööb tal ette Onu Bella ja laul «Ma võtan viina».

«See, kus ta koos Heli Vahinguga saunas istus ja viina võttis. Hiljem on kuulda olnud, et eks tegelikult käiski seal mingi tõeline pidu.» Järgmisena meenub Petersellile Anne Veski «Tähelaev». «Oli mingi uisuväli, Veskil uisud all, aga ega ta eriti sõitnud, kaks tüdrukut vedasid teda järel.»

Hoolimata tollaste videote kodukootud olemusest, on need Peterselli meelest mõnedes ringkondades vägagi au sees. «Kullafondivideod võetakse sünnipäevaseltskonnas alatihti välja,» teab ta. «Neid on tõesti tore üle vaadata, kas või ahhaa-elamuse tõttu.»

Peterselli enda viimane ahhaa-elamus lõi leekima siis, kui ta üht vana Proov 583 videot vaadates üllatusega avastas, et pildil on ka nüüdne muusikaärimees, tollane muusik Lauri Laubre. See fakt oli Petersellil suisa ununud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee