Tsiviilkaitse - «Kodanikud, õhuhäire lõpp!» (8)

Iga teadlik, s.t. tsiviilkaitseõppused läbi teinud Eesti NSV kodanik teadis elukoha ja töökoha lähimat pommivarjendit, kuigi tal polnud aimugi selle plahvatuskindlusest. Paneelmaja keldrikorrusel paiknev varjend polnud tegelikult plahvatusvarjend, vaid toonast ehituskvaliteeti arvestades kõigest tavaline kiirgusvarjend.

25 aastat tagasi Tartu õmblusvabrikus Sangar töötanud Tamara mäletab hästi päeva, kui abikaasa Viktor Tšernobõli katastroofipiirkonda saadeti ja noorik pidi kahe väikese lapsega hakkama saamiseks keldrist kartuleid tooma. «Teadsin, et meie paneelmaja kolmanda trepikoja keldris on pommivarjend, aga oma keldriboksi ma ei leidnudki!»

Renate töötas 70. aastatel Ida-Virumaal müüjana, pommivarjendis asuvas õppeklassis korraldatud tsiviilkaitseõppustel sai ta alati pragada. «Mul oli juba noorest peast kehv silmanägemine, kandsin miinus kuus prille. Polnud sellist gaasimaski, mida oleks saanud prillide peale tõmmata.»

Kooperatiivi partorgist tsiviilkaitsepealik rivistas vähemalt kord kvartalis naised õues üles. «Mitte ei mäleta, mitme sekundiga me gaasitorbiku pähe pidime saama ja sada meetrit maskis jooksma. Kõik teised said hakkama, mina olin alati viimane.»

Gaasimaskistatult õhku ahmiv Renate liikus tsiviilkaitseülema meelest nagu tigu. «Kui pomm tuleb, oled sina esimene, kes sureb,» tõotas ülem.

Õppusest ka eluline kasu

Tuumapommihirm läks seitsmekümnendatel neetud imperialistide kiuste üle, kuid tsiviilkaitseõppustel levitati edasi legendi, mille järgi oli NATOl Eesti tarvis varutud neli tuumapommi: Tallinnale kaks, Tartule ja Haapsalule kummalegi üks.

Vabatahtlikud sundõppurid tikkusid tsiviilkaitseõppustel üha rohkem küsima, et kelle eest ennast rahuajal üldse kaitstakse.

«Meile õpetati, kuidas tegutseda keemiarünnaku ja gaasiplahvatuse korral. Tundus mõttetu ja igavana,» mäletab Renate. 15 aastat tagasi sai ta aga oma tsiviilkaitseoskused ära proovida, kui naabrimemm jäi sügisõhtul oma majas vingu kätte. «Suitsu tuli ustest ja akendest, leeki veel polnud. Kastsin pearäti vihmaveetünnis märjaks, mässisin selle ümber näo ja tormasin majja.»

Nõnda läksid käiku keemiarelva puhul kasutatavad esmaabivõtted ning teadmine, et gaasilises keskkonnas muutub vesi tihedamaks. Mis see suits muud on, kui gaasiline ollus. «Lektor Andrei õpetas meile, et sõjaolukorras, kui mürgine gaas lämmatab ja vett pole käepärast, tuleb riideesemele kas või urineerida. See aitab ellu jääda, mürk ei jõua kopsudesse!»

Valge lina ümber ja surnuaia poole plagama

Praegu maa ja metsaga tegelev Valter oli Eesti NSV päevil Lõuna-Eestis usin tsiviilkaitsefunktsionäär. Käis Otepääl vabariiklikke õppusi korraldamas ja vahel kostitas ka Moskvast saabunud kõrgeid ülemusi. «Mis sellel süsteemil häda oli? Kõik toimis, evakuatsiooniplaanid olid seinte peal! Hoonete tagavaraväljapääsud ja puha! Inimesed teadsid, mis on nende kohus, ja nad teadsid, et kodumaa kaitseb neid!»

Valteril on tänini garaažis gaasitorbikuid ja hunnik tsiviilkaitseteemalist kirjandust. Gaasitorbikute presentkotid on Valteri poeg ammuilma sõpradele jaganud: need on noorte seas trendikaup.

«Vaenlase tuumarünnaku korral oleksime ellu jäänud, kuigi irvhambad rääkisid, et tuleb võtta valge lina ümber ja kohe surnuaia poole joosta. Kui esimese saastepilve üle elad, see tähendab, kui oleks gaasimaski jõudnud pähe tõmmata, oleks igal juhul pääsenud!» Et kui varjendisse poleks jõudnud joosta, tulnuks viskuda kraavi, lamada seal kõhuli, käed enda all, jalad tuumaseene poole.

Valter kahetseb, et Vene aja lõpus läks tsiviilkaitse lolliks. «Süsteem lagunes, kõik tahtsid palka saada. Õppustel taoti varjendis kaarte ja doominot. Aga lihtrahvas sai vähemalt selgeks, kuidas pakasega ellu jääda ja kuidas varingust eluga välja tulla.»Tsiviilkaitset, mis pani inimesed distsipliini austama, kiidab ka Tartu Tarbijakaitse Ühingu esimees Peeter Kruus, kes töötas aastatel 1985–87 Tartu Autode Remondi Katsetehases tsiviilkaitsestaabi ülemana: «Muidugi oli süsteemis ka ülearu palju bürokraatiat, aga õppeklass pidi olema ja õppused pidid toimuma. Üht-teist sai ka «joonistada», aga seda pidi oskama mõistlikkuse piires.»

Tahad rahu, valmistu sõjaks

Kruusi ajal juhtis Tartu tsiviilkaitsestaapi Kalev Timberg ja kord oli majas. Tartu Autode Remondi Katsetehasel oli tugev luurerühm ja sanitaarsalk. Rühmade koosseisud oli kinnitatud direktori käskkirjaga, ei mingit vasturääkimist. Ülelinnalistel tsiviilkaitsevõistlustel Ihastes anti tuumarünnaku ohvritele näitlikku esmaabi ja likvideeriti keemiarelva rünnaku tagajärgi. Sageli noppisid katsetehase rühmad auhinnakohti.

«Tsiviilkaitsealane väljaõpe oli kõrgel tasemel. Ei olnud nii, et ainult rivisamm ja gaasitorbiku pähetõmbamine aja peale!» Kruus peab õigeks ja vajalikuks, et 80ndate algul löödi tsiviilkaitse kahte lehte: tsiviilkaitse plaanid sõjaolukorras ja rahuolukorras.

80ndatel jäi tsiviilkaitse põhiülesandeks elanike ettevalmistamine avariideks ja looduskatastroofideks ning kahjustuskoldes käitumiseks. Arvuteid ja mobiile siis küll veel polnud, tsiviilkaitsestaapidel oli ainult raadioside.

«Kõige ohtlikum mürkgaas, mis oli siis ja on ka praegu linnas tänu raudteele, on ammoniaak. Kui see tuulega levib, võib pool linnaosa ära mürgitada,» teab Kruus. «Inimestele õpetati, mida avariiolukorras teha ja milliseid esmakaitsevahendeid kasutada, et ei tekiks paanikat. Keemiliste ainete lekke puhul oli võimalus inimesed ka töökohalt varjendisse suunata. Varjendid olid selleks, et inimesi kaitsta.»

Ohu korral looda iseendale

«Kui praegu käib raudteel pauk, siis ei tea, mis saab,» hoiatab Peeter Kruus. «Lihtrahval pole ju teadmisi ega kaitsevahendeid, pole absoluutselt mitte midagi, kuigi mahume nüüd NATO vihmavarju alla.»

Elementaarse tsiviilkaitsehariduse korral võinuks hiljutine inimohvritega saunapõleng Pärnus Kruusi meelest olemata olla. Samuti oleks aastatagune üleujutus Lääne-Eestit vähem räsinud. «Päästetöid korraldati ju saamatult, elanikele koputati aknale ja – kõik!»

Valter omalt poolt arvab, et kui Tallinnas ühel heal päeval paar tsisterni ammoniaaki vastu taevast lendaks, jookseksid uudishimulikud kodanikud sündmuspaigale pilte klõpsima. «Keegi ei tea ohtu karta. Tänapäeval osatakse mobiili ja digikaamerat peos hoida, aga gaasimürgitusest pole kellelgi õrna aimugi.»

Valter usub, et hiljemalt 20 aasta pärast on vana hea tsiviilkaitse tagasi. «Sellest ei piisa, kui ainult päästeteenistused on eurotasemel. Ellu jäämine sõltub igast inimesest endast. Kas ta hakkab kiirelt ja oskuslikult tegutsema või loodab ainult teistele.»

Gaasitorbikud läksid kaubaks

Omaaegse tsiviilkaitseametniku Jüri sõnul kasutati gaasitorbikute filtreid argielus tehnilise piirituse ja kütuse kurnamiseks. «Tehnilist piiritust tegime joogikõlblikuks juba Vene sõjaväes. Gaasitorbiku kurnas on aktiivsüsi, läbi selle kurnasimegi. Piiritust saime lenduritelt.» Jüri räägib imelugusid sellest, kuidas Vene ohvitserid käisid nende juures viina viskamas. Jätkus tehnikale, jätkus armeelastele. Puhas kraam, keegi otsi ei andnud. «Ohvitser lasi esimese topkatäie sõduril juua, siis lükkas ta kõrvale – tebe hvatit!»

Sotsialismiaja lõppedes kadusid tsiviilkaitsestaabist kõigepealt gaasitorbikud. Jüri arvates jagasid ka teised mehed ära, mis nendega teha annab. Osa Vene gaasitorbikutest toimetati üle lahe, suurem osa haihtus siinmail. «Üks vend rääkis, et solgutamist on, aga kahest filtrist aitab 100–150 liitri bensiini puhastamiseks.»

Õppustega pingutati üle

Suurel kodumaal ei saanud tsiviilkaitsetöötajad tihtipeale ka ise hästi aru, mida neilt rahuajal nõutakse. Õppuste läbiviimisega keerati sageli vint üle. 1989. aasta 1. mai Rahva Häälest on lugeda Kasahhi NSV Semipalatinski oblastis puhkenud kaosest. «Häbematul kombel kutsusid selle esile kohalikud tsiviilkaitseametnikud, avaldades televisioonis 3minutilise eriteate just nagu oodatavast 5–7pallisest maavärinast, millega pidid kaasnema orkaan, lumetorm ja Semipalatinski linna üleujutamine. Hukkumisele määratud ei teadnud, kuhu pageda.

Sel hetkel veel ei usutud, et gaasi ja elektri väljalülitamiseks, hädavajalike esemete, dokumentide, toiduainevaru ja ravimite kaasavõtmiseks ning kodust või töökohast lahkumiseks on saatus jätnud neile terve ööpäeva. Põgeneti paanikas.

Järgmisel päeval selgitas kohaliku tsiviilkaitsestaabi ülem samal teleekraanil häirimatu rahuga, et eilne teadaanne olnud kõigest harjutus: prooviti, kuidas toimib uus süsteem, mille kaudu rahvast loodusõnnetuste eest hoiatada.»

Mitteametlikel andmetel ENSVs midagi sellist ei juhtunud.

Sõjas läheb skalpelli asemel käiku kööginuga

Regina õppis tsiviilkaitset 80ndatel Tallinna Pedagoogilises Instituudis, kust sai koos õpetajadiplomiga kaasa tunnistuse «Medsestra graždanskoi oboronõ». Nõukogude ajal oli tsiviilkaitset esimesel kursusel sama palju kui erialaloenguid. Ükskord päris südi tudengineiu tsiviilkaitse õppejõult, mida temalt siis sõjaolukorras oodatakse. Et mis saab, kui taevavõlvile kerkib tuumaseen. «Vastati, et siis peab tegema lihtsamaid operatsioone, mis käivad enam-vähem kööginoaga ja ilma tuimastuseta. See perspektiiv tundus meie nappide teadmiste taustal hirmutav.»

Reginale jäi ka ähmaseks, mida hakata peale teadmistega ipriidimürgituse tagajärgedest (silmamunad sööbivad) või sellest, et siberi katku surnud tuleb matta seitsme meetri sügavusele.

«Õnneks ei ole ilmselt ühelgi meist tulnud hiljem kellelegi Alma Kägule retsepte välja kirjutada. Siiski oli heade arstide loengutest palju kasulikku kõrva taha panna.»

Mängusõda Viljandi moodi

Ajakirja Saladused peatoimetaja Anne Lugima mäletab, kuidas 80ndate lõpul korraldati Viljandis ülerajoonilist tsiviilkaitseõppust.

Kõik nagu pärissõjas: pärast signaale «Radioaktiivse saastamise oht» ja «Keemiarünnak» topiti inimesed kummiülikondadesse ja veeti veoautodega Mustla taha.

Kurbloolisus seisnes selles, et kultuurikooli moekamad naisõpilased kandsid maksipikkuses ja kährikukraedega villaseid mantleid. «Minul nii uhket palitut polnud, aga mingi ime läbi õnnestus mul talgise kummiülikonna selgapunnitamisest pääseda.»

Topeltvammuses kaaslased veeti radioaktiivse saaste eest ohutusse paika. Linna jäänud pandi tänavatel korda looma. «Ühe maja trepil istus üks napsine mees. Üritasime talle tema kodanikukohust selgitada, temal aga polnud keemiarünnakust ja sõja mängimisest sooja ega külma. Jäigi meist trepile istuma.»

Tuumapommihirm

Pärnulanna Kristina õppis 1985. aastal II klassis, kui korraga hakkas sireen undama ja kõik pistsid jooksma. «Öeldi – õhuhäire! Meid kästi minna koolimaja keldrisse. Läksin pinginaabri poole, ta elas koolimaja kõrval. Istusime köögis laua all. Kahekesi. Nutt tuli peale, ma nii kangesti kartsin oma ema pärast. Kujutasin ette, et ongi nagu sõjafilmis, lapsed lahutatakse vanematest. Nutsin natuke. Siis sõitis tänaval sõjaväeauto, rahvas hakkas uuesti liikuma. Jooksin koju. Ema oli elus ja terve, telekas mängis. Aga õhtul pidime aknaid pimendama, sest tsiviilkaitseõppus kestis kolm päeva.» Kristiina, 28