ÕL ARHIIVIST | Vello Park: polaaruurijale on –30 kraadi sulailm

Väljas alatasa –80, magamistoas –25, saunalaval – pärast pikka kütmist – +20. «Kõige hullem oli see, et silmamunad tahtsid ära jäätuda,» räägib polaaruurimise ajaloo karmima talvitumise üle elanud Vello Park külmast, mis on külm.

Kui uus vahetus polaaruurijaid – kõik külmakaitseskafandrites ja näomaskides nagu mingid humanoidid – Vostoki uurimisjaamas lennukilt maha astusid, nägid nad kõigepealt tuulejope ja ketside väel tervisejooksu tegevat Vello Parki. Selgus, et maakera külmapoolusel valitses parajasti sulailm – temperatuuri oli napilt kolmkümmend kraadi alla nulli.

Neli korda Antarktikas talvitunud Vello Park on õige mees rääkima, mis asi on külm ja kuidas jahedates oludes ellu jääda.

Talvitumise algus kui katastroofifilm

Talvitumine Antarktikas kestab 14 kuud jutti, detsembrist veebruarini. Suvest suveni.

Polaaruurimise nüüdisajaloo karmim talvitumine aastail 1982-83 algas sellega, et niipea kui enam ühegi veovahendiga maakera külmapoolusele Nõukogude uurimisjaamale Vostok ligi ei pääsenud, põles uurimisjaama soojendav ja vooluga varustav elektrigeneraator ning sellega – määrustevastaselt – samasse ruumi ladustatud varugeneraator maha.

Külm. Selles mõttes külm, et –50. Pime. Raadiosidet ei ole. Lähim asustatud punkt tuhande kilomeetri kaugusel. Sõnaga: nagu keskmise õudus- või ulmefilmi algus: hunnik mehi muust maailmast isoleeritult mahajäetud polaarjaamas.

Esimene ehmatus üle elatud, tegid osavate kätega teadlased käepärasest materjalist paar pursuikat, remontisid ära ühe ürgaegse elektrigeneraatori ja elasid viimaks talve üle. Pärast said veel kiita ja Tööpunalipu ordeni.

1982-83 talv oli karm isegi külmapooluse kohta. Keskmine temperatuur oli –57, kukkudes viie kuu jooksul alatasa alla –80. Sellistes tingimustes polnud inimesed varem viibinud. Juhtus veel ka tuul puhuma, oli… päris hull lugu – nagu Park tagasihoidlikult märgib.

Õigupoolest ei tunne maakera ajalugu üldse palju elusolendeid, kes niisuguse temperatuuri juures vastu peaksid. Polaaruurijate kõrval suudab külmapoolusel ellu jääda ehk vaid mõni bakter, hindab Vello Park elutingimusi Vostokis.

–86 kraadi Celsiuse järgi

14 kuud järjest läks Vello Park iga kolme tunni tagant õue, vantsis umbes 200 meetrit kraadiklaasini ning tähendas üles, mida see näitab. Suurim külm, mille ta registreeris, ulatus 86 miinuskraadini.

Järgmise vahetuse ajal – aastail 1983-84 registreeris Vello Pargi kolleeg maailma absoluutse külmarekordi –89,2 kraadi.

Kraadiklaas, muide, oli piirituse oma. Elavhõbedatermomeeter hakkab juba 40 külmakraadi juures aiateibaid loendama.

Ja metall läheb rabedaks – roomikupulgad lähevad plaksuga pooleks. Ja diislikütus muutub nii tahkeks, et lahtikangutatud kütusevaadil saab kõndida nagu Jeesus vee peal. Sedasi hangunud kütet ei saa muidu kasutada, kui tuleb teist enne tule peal soojendada… Ja bensiinivaati võib tiku kustutada – muidu plahvatusohtlik aine sellise külmaga ei aurustu.

Inimesed pidasid aga vastu. Tegid õues kuuetunniseid tööpäevi. Määrustik nägi ette 20minutilisi.

Ahjaa, kui õues on alla 70 kraadi, ei maksa vilistamise-tööd ette võtta. Väljahingatavas õhus pesitsev veeaur jäätub momentaanselt ja trilleri asemel kostub vaid pahin. Selline lugu.

Mida –80 kraadi juures selga peab panema, et kuidagigi ihu soojas hoida? Kas kolm jääkarunahkset kasukat ülestikku?

Vello Park loetleb: «Villane pesu. Kampsun. Nahkülikond. Kaamelikarvadest paks ülikond.

Villasest riidest näomaskid, mis soojendavad sissehingatavat õhku. Lambanahast sokid. Koera- või lambanahast untad. Karusnahast mütsid ja kindad.»

Looduslik garderoob

Nõukogude polaaruurijaid soojendas vaid looduslik materjal, mis läks hästi kaubaks, kui valgel mandril välismaa kolleegidega kokku trehvati. Isegi austraallastel – vanadel lambakasvatajatel – polnud korralikke kasukaid. Vastu saadi siis jälle nailonjopesid ning muud värvilist ja välismaist.

Karvamüts – kae üllatust – oli hea vahetuskaup ka Aafrikas. «Neegrid võtsid neid huviga,» kommenteerib palju rännanud Park. Vastukaubaks pakkusid mustad mehed oma puujumalaid. Ühel hetkel sai Pargi korter viimaseid nii täis, et naine pidi muist minema viskama.

Igapäevane hügieen

Et Vello Park pidi iga paari tunni tagant väljas termomeetri juures käima, ja õue minekuks riietumine oli tükk tööd, tassis tema oma koeranahast magamiskoti mingisugustegi plusskraadideni köetud toast ruumi, kus valitses permanentne –25.

Loomulikke asjatoimetusi õiendas Park häda sunnil väljas – olgu ilm missugune tahes. Khmm. Õrnemaid kumerusi –80 juures ära ei külmetanud?

«Tuleb välja, et tegin jõhkra eksperimendi, aga ei juhtunud midagi,» muigab Vello Park.

Pärast suurt põlengut ei saanud polaaruurijad tükk aega pesta. «Üle kuu aja olime nii mustad, et ei tundnud üksteist ära,» räägib Vello Park. Siis improviseeriti saun. Pursuika suutis kitsukese ruumi laealuse soojendada paarikümne plusskraadini ja vee kuumaks ajada. Aga põrand jäi jäässe. Saunalised tegid siis nii, et panid pikad kummikud paljaste jalgade otsa ja kallasid sooja vett täis.

Külma vastu aitab liha ja šokolaad

«Külmaga võitlemiseks tuleb rohkem süüa,» teab Vello Park. Parimad energiaallikad on sealiha ja šokolaad.

Park rehkendab, et kui tavatingimustes on inimese keskmine energiavajadus paar tuhat kilokalorit päevas, siis Vostokis oli polaaruurijate norm 5000 kilokalorit päevas. Ja ikkagi olid mehed kõhnad nagu mägironijad, sest hapnikuvaeses õhus omastub toit kehvemini.

Nii, mis oli aga meeste viinanorm?

«Kuus oli kahe peale ette nähtud pool liitrit viina, vat niimoodi,» selgitab Vello Park ametlikku normi. Ja valgustab kohe mitteametlikku – et piiritust oli volilt käes – no seda läks tehnika hooldamiseks vaja –, siis joodi piiritust. Polaaruurija kokteil on nii kange, kui kõrgel laiuskraadil ta asub, noh, Vostok on umbes 80 peal…

Aga – külmarohtu tuleb külmarohuks võtta mitte õues, vaid juba toas. Ja siis enam välja minna ei tohi. Sest viin peksab organismi viimased varud üles ja inimesel tekib tunne, et tal on soe, tegelikult on aga juba külmumas. Samamoodi ei tohi hõõruda piiritusega külmunud kehaosi.

Külmaga nalja ei tehta

Külmaga ei tohi ülbitseda, teab Vello Park. «Kes hingavad kaheksakümmend kraadi külma õhku maskita, külmetavad paratamatult hingamisteed ja kopsud ära,» meenutab Park kurbi näiteid näomaski eiramisest.

Ainus asi, mida kuidagi külma eest kaitsta ei saa, on silmad. Alatasa tuli lauge kokku-lahti plagistada, et silmad jäätuma ei hakkaks. See-eest jäätusid ripsmed kokku ja tulid raginal ihu küljest lahti.

Kuidas aga sooja saada, kui inimene on alajahtunud ja surm suu ligi?

Park meenutab vana alpinistide reeglit: «Kui midagi muud käepärast ei ole, tuleb otsida paar daami, riietada nad peaaegu lahti ja siis panna külmunud mees nende vahele sooja.»

Kaks meest kolmanda soojendamiseks ei kõlba?

«Mitte eriti. Nad on liiga kondised. Ja sedasi soojeneda aitab ka kindel emotsionaalne faktor,» muigab Park.