Rein Raamat: «Iga uus film on nagu uus abielu.» (8)

Üle kolme aasta tagasi raputasid Helvi ja Rein Raamat jalgelt linnatolmu ja kolisid Valklasse. Nende elamise teisel korrusel on ka väike filmistuudio ja maaliateljee. «Kõik on siin kenasti koos, elamine, stuudio, ateljee, meri,» peab Raamat otsust maale kolida ainuõigeks.

Kuigi Joonisfilmi looja Rein Raamat on animatsiooniga ammuilma lõpparve teinud, pole ta jätnud oma teist suurt kirge – maalimist. Ja kuigi ateljee uks jääb külaliste ees suletuks («sest seal on liiga suur segadus,» põhjendab Raamat), siis võib tema töid näiteks ka stuudioseinalt leida.

Paelub koduvald ja selle inimesed

«Filmitöö on ju nii põrgulikult pingeline ja väsitav. Seepärast võtan ikka aeg-ajalt ka pintsli kätte,» ütleb animaator, kes täna tähistab oma 75. sünnipäeva. Niisamuti on tal lähiümbruses jalutuskäike tehes kogu aeg ligi kaamera ja fotoaparaat. «Sest alati on loodus nii erinev.»

Oma kodukandist, looduskaunist Kuusalu vallast, on vanameistril valminud ka dokumentaalfilm. «See on väga põnev vald,» põhjendab ta seda tellimustööd. «Ja mitte ainult põnev, ümberringi on hunnitu loodus. Siinkandis elab väga palju huvitavaid inimesi.» Üks neist oli aasta algul taevaste tegemiste juurde läinud Mikk Mikiver, kellest Raamatul parasjagu film pooleli. Koos sama kandi mehe Jaan Kruusvalliga kirjutati stsenaarium ning nüüd on töö juba lõpusirgel. Mai lõpuks peab see valmis olema. Raamat loodab, et teatrimehe sünnipäeval septembris näitab seda ka ETV.

Joonisfilmiga hüvasti jätnud mees keskendub dokumentalistikale, ennekõike meie eilse ja tänase päeva kunstnike jäädvustamisele. On ju ta lõpetanud kunstiinstituudi maali erialal.

1971. aastal sai Raamat pärast mitut ebaõnnestunud katset viimaks loa kutsuda kokku kursused, millega panna alus Joonisfilmile. «Terve Harju tänav oli rahvast täis, kokku tuli üle 300 inimese. Mitme päeva jooksul valisime siis välja siis 14 inimest,» mäletab Raamat. «See arv 14 anti ette.» Kuna joonisfilm siinmail oli tollal olematu, kutsus Raamat Moskvast oma ala asjatundjaid, kes siis väljavalituid filmihuvilisi õpetama hakkasid.

Joonisfilm alustas tühjalt kohalt

Raamatu mäletamist mööda oli algus väga raske. Polnud ei oma ruume, ei võttetehnikat. Nagu kassipoegi tassiti joonisfilmientusiaste ühes kohast teise. Lauluväljakult noorsõdurite värbamispunkti Hiiule, sealt edasi konservatooriumi ühiselamusse Kivimäele ja seejärel Mere klubisse, kus Raamatul valmis esimene film «Veekandja». «Aega polnud raisata, pidin tõestama, et need inimesed on võimelised filmi tegema,» kirjeldab vanameister alguse raskusi. Pärast seda kui Tallinnfilmi tollane peatoimetaja Lembit Remmelgas oli filmi läbi vaadanud ja sõnanud, et see on hea, kihiseb nagu šampanja, et jätkake samas vaimus, oli asi otsustatud. Ja Raamat hakkas otsima professionaalseid kunstnikke.

Pärast esimest põlve otsas tehtud filmi sai Joonisfilm lõpuks katuse alla ehk siis paar tuba ja paviljoni kasutuse Tallinnfilmis, kuni koliti Harju tänavale. Kuid võttetehnikat, operaatoreid, materjale polnud ikka veel.

20 aastat hiljem oli see kõik olemas, aga siis oli Raamatu aeg Joonisfilmis otsas. «Mida ma öelda tahtsin, olin ma ära öelnud ning mulle tundus, et minu aeg sai otsa,» mõtiskleb Raamat. «Mu filmid olid küllaltki raskepärased ning nende minek maailma oli keeruline.» Raamat pälvis küll kolmel üleliidulisel festivalil kõrgeima auhinna ja tema linatööd tunnistati kõrgema kategooria vääriliseks, aga läände neid ei lastud. Eelkõige siis Viiralti «Põrgu» põhjal valminud samanimelist joonisfilmi. «Kui ma läksin Moskvasse ja palusin, et kas ma saaks oma filme festivalile kaasa võtta, siis öeldi, et kahjuks ei saa. Jutt oli siis ennekõike «Põrgust», mis pandigi seisma. Pärast seda hakati tegelikult kõiki mu töid väga hoolega jälgima.»

Joonisfilmi ajale tagasi vaadates ütleb Raamat, et kõik ta selle aja filmid on talle kui oma lihased lapsed ning ühtmoodi kallid.

«Ja kui esimeste filmide juures võib tajuda välismõjusid, siis alates «Kütist» ja lõpetades «Linnaga», on juba filmid, kus on selgelt näha minu enda käekiri ja minu enda mõtted.»

Vägivallatutel filmidel polnud turgu

Joonisfilmi aega jääb 14 Raamatu filmi. Siis sai Rein Raamatu aeg seal otsa. Küllap ka seepärast, et aeg ümberringi oli muutuumas. Nii asutas ta oma Stuudio B. Aasta oli 1989. «See oli keeruline aeg. Ning tõenäoliselt tegin ma valikuid, mis ei olnud kõige õigemad,» tunnistab ta tagantjärele. «Kõigepealt olime väikeettevõte kultuuriministeeriumi alluvuses, aga siis pandi mulle pähe mõte, et võiksime sellest alluvusest välja tulla. Harju Maapank finantseeris meid. Animaatoreid valisin stuudiosse tänavalt, sest tuntud tegijad olid kõik kinni. Algul oli meid 60 ringis, hiljem küündis animaatorite arv 120ni. Koolitasin nad välja.»

Stuudios B valmis Raamatul 26 filmi ja kõikide selle aja filmide selge eesmärk oli vägivallatus. «Me vajasime nii režissööre kui ka operaatoreid, aga ka kõikide teiste erialade esindajaid, ümberjoonistajaid, värvijaid. Ainult kunstnikud olid olemas,» kirjeldab Raamat taas ende ette kerkinud raskusi. Ta kutsus taas Moskvast kohale oma ala parimad asjatundjad, kuid siis tekkis uus ummik, mida keegi ei osanud ette näha. Raskused valminud seriaalide turustamisel. Huvi vägivallatute seriaalide «Kes koputab uksele» «Ohtlikud lennud» ja «Pisihiir Piiks avastab maailma» vastu oli oodatust leigem. Stuudiot B tabas pankrot ja viimnegi stuudio vara rändas võlgade katteks Maapanga keldrisse. Hiljem sai Raamat õiguse oma filme turustada ja suutis eri seriaale päris edukalt Soome, Rootsi, Venemaale ja Lätti müüa.

Rein Raamatu loodud ja juhitud Stuudio B lõpetas tegevuse juba aastaid tagasi. Küllap olid stuudio pankroti põhipõhjused vead äriplaanis ja liiga julge ettearvestamine rublaruumi turuvõimalustega.

Joonisfilmi asemel dokumentalistika

Üdini filmi küljes kinni Raamat ei suutnud aga filmitegemisest loobuda ning asutas uue stuudio Raamat-Film, mis peaasjalikult dokumentaalfilme toodab.

Reinu seni viimane ja kohe valmiv töö on film heast sõbrast Mikk Mikiverist. «Ta oli küll haige, aga hakkas juba taastuma,» meenutab Raamat aega, kui ta vastava ettepanekuga lavastaja palge ette astus. «Algul ta veel nagu kahtles, aga siis ütles, et mis siis ikka. Inimene peab ju ennast filmis avama, kuigi oli teada, et Mikiver on väga kinnine inimene. Mul on nii kahju, et ma meie viimast kohtumist ei filminud. See oli kuskil kolmetunnine jutuajamine, vaatasime fotosid,» räägib Raamat oma viimasest kohtumisest sõbraga. «Nüüd on mul on kolm paksu kausta fotodega ja muud materjalid. Filmimaterjali on ligi 20 tundi.»

Oma filmiga seotud aastatele tagasi vaadates ütleb Raamat, et joonisfilmi küljes ta hing enam kinni ei ole. «Armid on paranenud ja nüüd vaatan huviga kaugemalt ja kõrvalt, mida nooremad mehed teevad. Sest ma olin ju ikkagi Joonisfilmi loomise juures ja see on justkui osake minu enda elust.

Film peab olema tehtud professionaalsete kunstnike ja heliloojatega ning kogu filmigrupp peab suutma oma tööd professionaalselt teha,» võtab Raamat kokku oma režissöörikreedo. «Siit võib otsida ka põhjust, miks mõni mu film on jõudnud maailma.»

Juba on Rein Raamat mõtetega uue töö küljes kinni, kuigi täpsemalt ta sellest veel rääkima ei soostu. «Ei taha ära sõnuda. Sest kui jaasõna antakse, siis on see nagu abielu, sest olen siis portreteeritavaga pikaks ajaks seotud.»

Rein Raamat – Eesti joonisfilmi isa

Kunstnike liidu ja Eesti Kinoliidu liige Rein Raamat lõpetas ERKI 1957. aastal maali erialal ning alustas Tallinnfilmis Elbert Tuganovi nukufilmide kunstnikuna. Ta on olnud 11 mängufilmi kunstnik – nende seas sellised tuntud linateosed, nagu «Mäeküla piimamees», «Põrgupõhja uus vanapagan» ning «Viimne reliikvia». 1971. aastal rajas Raamat Tallinnfilmi juurde Eesti Joonisfilmi, kus ta arendas ja lõi võimeka joonisfilmikollektiivi ning töötas selle juhina kakskümmend aastat. Filmide kaasloojaiks valis ta võimekamaid ja omanäolisemaid Eesti kunstnikke, heliloojaid ja operaatoreid, kellega koostöös sündisid joonisfilmid:, «Veekandja», «Vari ja tee», «Lend», «Värvilind», «Kilplased», «Rüblik», «Kütt», «Antennid jääs», «Põld», «Kas on ikka rasvane?», «Suur Tõll», «Põrgu», «Kerjus» ja «Linn». Rein Raamat on osalenud ja pärjatud mitme oma filmiga tähtsamatel rahvusvahelistel filmifestivalidel. Tema personaalsed filmifestivalid on toimunud Jaapanis, Kanadas ja Belgias ning retrospektiivid Soomes, Lätis Prantsusmaal, Türgis, Austrias, Saksamaal ja Portugalis.

1989. aastal asutas Rein Raamat lasteanimafilme tootva Stuudio B, ning 1993. aastal omanimelise stuudio Raamat-Film, mis on välja andnud 24 dokumentaalfilmi eesti kunstnikest ja väljapaistvatest inimestest, samuti reklaamfilme.