Peep Pree: inimene on oma iluvea ori (9)

«Inimene on oma iluvea ori.» Peep Pree teab, et ilukirurgia on eelkõige elukvaliteeti parandav kirurgia. «Elukvaliteet paraneb sinu peas,» täpsustab ta, mööndes, et kui just ei valuta, ega siis inimene ikka meelsasti operatsioonilauale roni.

Kohtate te tänaval jalutades tihti oma kolleegide vigu?

Ei. Mul on nii head kolleegid. Nii ongi.

Ja tänaval ma katsun hoiduda diagnoosi panemisest, kas inimest on opereeritud või mitte. Pigem vaatan, mis minu kui spetsialisti silmale karjub, seda võiks ju opereerida. On see siis inetu suur karvadega sünnimärk näos või mingi vana trauma-arm, mida saaks paremaks teha – ega armi ju ära kaotada saa. Või vaatan televiisoris mõnda väga lugupeetud inimest, kel on silmaalused kottis, jättes mulje, et ta on kas kõvasti pidu pannud või haige või halvasti maganud, aga tegelikult on see seotud puhtalt ilukirurgia spetsiifikaga. Ja seda saab üsna lihtsa operatsiooniga korrigeerida.

Naised kulutavad pingviinide paraadiks valmistudes ehk kaks korda rohkem, kui maksaks silmaümbruse operatsioon. Ta on ilusas kleidis avaliku elu tegelane, aga… Siis ma vaatan küll, et miks inimesed ei ole julgenud operatsiooni ette võtta.

Aga seda ma vaatan professionaalse kretinismi mätta otsast. Inimesena saan ma väga hästi aru, et kui just ei valuta, kes see siis himustab noa alla minna. See ei ole kerge otsus.

1992. aasta oktoobris opereerisite te mul pimesoolt ja ma mäletan, kuidas te näitasite haavaarmi ülevaatusel seda ühele oma noorele kolleegile ja seletasite, kuidas taolisest kohast ja nii väikese haava kaudu on samuti võimalik pimesoolt opereerida. Te harjutasite riigihaiglas patsientide peal kätt?

Jah. 1992. aastal ma tegin seda juba teadlikult, sest siis oli mul oma tulevik selge.

1992. aasta lõpul tegime Clinica ametlikult lahti. Nii et siis ma rääkisin juba teise tooniga.

Aga tegelikult tegin ma neid pimesoolelõikusi niimoodi juba ammusest ajast.

Kas Eestis oli 90ndate alguses ilukirurgia alal pädevaid õpetajaid?

Ja-jaah! Nii nagu me ei taha tunnistada, et nõuka ajal oli ka midagi normaalset, nii arvatakse, et ei olnud ilukirurgiat kah. Ilukirurgia on Eestis olnud sordiini all, sest kommunismiehitajale ei sobinud oma välimust parandada.

Stahhaanovlane oma nina ei korrigeeri.

Ei olnud vajalik. Ega sellest, kui tal nina sirgeks ajada, seibide treimise kiirus suurene. Aga ilukirurgia oli olemas ja seda tehti. Doktor Raie ja Kaur hakkasid alaga peale juba seitsmekümnendatel. Ja üheksakümnendal käis siin juba soomlasi operatsioonil, sest hind oli ju naeruväärne: näo ringlõikus ehk kõige suurem näo kosmeetiline operatsioon…

…mida see tähendab?

See tähendab kogu näo ja kaela pingutamist, niinimetatud naha kõrvade taha tõmbamist. Operatsioon maksis Tallinna keskuses sama palju kui üks pakk – mitte blokk – Marlboro suitsu.

Palju ilukirurgia üldkirurgiast erineb? Või on üks lõikamine kõik – te võiksite sama hästi amputeerida jalgu ning korrigeerida rindu ja kõrvu.

Mina küll, sest ma olen väljaõppinud üldkirurg ja sellena ka kümme aastat töötanud. On ilukirurge, kes seda teinud ei ole.

Kas igal kirurgil on oma käekiri? Kui teile panna ette kümme fotot lõigatud rindadest ja paluda näidata, millised olete opereerinud teie...

Võib oletada... Opereerimise filosoofiad on erinevad. Ka ilu mõistavad inimesed erinevalt.

Kui hea üldarst te veel olete?

Kui peres on haigestumine, siis lähen ikkagi oma perearsti juurde. Käin seal küll mitte väga hea patsiendina, aga regulaarselt oma tervist kontrollimas.

Teil on mure südame pärast.

Ei ole. Mure on veresuhkru pärast. Seda ma jälgin kogu aeg. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem hakkab ta oma tervisest hoolima, sest seda rohkem on tal kaotada. Džunglinalja järgi kardab lõvi oma uhket kasukat kaotada, aga orangutang hüppab rõõmsalt ringi, sest endal p...e paljas, naisel p...e paljas – kaotada pole midagi.

Kas te «Nip/tucki» vaatate?

Eile tegin patsientide juures visiiti, nemad vaatasid. Soovisin head õhtut ja tulin koju kah vaatama.

Seal näidatavaid operatsioone on teil väga naljakas vaadata?

Kuna ma tean – mingite intervjuude kaudu –, kuidas nad on neid teinud ja mida need näitlejad on emotsionaalselt läbi elanud, siis ma vaatan seda huumoriga. Aga... hea küll, meid siin pole võimalik panna stsenaariumi järgi jäätantsu tegema, aga kui meile joonistatakse peene pliiatsiga pilt ette, siis me võime suure markeriga selle televiisori jaoks üle joonistada küll.

Konsultandid on «Nip/tuckis» korralikud, karjuvaid möödalaskmisi ei ole. Ilukirurgia osa on seal ju väike. Selline tore ja mõnus komöödiafilm. Vaatan isegi, kui on võimalik, «Totaalset muutumist», kuigi hoopis teise pilguga. Seal vaatan professionaalse pilguga lõpptulemust, kuidas seda saavutatakse. Kuigi seal on minu eriala, kirurgiat, kõige vähem. Aga kuna see on kõige verisem tegevus, siis jääb see inimesele mällu. Seal töötavad ju veel juuksurid, meikijad, stilistid ja kui meditsiinist rääkida, siis ennekõike hambaarstid.

Millise hinde annaksite «Totaalses muutumises» üles astuvatele kirurgidele?

Viiepallisüsteemis kõva neli.

Käepäraste vahenditega ja neile eraldatud summade piires normaalne töö?

Absoluutselt! Sest... kuidas seda nüüd viisakalt öelda... ega sepikujahust saia ei saa.

Väga hea sepiku küll.

Väga hea sepiku saab. Aga sepik ei ole sai.

Kas teie patsientide seas on rohkem sepikuid või saiu?

Eestlased on rohkem saiajahu poole – materjal on nii hea.

Mida tähendab: materjal on hea?

Inimene on hea. Tema soovid on realistlikud. Kui ma olen sepikujahust tehtud, siis ma ei taha, et mind saiaks tehakse, piisab, kui tehakse natuke paremaks sepikuks. Ega 80aastast 20aastaseks tee. Aga natukene kõbedamaks ja nooremaks saab 80aastase teha igal juhul.

Kui tihti te olete patsiendile esimest korda näkku vaadates vanusega mööda pannud?

Olen, ja mõlemale poole. Nii kümne aasta piirides. On 60aastaseid, kes tõesti näevad välja 50, ja on 35seid, kes näevad välja 45. Aga see on normaalne. Sõltub geneetikast, mida oled emalt-isalt päranduseks saanud, ja mis sa oled selle pärandusega teinud. Kas sa oled korralikult maganud ja hästi toitunud.

Kas teie kasutate sõna «klient» või «patsient»?

Mina kasutan sõna «patsient», kuigi Eestis tunnustatud lingvistiliste reeglite järgi võiksin või isegi peaksin ütlema «klient». Aga ma pean ennast vana aja arstiks ja Hippokrates ei öelnud «klient».

Teil, doktor Pree, ei ole iluvigu?

On ikka. Eks ma mõnda olen ka püüdnud lasta korrigeerida, näiteks rasvaimu teha. Ma ei ole seda küll ise teinud, kuigi maailmas on kirurge, kes on Guinnessi rekordiraamatusse saanud sellega, et on endal peegli ees lõua alt või kõhu pealt rasva­imu teinud – friike on igasuguseid. Ja ma tean neid, täitsa normaalsed mehed. Kui võtavad rahvusvahelistel konverentsidel teinekord ehk klaasi rohkem veini, siis lõhuvad tšastuškasid. On sellised temperamentsed, see on geenidest. Minul ei ole geene, mis sunniksid ennast lõikama. Küll aga plaanin lasta mõnel kolleegil lõigata oma silmaümbrust. Ainult et kuskilt ei ole võtta nädalat paranemisaega.

Te lasete ennast lõigata seepärast, et miks peaks patsient usaldama hambaarsti, kellel on katkised hambad?

Mitte ainult selle pärast. Kindlasti oleks aga minu poolt lugupidamatu, kui ma iseenda juures pindu ei näe, kuid olen maru tark neid teiste juures näitama.

Olete lõiganud ka oma naist. Kumb on nende operatsioonide initsiaator?

Kindlasti tema. Ta oli ka enne neid lõikusi piisavalt kena, aga kuna see oli tema soov, siis ma olen teda lõiganud ja teen seda ka edaspidi.

Milline on teie silmis ideaalselt ilus naine?

Kui me räägime ainult välisest ilust, siis kindlasti on ta oluliselt pikem kui mina. Kindlasti ei ole ta paks, pigem õrnema kondiga, aga mitte vormitu. Naiselik pehmus on tal kindlasti olemas, et käsi ära ei lööks, kui katsuda lubatakse. Ja ta peaks olema proportsionaalne – kui ta on natuke lühem, siis tal on kõik natuke väiksem, kui ta on pikem, siis on puus laiem ja reied ehk natuke jämedamad...

Te teete tööd, millelt tahate kunagi pensionile minna?

Absoluutselt!

Te ei ole mõelnud, et võiksite olla perearst kusagil maakohas?

Ma ei käinud veel kooliski, kui teadsin, et tahan saada kirurgiks. Mitte arstiks – minu jaoks arst oligi kirurg.

Doktor Pree ja saun

Saunajook | Konkureerivad: õlu, sidrunivesi, roheline tee.

Viht | Äiapapa tehtud kaseviht.

Temperatuur | 80–95.

Leilikorrad | Miinimum kaks. Ülemine piir vastavalt jõule. On saunaskäike, kus käib kuus või seitse korda laval. Seda siis maakodus. «Seal on aega rohkem.»

Seltskond | Mitte üksinda, sageli naisega, aga palju parema meelega sõpradega. «Sest sõpradega saab nii harva kokku, aga saunas käimiseks tehakse aega.»

Saunaskäigu aeg | Laupäeva õhtu. See pole reegel.

Sagedus | Doktor ei tunne ennast halvasti, kui mõnel laupäeval saun vahele jääb. «Aga maal võin ma saunas käia ka iga päev.»

Tore saunaelamus | «Lapsepõlvest on meeles, kuidas käisin suitsusaunas ja olin pärast üleni nõgine. Huvitav oli ka Türgimaal türgi saunas käia.»

Kole saunaelamus | «Mis saab saunas koledat juhtuda? Kui ma ühe sõbra sauna avamisel käisin, siis me ei läinud kohe lavale, vaid jäime välja õlut jooma ja järsku hakkas sees keris paukuma. Ta oli võtnud valed kivid ja need hakkasid lõhkema. Oleks ma sees istunud, siis saaksin küll sellele küsimusele vastata.»

Peep Pree sauna all on terve korrus

Vaikselt kapil istuvat plasmatelerit ei küündi vaatama ühestki kuuest sauna eesruumi paigutatud tugitoolist. Tähendab – Peep Pree saunas pannakse rõhku ihu eest hoolitsemisele ja pingevabale suhtlemisele.

Ehkki ilukirurg Peep Pree eelistab puusauna leili – «Ma tunnen vahet küll, kuigi ma ei tea, kas seal on mingisuguseid ioone, nad räägivad, et on.» –, peab ta oma ridaelamuboksi kõrgeimal korrusel elektrikerisega leiliruumi.

«Jumala eest, ma ei viitsiks siin puid tassida,» tunnistab doktor, «selline saunagurmaan ma ei ole.»

Tavalise saunaskäija vajadused rahuldab vähemalt nelja heas toitumuses meest mahutav leilisaun, kahele nautimiseks sobiv aurusaun ja viiele lõõgastujale mullivann täielikult.

Sõpradele on Pree meelsasti saunamees. Näiteks puhul, kui sõbrad on just seljatanud Tartu maratoni ja seejärel ihu kosutada soovivad. Pree maratonile ei tiku, sest iga vallutatud künka järel tahaks ju suitsu teha ja ringi vaadata. No ja kuhu sellise tempoga jõuaks.