Veronika Valk: karjuma peab siis, kui koppa pole veel maasse löödud (3)

Veronika Valk, kas skandaal Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurikonkursi võidutöö ümber on põhjendatud?

Mõnes mõttes kindlasti, sest suurobjektide, nagu KUMU, ERM ja tulevikus ooperiteater Tallinnas, üle võiks alati vaielda. Diskussioon on positiivne.

Skandaal oli ette teada, sõltumata sellest, kes võidab.

Seda niikuinii. Objekt on nii suur ja sinna kulub nii palju. Mõistetav, et kired on ERMi ümber kogu aeg üleval.

Mida arhitekt peale kuulsuse veel saab? Esikoha auhind oli 700 000 krooni. Kui palju neile kokku makstakse?

700 000 krooni pole rahvusvahelises mastaabis üldse suur raha. Nüüd tehakse nendega projekteerimisleping ja summad tõusevad miljonitesse.

Kui ERMi ehitus maksab ca 800 miljonit, kui palju jõuab siis arhitektideni?

Kuna ERM on staarobjekt ja monumentaalehitis, siis projekteerimishind on 5–10% kogumaksumusest. Pool läheb sealt inseneridele, samuti maksab projektijuhtimine. Aga arhitektidele jääb ikka hea mitu miljonit. Teisiti polegi võimalik.

Kas ERMi arhitektuurikonkursi võitis parim või intrigeerivaim töö?

Ma pole ju kõiki näinud. Et võitis intrigeeriv töö, meeldib mulle väga. Tore, et ei valitud traditsioonilist lahendust. Konflikt oli ka žürii enda koosseisus. Kui vaatame, mida Winy Maas (ERMi žürii hollandlasest liige – U.S.) on teinud, siis mõistame, et tema oskab ERMi vaadata laiemalt, mitte ainult Eesti-keskselt.

Eesti arhitektide pärusmaaks on kujunemas korter- ja eramajad, välismaa kolleegid nopivad endale suurobjektid, nagu KUMU või ERM. Kas eestlasi ei usaldata või eestlased ei oska?

Vaid Eesti konkurssidel osaledes muutuvad eestlased ise laisaks. Eesti arhitektid, kes teevad töid välismaale, on ambitsioonikamad kui kodumaale töid tehes. ERMi võitja oli aus tulemus. Kõige huvitavam valiti välja. Ise tuleb lihtsalt järgmine kord kõvema pauguga teha.

Miks siis eestlased on laisad?

Nad pole laisad, aga Eesti arhitektuurikonkursid ei motiveeri eriti pingutama. Mastaap on väike.

Eesti arhitektid on tööga üle koormatud ja tapetud. Kuigi usun, et eestlased olid ka selle konkursi juures päris aktiivsed.

Ehitusbuum on näidanud, et meil on vähe arhitekte, kuid veel vähem insenere. Neil on järjekorrad kuni aasta.

Äkki on Eesti arhitektil kindlam ja soodsam teha kiiresti üks kortermaja kui mässata monumentaalobjektiga, kus edu suhteliselt küsitav.

Rahaliselt on tulus teha suurt asja. Eriti kui see on ühiskondlik hoone, mis kindlustab pikemaajalise lepingu. See tagab ka piisava aja kõikide lahenduste läbimõtlemiseks. Väikeste objektidega on aga asjaajamist sama palju.

Osalesite ERMi konkursil. Kaua te ainult sellele tööle saite pühenduda?

Liiga vähe. Mõtlema hakkasin suvel, tegin projekti saksa kolleegidega. Aga umbes kuu aega sain vaid sellele pühenduda. Seda pole vähe, kuid tunnen, et oleksin võinud veel tõhusamalt teha. Mul on enda ees piinlik.

Oletame, et Eesti arhitektid oleksid ERMi konkursi võitnud. Kui tugev surve kohalike ehitusfirmade ja ehitusmaterjalide tootjate poolt oleks alanud?

Surve on loomulikult. Mida suurem raha, seda suurem surve. Aga igaüks peab oma minast kinni hoidma. Arhitekt ei tohi põhi­projekti ja tööjoonis­tesse sisse kirjutada, millist firmat või materjali peab eelistama.

Aga vähemalt ehitusfirma valimisel arhitekti sõna maksab.

Oleneb arhitekti ja tellija vahelisest lepingust. Oleneb ka arhitekti järjepidevusest.

KUMU ja ERMi konkursi võitsid välismaalased. On see hea või halb?

Kahe otsaga asi. Tänu neile tuleb meie turule uusi tooteid. Aga kindlasti peavad nad end ka meie turuga kurssi viima.

Arhitektid soolo vastu

Kas Eesti arhitektid hoiavad kokku?

Arhitektide Liit hoiab küll kokku.

Aga kas kriitika, mida ERMi suhtes tegi Karin Hallas-Murula, oli ta isiklik soolo?

Arhitekte ta ei esindanud. Arhitektid on koostamas avalikku kirja, et näidata, mis on meie seisukoht. Hallas-Murula ei ole liidu liige ega arhitekt ning ERMi kritiseerides esindas vaid ennast. Ta on arhitektuuriajaloolane, kes juhib ka arhitektuurimuuseumi. Konkursside korraldajad pöörduvad arhitektuuriliitu, et saada žüriidesse arhitekte. Seetõttu käib Hallas-Murula jutt ka meie au pihta.

Kui palju on arhitektide vahel kadetsemist ja konkureerimist?

Eks väikseid konflikte ja susserdamist on ikka, aga samas nõuab meie eetika, et teise loomingu kohta ei tohi niisama halvasti öelda. Sellele järgneb arhitektide aukohus.

Viimasel ajal on tekkinud pisikesed kambad, kus on keegi poliitik, üks arhitekt ja üks kinnisvaraarendaja, kes hoiavad kokku ja kiidavad üksteist. Kas trend ongi niisugune?

Jah, eks on ühte ja teist. Huvitavam on muidugi siis, kui tekivad ideoloogilised koolkonnad. Meie viga on, et me kõik tuleme samast koolist. Lisaks on tekkinud arhitektide dünastiad – arhitektid on omavahel abielus ja ka lapsed õpivad arhitektiks. Kokkuvõttes tekib suletud ring, kus arhitektid räägivad vaid omavahel ja oma asjadest.

Kahju, et pole tekkinud ideoloogilisi kooslusi. Mõni büroo ajab siiski oma suunda, aga eristumist on ikkagi vähe. Kõik sumbub ühte maailma. Mulle meeldivad need, kes teevad tööd näiteks maastikuarhitektidega. Kolleegidega Kavakavas püüdsime naiselikku ja emotsionaalset poolt esile tuua. Nüüd Yoko Alendriga püüame ühendada arhitektuuri linnalise sündmusega. Et muuta tänav sotsiaalsemaks keskkonnaks.

Samas ei saa ka ette heita, et teatud arhitektid teevad kogu aeg koostööd ühe arhitektuuribürooga. See tagab neile pideva tegevuse.

Teie nõustasite Tallinna eelmist linnapead Tõnis Paltsu…

Oleme temaga palju vaielnud, otseselt nõunikuks pole mind keegi palganud.

Kuidas seda koostööd nimetada?

2000. aastal toimus Tallinna mereäärse piirkonna ideekonkurss, mille Villem Tomistega võitsime. Tollane linnavalitsus pani aga meie töö riiulisse. Samas oli teada, et meri jääb meie ümber aastakümneteks ja iga linnavalitsus märkab seda varem või hiljem. Tallinnal on 46 km rannajoont ja sellega peavad kõik tegelema.

Meie idee oli panna mööda mereäärt käima tramm, mis seoks mere ääres asuvad linnajaod – Pirita, Kadriorg, Kesklinn, Kalamaja, Kopli. Meri seob kõik tervikuks. Trammiliin muudaks Tallinna hõlpsalt kasutavaks ja annaks väga palju juurde mereäärsete piirkondade arengule. Peatuste juures oleks ühiskondlikud hooned.

Üks mu mõte oli teha linnahalli juures asuvasse soojuselektrijaama moodne kultuurikeskus. 2000. aastal pandi see idee kõrvale. Eelmisel suvel oli elektrijaam minemas Tallinna Kütte bilansist linnale ja mina avastasin selle täiesti juhuslikult. Kõik näis selge – maja müüakse ära. Kuna teadsin, et kultuuritehas otsib uut kohta, siis kirjutasin arvamusloo. Selle peale helistas mulle Tõnis Palts. Talle meeldis see mõte. Sealt said jätku ka kõik muud teemad. Olin ette väga negatiivselt häälestatud, sest poliitiline otsustamine mulle ei meeldi. Aga Paltsiga oli rääkida palju. Vaidlemine kestis valimisteni.

Ja nüüd on teie ja Paltsu ideed taas riiulil?

Loodan, et mitte. Ideed on jätkuvalt aktuaalsed. Paar päeva tagasi lugesin, et Tallinn planeerib uut linnavalitsuse hoonet, üheks variandiks admiraliteedi basseini ümbrus. Võtku lahti meie 2000. aasta töö – ka meie olime selle sinna joonistanud.

Poliitikud segavad

Iga partei kavandab linnu omamoodi? Kui Palts suutis Pirita tee kõrghoone ehitusluba pidurdada, siis Keskerakond andis sellele kohe rohelise tee. Kas tunnetate, et erakonnad eelistavad teatud kinnisvaraarendajaid?

Poliitilist kemplemist on küll. Uus linnavõim tahab lihtsalt Paltsile ära teha ja otsustas kõik asjad ringi. Vaatamata sellele, mis on linnale üldiselt kasulik. Miinisadama lubamine kesklinna on rumal otsus. Lubades sinna NATO raha, lõikame mereäärse terviku pooleks.

Aga reformierakondlased ütlesid Paltsule, et riigi julgeolek on mereäärsest promenaadist tähtsam.

Riiki saab kaitsta ka Paldiskist. Kui meil on ikka UNESCO maailmapärandi kaitse all olev vanalinn ja selle kõrval sõjasadam, siis peame arvestama, mis on sõja korral esimene, mis maatasa tehakse… Sisuliselt jätame vanalinna alla pommi tiksuma.

Mulle on Tallinna mereäärne piirkond väga hingelähedane ja ma ei saa aru, kuidas saab NATO sadamat sinna lubada. Viru pojale ja Pirita tee kõrghoonele loa andmine on lihtsalt rumalus.

Mis on suuremad vead Tallinna planeerimisel?

Liiga kiire poliitiline rotatsioon, mistõttu otsustel puudub järjepidevus. 1960–1980 oli Tallinna peaarhitekt Dmitri Bruns, tema tõi meile ka Moskva olümpiamängude purjeregati ja sellega kaasnenud suurhoonete ehitamise. Ta võitles asjade eest, millesse usub.

Tallinnas on praegu Ike Volkovi juhitav linnaplaneerimisamet, kuid ta on poliitikute poolt maha surutud. Ta ei ole visionäär ja temalt ei oodata suuri ideid. Volkov on nüüd olnud piisavalt kaua ametis ja saab protsessidest aru, aga kahjuks on ta poliitiliste tuulte meelevallas.

Kui enne tegi üks mees 20 aastat olulisi otsuseid, siis nüüd vahetuvad otsustajad liiga tihedalt. Ega muidu antaks üksikutele arendajatele äri-, mitte linnahuvidest lähtuvalt kogu aeg järele.

Kas Tallinna kesklinn on aastatega rikutud?

Nii ma ei ütleks. See, mis on tehtud Rotermanni kvartalis, tekitab nii häid kui ka halbu emotsioone. Viimased arengud on siiski selgelt positiivsed. Kuna olen Tallinna väga palju projekte mõelnud, siis liigun mööda linna, oma ideeprillid ees. Isegi kui tehakse midagi koledat, siis ma ei märka seda. Mul on raske olla kriitiline, sest vastuoludes on Tallinna võlu.

Mulle kohe üldse ei meeldi, kui rikutakse lähiajaloo hoonete hõng. Nii on läinud kaubamaja ja Tööstusprojektiga, nii ähvardab minna ka Sakala keskusega. Maitsemeel võib muutuda, kuid oma ajastu stiilipuhtaid töid ei tohi rikkuda.

Kas järgmisena võetakse ette rahvusraamatukogu, mis on liiga suur ja mille kütmine on kallis? Kas see on põhjus, et rikkuda ilus asi. Kõike ei sa ju eurofitseerida.

Kui teil oleks võimalik Tallinna kõige inetum maja maha lüüa, missuguse siis valiksite?

Mina ei tahaks midagi maha lüüa. Mina ei ole lammutaja.

Milline viimasel ajal Tallinna kerkinud hoone sobib linnapilti kõige vähem?

Sellist hoonet pole. Mina ei vaata arhitektuuri pilguga, kas see on ilus või kole. Mulle on probleemi selline püstitus ebahuvitav. Mulle on huvitav linna arendamise protsess. Tallinnas on palju igavaid maju, aga neid ei pea ju maha võtma.

Ajab teid naerma, et arhitektuuri kohta on igal inimesel oma arvamus ja keegi ei häbene seda välja öelda?

See on väga hea. Siis ei saa eestlaste kohta öelda, et meil pole oma arvamust. Olulistes küsimustes võiks aga usaldada spetsialiste.

Halb näide projekteerimisprotsessist on Sakala keskus. See on tõeliselt karm asi. Sakala uus projekt ja sinna inglaste planeeritav kaubamaja on mulle täiesti vastuvõtmatud. See on viga, ja kui ma näen seda tulemas, on minu asi karjuda. Hiljem karjumine on juba rumalus.

Kuivõrd päevakorral on uue ringhäälingumaja ehitus, siis võiks ka sellele kuulutada välja arhitektuurikonkursi. Mina lõpetaksin kultuuriministeeriumi asemel tegevuse uus-Sakala rindel ning ühendaks olemasoleva raha ja energia, et teha üks korralik kino- ning ringhäälingumaja.

Poliitikute ja meedia viga on see, et kisama hakatakse liiga hilja.

Üldrahvaliku arutelu objekt oli ka Tartu kaubamaja. Kritiseerijate seas olid Lennart Meri, Hannes Võrno, ka mitmed spetsialistid. Mis kaubamajal häda on?

Kõik oli ju ette teada, et selline kolakas sinna tuleb. Kui maja on valmis, siis pole enam midagi karjuda. Karjuma peab siis, kui koppa pole veel maasse löödud. Praegu on õige aeg karjuda Viru poja ja Sakala pärast.

Kas tegelikult taandub arhitektuur maitsele?

Minu jaoks taandub kõik sellele, kui elatav on linn. Kuidas tunnevad end inimesed tänaval. Fassaadimaterjalist on olulisem, kuidas tänavaruum töötab ja kuidas mõjub valgustus.

Kes on Veronika Valk

Veronika Valk on 29aastane sõjakas arhitekt, kes arhitektuuriaruteludel innukalt kaasa lööb.

«Konkursse olen võitnud kümmekond, ehituseks on läinud vähem,» ütleb ta. «Tubina mälestussammas Tartus, Suure-Jaani spordikeskus, vanalinna päevade kujundus 2003. aastal jne.»

Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Rhode Island School of Designis. Praegu töötab koos Yoko Alendriga loodud firmas zizi&yoyo. «Hetkel näitab kultuurikraadiklaas liiga palju miinuskraade, mistõttu tuleb soojamaa tee jalge alla võtta. Hiljuti kutsuti mind Gazasse palestiina lastele koole ehitama. Minust on lähiajal seal vist maailmale rohkem kasu,» arvab Valk oma tuleviku kohta.