Hackman naudib pensionipõlve maalides ja kirjutades (2)

Eugene Allen Hackman sündis 30. jaanuaril 1930 Californias San Bernardinos. Vanemad läksid lahku, kui poiss oli alles väike, ja seetõttu tuli tal tihti elupaika vahetada. Viimaks jäi Gene pidama vanaema juurde Danville’i Illinoisi osariigis. Vanaemal oli lapselapsega paksu pahandust: 1946 pisteti poiss kommide ja limonaadi varastamise eest pokri. Samal aastal astus Gene end vanemaks valetades USA merejalaväkke, kus ta teenis kolm aastat radistina. Armeeteenistus viis nooruki Hiinasse. Sõjaväest lahkudes otsustas Gene minna New Yorki õnne otsima. Lihttööde tegemine teda siiski ei rahuldanud ning nii algasid televisiooni- ja ajakirjandusõpingud Illinoisi osariigis. Riik võimaldas sõjaveteranidele ja sõjaväeteenistuse läbinutele tasuta ülikooli- ja kutseharidust.

Legendaarselt kehv draamatudeng

Näitlejaks otsustas Hackman hakata üsna hilja, 30aastaselt. Ta astus Californias mainekasse teatrikolledžisse Pasadena Playhouse, mida hüüti toona Hollywoodi talendivabrikuks. Just selles koolis sõbrunes Hackman noore näitlejahakatise Dustin Hoffmaniga. Kumb­ki oli oma rühmas autsaider ja hiljem hääletati nad üksmeelselt näitlejateks, kel on ilmselt kõige väiksemad šansid läbi lüüa. Taas kord tänu sõjaväeteenistusele õppima pääsenud Hackman visati pärast kolmekuuseid õpinguid koolist välja. Ta oli saanud ühe Pasadena Playhouse’i kõigi aegade madalamatest hinnetest – 1,3 palli 10st.

Tõestamaks oma võimeid, võttis Hackman oma naise Fay Mal­te­se’i ja seitse asja ning põrutas bussiga tagasi New Yorki. Hiljem järgnes talle Hoffman. Paari aasta tagune Vanity Fairi artikkel kirjeldab ilmekalt, kuidas Hackman, Hoffman ja nende sõber Robert Duvall 1960ndatel ninapidi koos olid (Hoffman elas Hackmani kitsukeses korteris ja magas köögis, kuni sõber oli sunnitud teda üürikortereid vaatama viima), proo­vi­võtetel käisid ja vaevu ots otsaga kokku tulid. Hackman töötas portjeena ja sattus tööpostil kokku kunagise antipaatseima õppejõuga Pasadena Playhouse’ist. Too parastas: «Näed, Hackman, ma ju ütlesin, et sinust ei tule mitte kui midagi.» (Teise versiooni kohaselt oli parastaja Gene’i omaaegne väljaõppeohvitser merejalaväest.)

Ometi võttis Hackmani karjäär vaikselt vedu. Ta sai kõrvalosi off-Broadway näidendites. 1964 kutsuti noor näitleja aga juba Broadway­le, mis avas ukse filmimaailma. Esimene roll oli filmis «Lilith» (1964), kus meespeaosa täitis War­ren Beatty. Beatty megahitis «Bon­nie ja Clyde» (1967) sai Hackman Buck Barrow’ rolli, teenides sellega esimese Oscari-nominatsiooni. Parima meeskõrvalosa kuldmehikesele kandideeris Hackman ka filmiga «Ma ei laulnud oma isale». 1972 tuligi kauaigatsetud Oscar, ja sedapuhku juba meespeaosa eest filmis «Prantsuse sidemees».

Infarkt käskis tempot maha võtta

1970ndad ja 1980ndad möödusid vaheldumisi pea- ja kõrvalosi mängides. Hackmani haare oli lai – küll põnevusfilmid («Öised käigud»), küll komöödiad («Noor Frankenstein») ja suurejoonelised ulmekad («Su­per­man»). FJB agendi roll 1988. aasta filmis «Mississippi põleb» tõi Hackmanile järgmise meespeaosa nominatsiooni. Kümnend oli näitlejale eraeluliselt valuline. 1986 läks ta pä­rast 30 aastat kestnud abielu lah­ku oma naisest Fayst, kellega tal on kolm last. 1990 elas Hackman üle raske südamerabanduse. Järgmisel aastal abiellus ta Betsy Araka­wa­ga. Neil on kaks kodu – Beverly Hillsis ja Santa Fe’s. Betsyl on Santa Fe’s peen mööbliäri Pandora’s, Inc.

1992 sai Hackman teise Oscari – sadistliku šerifi rolli eest Clint Eastwoodi filmis «Halastamatu». Vanameister tundis, et ta pole sugugi vesternidest tüdinud ja väntas veel kolm: «Geronimo», «Wyatt Earp» ja «Kiirem jääb ellu». Kuid aastakümneid kestnud filmikarjäär tekitas igatsuse millegi uudse järele ja 1999 ilmus tema debüütromaan. Ta armastab ka maalida.

Viimastel aastatel on Hackman rolle hoolikalt valinud. 2004. aasta Larry Kingi šõus ütles filmilegend, et ta ei kavatse enam uusi pakkumisi vastu võtta. Ehkki Hackman on varemgi ähvardanud näitlemisega lõpparvet teha, on tal nüüd vist tõsi taga. Viimaseks filmiks jäi Donald Petrie poliitiline komöö­dia «Tere tulemast Mooseporti», kus Hackman kehastas ekspresidenti, kes naaseb kodulinna ja otsustab meeriks kandideerida.