Legendaarne juhtum ENSV kaugsõidukalurite merehallis argipäevas: Laevakaru Miša põgeneb läände (12)

1957. aasta. Soe suveõhtu Tallinna vanas kalasadamas. Kai ääres seisab Saksamaalt sõjavõlana Nõukogude Liitu toodud SRT (keskmine kalatraaler) tüüpi kalalaev, diiselmootoriga alus, mis saab järgmisteks kuudeks koduks 25le meremehele.

Juba mõne tunni pärast suundutakse heeringapüügile Norra rannikule ja seejärel Põhja-Atlandile. Palk on hea. Meremeheülikond, mis kalalaevas, tõsi küll, pole kohustuslik, laseb merel karastunud dändidel silma paista nii Karja keldris kui ka kohvikus Moskva.

Loomaaiast laenatud ilmutus

Korraga sõidab sadamaväravast sisse takso. Pobeda, üks viimaseid omasuguste seas enne Tallinna Taksopargi autode väljavahetamist Volgade vastu. Selles istuvad lisaks taksojuhile kaks äsja 3aastasest sõjaväeteenistusest vabanenud Tambovi oblastist pärit noormeest. Madrused.

Mehed väljuvad taksost, avavad tagaukse ja toovad sealt nähtavale mingi kummalise veidi koerast suurema pruuni karvakera. See on vist karupoeg. Jah, tõesti karupoeg. SRT meeskond eesotsas välimuselt kirjanik Nikolai Gogolit meenutava, kuid alati dressipükse kandva radistiga ei suuda nähtavat ära imestada. Varem on mõned meestest kohanud laevakoeri, teised laevakasse. Aga karu on juba liig. Ei ole võimalik!

Selgub, madrustel on õnnestunud loomake zoost laenule võtta. Kindla lubadusega, et laevutatav reisi lõppedes elusalt ja tervelt tagasi viiakse. Kuidas karupoiss loomaaiast välja kaubeldi, jääb saladuseks. Tambovlased on üldse tegusad. Ise kiidavad, et on Pribaltika kultuurse eluga – noad-kahvlid alati laua peal – kohanenud. Mitte nagu kaugel kodumaal, kus ema küüntega kartulitelt koort kraabib ja isa ainsa noakandjana hommikul kõigile leivaviilu kätte jagab. Üks noormeestest muide nägi rongi esmakordselt siis, kui sõjaväkke sõitis.

Tänu neile kahele osavale tambovlasele on SRT-l nüüd siis oma laevakaru. Vaevu mõnekuune, talvel Tallinna loomaaias sündinud karupoeg, keda Mišaks kutsuma hakatakse. Miša, muidugi Miša. Mis muud nime võiks karulaps kanda, kui enamik meeskonda venelastest koosneb.

Karu ujub koera

Järgnevad tunnid mööduvad reisiettevalmistusi tehes, provianti laeva tassides, võrke valmis seades ja karupojaga tutvust sobitades. Kuni on aeg välja sõita - merele.

Naised sadamas hüvasti jätmas. Viimased head aega-napsud, sajad kallistused ning suudlused. Siis juba kolm pikka sireeni. Kaimadrus teeb otsad lahti ja algab sõit sadamast välja, reidi suunas, kus teisi kalalaevu järele oodatakse, et ekspeditsiooni korras ühtse rivina püügialade poole sõita.

Veel enne kui korralikult Tallinna reidile jõutud, muutub pruunkarujõmpsikas rahutuks. Uurib siin, nuusib seal. Ja korraga on üle poordi! Karupoeg ujub koera – tagasi umbes meremiili kaugusel kõrguvate kodulinna Tallinna tornide poole.

Laevameeskonna ühise ponnistuse tulemusel suudetakse pageja kinni püüda ja laevale tagasi tõsta. Kere peale karupoiss ei saa, vastutasuks üritab ta edaspidi korralik olla. Seda muidugi mitte juhul, kui kellelgi taskus kompvek olema juhtub ja ta seda Mišakesega jagada ei soovi. Või kui keegi karuga maadlema asub ja temast rohkem kui ühe korra järjest võitu saab. Kui esimesel juhul pääseb meeskonnaliige vaid katkiste taskute ja kadunud kommidega, siis teisel puhul võib ta karupoja käest küünistada või isegi pureda saada.

Tormi eest pakku Taanimaale

Karu seltsis mööduvad päevad ja nädalad. Miša hullab kord tekil, kord meeste juures kajutis. Tänutäheks toidu ja maiustuste eest proovib ta meremehi töödes aidata. Miša siputab nende eeskujul võrgust kala välja ja toob nende üksluisesse, vaid raamatute ja juba kümneid kordi nähtud filmidega täidetud argipäeva suurepärast vaheldust.

Ühel päeval, kui Norra merest on juba nädalate viisi heeringaid välja tõmmatud ja kala seda töötlevatele baaslaevadele üle antud, suundutakse uue püügipiirkonna poole Fääri saarte lähistel. Kokku tuleb ju ühe reisiga merest välja tuua sadakond tonni kala.

Laev on uude püügipiirkonda vaevu kohale jõudnud, kui ennustatakse tõusvat paari-kolmepäevast tormi. Tuuled sasivad SRT tüüpi aluseid üsna südikalt, isegi tugevalt teki külge kinnitatud tünne ja püüniseid üle parda uhtudes, neid puruks pekstes ja varandust päästma tõttavaid meeskonnaliikmeid üle poordi visata ähvardades.

Kui muidu võib kaugetel meredel tuul tõusta äkitselt, jätmata ilmajaamadele võimalust laevu hoiatada, siis sel korral saab radist baaslaevalt tormiteade aegsasti. Ohtu aimates annab Mišat pardal kandva SRT kapten meeskonnale käsu alus Taanile kuuluvate Fääri saarte vahele Fugle-fjordi viia, et seal tormi vaibumist oodata.

Mägede poolt varjatud Fugle-fjordis tormiga suurt lainet küll ei ole, kuid ometi hakkab laeva ankur mööda põhja libisema ja korjab enda ümber vette heidetud vanade võrkude jäänuseid. Meeskonna jaoks on kõik suhteliselt rahulik. Hirmu ega paanikat ei ole. Isegi juba merega harjunud Miša näib tormi taluvat – jälgib vaid kaljusid fjordi kaldal. Ja neil söövaid lambaid, kes vaid vaevumärgatavate villatuttidena paistavad.

Kadus pimeduse varjus

Öösel magab meeskond rahulikult – ka tormise unega ollakse harjunud. Karta pole midagi. SRTd on tugevamatelegi katsumustele vapralt vastu seisnud. Mida tähendab siin üks väike loksumine tormivarjus. Nagu ikka, on tüürimadrused öösel kordamööda nelja tunni kaupa roolikambris vahis, valmis vähimagi ohu korral oma kajutis magavat radisti üles ajama või kaaslasi hoiatama. Midagi iseäralikku ei ole märgata.

Seda aga kuni hommikuni. Siis läheb laeval lahti paanika. Karupoeg on kadunud! Salapäraselt ja ilma igasuguse hoiatuseta. Miša on läinud!

Ka fjordi kallaste uurimine binokliga ei anna tulemust. Pealegi, kui karu kaldal märgatakski, ei oleks sellest suuremat kasu, sest kui Mišake kaldal oma peremehi ootaks, oleks ta püüdmatult juba Taani kuningriigi territooriumil, teisel pool raudset eesriiet. Miša tagasisaamist pole loota ...

...Villi satub küll viie aasta pärast merehätta jäädes Fääri saartel maale, kuid uurib, mis ta uurib, karust ei kuule ta kelleltki sõnakestki. Ka Tambovi madrustega ei kohtu ta enam iial. Lugu meenutades arutleb Villi isegi nüüd, 50 aastat hiljem: «Ei tea, kas Miša jäi ellu. Ei tea, kas pääses kaldale.»

Juhan Smuul kalalaevas: kirjutas, kirjutas, kirjutas....

Pärnumaal pensionipõlve pidav vana meremees Villi juhtus olema sellesama SRT pardal, millega kündis Atlandit Stalini ja Lenini preemia laureaat, kirjanik Juhan Smuul.

Smuuli loomingule on jätnud olulise jälje merereisid, mis ta ainest kogudes kaasa tegi: heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktisesse 1957–1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959, Teravmägedele 1960. Kaugsõidukaluritega Atlandil kogutud kogemusi kasutas Smuul näiteks lastejutustuses «Meremees Murka» ning näidendis «Atlandi ookean» .

Vanahärra Villi mäletab, kuidas kirjanik higi voolates SRT kajutis istus ja kirjutas, kirjutas, kirjutas… Üks meeskonnakaaslastest vaatas järele ja avastas, et Smuul töötas parasjagu «Muhulaste imelike juhtumiste» kallal.

Veel on Villil meeles, kuidas külaline laevalt lahkuma sättides oma riietust üle vaatas. Et kirjaniku jalavarjude kontsaplekid olid kole kulunud, palus ta Villit, et ta need korda teha aitaks. Nii astuski sm Smuul kaldale tuliuute kummist kontsadega.

Siiani teeb vanale merehundile tuska, et kirjanik väitis hiljem «Meremees Murkas», nagu oleks meremehed laevakoerale soola silma visanud. «Tegelikult midagi niisugust ei olnud,» protestib Villi. «Sool võis talle juhuslikult silma lennata. Ise ta ka muidugi müras seal nende soolatud kaladega. Aga keegi meie poistest küll talle soola silma ei visanud.» Murkat meenutab Villi hea sõnaga: «Selline hall koer oli, võrdlemisi lõbus, armastas kaladega mängida, lõi käpaga, nagu ikka koer teise elusolendiga mängib.»

Helgetes toonides mäletab Villi üht õhtut Tallinnas Viru tänaval Euroopa nimelises joomakohas, kus ta mõni aeg pärast merereisi uuesti Juhan Smuuli kohtas. Kirjanik pidutses seal koos näitlejatega.

Kui lavatähed kõrtsist lahkuma hakkasid, kutsus peomeeleolus kirjanik meremehe ja tema kaaslanna oma lauda ja tutvustas ennast neiule. Nii tuntud tegelasega kohtumine võttis tütarlapse õhetama. Neiu imestuseks hakkas kirjanik meremehe käest oma Atlandi-teemalise näidendi jaoks täpsustusi küsima. Kaaslanna arvamus Villist tõusis lausa taevani.

Kaugsõitu pääsesid ainult ustavad

Kaugsõidukalurina merele pääsemine ei olnud Villi sõnul 60ndatel lihtne. Sellele eelnes tõhus taustakontroll. Eelistati mehi, kes olid abielus ja keda lapsed koju ootama jäid. Lisaks oli vaja vähemalt kahe parteilase soovitust. Pool meeskonda pidi koosnema mitte-eestlastest.

Kaluritele peeti regulaarselt loenguid sellest, kui halb on elu läänes. Toodi ohtralt näiteid, kuidas raudse eesriide taha põgenenud traagiliselt autoõnnetustes või iseenda käe läbi hukkusid, naised aga välismaal rasket elu elavad, töötades prostituutidena.

Villil põgenemise mõtet ei tekkinud, kuigi võimalust oleks olnud.

Võimudega vastuollu võis sattuda palju lihtsamalt kui põgenemist üritades. Üks ENSV kaugkaluritest hüüdnud 60ndate alguses Ameerika ranniku lähistel karpe traalivatele meestele: «How do you do, mister Kennedy!» Kuna peamiselt venelasest koputajad ja partorgid inglise keelt ei osanud, kamandati hõikaja pärast Tallinna jõudmist Veeametisse, kus üksipulgi päriti, miks ja kuidas ta võimalike välismaa agentidega suhtles. Meest süüdistati peaaegu et riigireetmises. Sama saatus tabas Norra rannavalvajatega vestelnud meremehi, kes norrakailt kingiks saadud värvilised konservipurgid tühjaks sööduna koju kaasa tõid.

Päevaraha eest ei saanud väljamaal õieti õlutki

Elu kalalaeval – kuude kaupa merel koos ühtede-samade kaaslastega – ei olnud meelakkumine. SRT kõige suuremas, vööris paiknevas kajutis elas 6 meest. Kaptenil ja radistil kui privilegeeritutel olid eraldi magamisruumid. Kõik SRT mehed, peale kolme, kes sõidu ajal vahis seisid, võisid siiski korraga lõunastada ahtris paiknevas suures söögisalongis.

«Raudse eesriide» taga maale tavaliselt ei pääsetud. Erandina on Villil meenutada 1962. aastal vindi purunemise tõttu Fääri saartel Torshavnis veedetud nädal. Uude püügirajooni teel olnud laev jäi Atlandil hätta ja teine SRT pukseeris ta tagasi Fääri saarte juurde. Selleks anti Moskvast käskšifreeritud telegrammiga.

Kohe esimesel maal viibimise päeval suutsid ENSV kalurid äärepealt võlavangi sattuda. Nõukogude võimu makstud päevaraha osutus niivõrd nadiks, et kui mehed olid kõrtsis maha istunud ja kõige väiksemad saada olevad õlled võtnud, ei jätkunud 12st neile antud Taani kroonist arve maksmiseks. Villi saadeti kaptenit otsima, et tulevased päevarahad välja pinnida. Koju naasti siiski suure paki värviliste postkaartide ja püstolikujuliste välgumihklitega.

Eesti kalurid Atlandi, India ja Vaiksel ookeanil

Rahvusvaheliste kokkulepetega on kalapüügipiirkonnad jaotatud püügirajoonideks. NSV Liidus olid neist hinnas Kirde-Atlandi (kogusaak 1968. aastal 10,3 miljonit tonni) ja Loode-Atlandi (kogusaak 4,7 miljonit tonni). Heeringat püüti põhiliselt Kirde-Atlandil: Norra merest ja Põhjamerest. ENSV kalalaevad töötasid eri aegadel Atlandi, India ja Vaiksel ookeanil. Kolmandik kogu Eesti NSV kalasaagist tuli Põhjamerest. Rakendati peamiselt ekspeditsioonipüüki, mis tähendas, et samas piirkonnas tegutses mitu kalalaeva, mida teenindasid baaslaevad.

Suursuguse heeringa raputajad

Kirovi kolhoosi kalameeste elust kirjutanud ajaleht Harju Elu tutvustas Harjumaa mehi, kes 60ndate alguses juba mitmendat aastat Atlandil heeringapüügil käisid. «See on hinnatav leivakõrvane,» kiitis ajaleht heeringat, lisades, et tegu on «ühe suursugusema esindajaga kõigi kalaliikide seas».

Kalapüüki lähemalt kirjeldades tegi lehe korrespondent Kalju Sepp kodukolhoosile kriitikat: «Aga kõik on ikka vanaviisi, mehhaniseerimisest pole juttugi. Meie ühismajandi juhatus pole meeste töövaeva vähendamise üle põrmugi muret tundnud. Siiani puuduvad kõikidel laevadel raputamismasinad.» Nii tuli suuremal osal meeskonnast teha rasket kala võrkudest välja raputamise tööd. Näiteks Murmanski laevadel olid sel ajal moodsad masinad juba olemas.