Inimesed

Eestlased pääsesid napilt veresaunast (8)

Allar Viivik , 14. jaanuar 2006, 00:00
ÜLE RAHVA: Vilniuse teletorni kogunes ööl vastu 13. jaanuari kaitsma sadu relvituid leedulasi. Nõukogude soomukid ja tankid sõitsid neist hoolimatult üle. Hukkus 14 inimest.Foto: ELTA/Scanpix
Ööl vastu 13. jaanuari 1991. aastal tapsid Vilniuse teletorni vallutanud eriväelased 14 rahulikku leedulast. Nädal hiljem märatses okupatsioonivägi Riias, surmates siseministeeriumi juures viis lätlast. Plaanitud verelaskmiseni Eestis jäid vaid mõned päevad.

«Vilniuse ja Riia järel oli kord Tallinna käes,» kinnitab toonane riigiminister Raivo Vare. Nõukogude armee rünnakuid valitsusasutustele oodati 22.–24. jaanuarini. Siinsetele väeosadele oli ümbrikutes välja jagatud päevakäsud. Vaikselt soojendati mootoreid. Tondi kasarmutes pesitses julgeolekukomitee staap eesotsas Moskva kindraliga. Neilt pidanuks siinne nn. rahvuslik päästekomitee paluma armeel suruda natsionalistide väljaastumised maha. «Edasi pidanuks keskvõim kehtestama Baltikumis kuni «olukorra rahunemiseni» eriolukorra,» teab Eesti Raudtee arendusdirektor Raivo Vare.

Esimese mõra lõi armee ja eriüksuste tegevusse infoleke. Vilniuse teletorn õnnestus küll ööl vastu 13. jaanuari vere hinnaga vallutada, kuid Läti ja Eesti televisioon teatasid sellest. «Tallinnast üle releeliini Helsingisse vahendatud ETV pilt roomikute all sodiks sõidetud inimestest jõudis pühapäeva hommikul üle ilma,» kirjeldab Vare.

Samamoodi jõudis telepilt maailma nädal hiljem, kui ööl vastu 21. jaanuari vallutas eriüksus Riia siseministeeriumi.

Laanjärv: hoiduge verest ja surnutest!

Toonane Tallinna politseiprefekt Raik Saart meenutab mitut uneta ööd pärast verist 13. jaanuari Vilniuses. Ärevusega vaatas ta Lubja tänava prefektuuri viimase korruse aknast, kas tankid sõidavad Sossi mäest linna poole või mitte. Roomikud lõgisesid Tartu maanteel hoopis kaheksa kuud hiljem.

«Eestlasi päästis toona Vilniuse ja Riia veresaunadest meie endi rahulikkus, kohalike polkovnikute ja kindralite erapooletus ning Boriss Jeltsini visiit vastu 14. jaanuari,» ütleb praegu Harjumaa päästeteenistust juhtiv Raik Saart. Rahule ja tasakaalule manitses toonane siseminister Olev Laanjärv. Ta soovitas politseinikele: «Tehke ja käituge nii, et ei oleks tilkagi verd! Kui võõras sõjavägi tahab mõne objekti ära võtta, taanduge vaikselt!» öelnud Laanjärv. Passiivne vastupanu õigustas toona ennast igati. «Näete, et täna pole meil ühtegi 1991. aasta ohvri hauda, leske ega leinavaid vanemaid,» ütleb Saart.

Päris provokatsioonideta ei saadud siiski läbi. Töölismalevate juhtkond püüdis enda Majaka põiktänava staabihoonet lõhkuda, õhkides trellitatud akende taga mõne lõhkepaketi. Pärast süüdistas tulivihane malevajuht Vladimir Lõssenko Eesti natsionaliste ning palus Tallinna politseilt nende eest kaitset.

Kindralid hoidusid lauslollustest

Vilniuses ja Riias märatsesid 13. ja 21. jaanuaril põhiliselt eriüksuslased ehk OMONi võitlejad. Eestis polnud neid võtta, sest eriüksust tänu ekssiseminister Marko Tibari vastuseisule ei loodud.

Küll jälgis politsei 15 aastat tagasi pingsalt Tallinna väeosi. «Tahtsime kõikidest liikumistest varakult teada. Kui sõjaväeosade väravad lahti lükatakse ja kolonnid hakkavad välja sõitma, pidime prefektuuris asjast juba aimu saama,» meenutab Saart.

Õnneks jäid Tondi, Juhkentali, Kopli ja teiste linnakute väravad vähemalt öösiti suletuks. «Garnisoni juhtkond oli mõistlik. Neil polnud tigedat viha eestlaste vastu,» ütleb Saart. Parim kinnitus sellele olid garnisoniülema admiral Juri Belovi sõnad politseijuhile: «Ma tahan tegutseda siinmail nii, et minu järeltulijad ei peaks tulevikus mööda Tallinna tänavaid käies tehtud tegude pärast silmi maha lööma!»

«Kõrgemad ohvitserid ei pidanud viha Eesti ega eestlaste vastu,» kinnitab ka Raivo Vare.

Jeltsin nahutas intreid ja märatsevat sõjaväge

Sõjaväeosi, Interrinnet ja töölismalevate tulipäid kainestas ka Venemaa Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Boriss Jeltsini 13. jaanuari hilisõhtune äkkvisiit Tallinna. «Leetu tahtis ta ka minna, kuid jäi hiljaks,» teab Vare.

Vene riigipea kohtus siin Eesti ja Läti Ülemnõukogu juhi Arnold Rüütli ja Anatolis Gorbunovsiga ja Leedu esindaja Sigitas Gudarauskasega. Venemaa tunnustas lepinguga siinseid iseseisvuspüüdlusi. Jeltsin pöördus ka Balti riikide sõjaväelaste poole. Toimunu kandis üle ETV.

Jeltsin kohtus Toompeal ka valitsusjuht Edgar Savisaare eestoas intritega. «Neljasilmavestlus, mida ma kuulsin vaid läbi uste,» meenutab Vare. Üle toa kõmas Vene riigipea bass ja lõpuks jäi kostma vaid tema vali kärkimine.

Kui uksed avanesid, tormas välja õhetav Jeltsin. Tema kannul tulid mahalöödud pilguga Interrinde juhid. «Endine sõjakus oli kadunud ning mehed nagu koolipoisid direktorilt nahutada saanud,» kiidab Vare.

Toompea sai barrikaadid

«Plaanitud rünnakute hoogu võisid maha võtta Toompeale püstitatud graniit- ja betoonbarrikaadid ,» arvab toonane piirikaitseameti asejuht, praegu TTÜ haldusdirektor Henn Karits. Ehitus otsustati kohe pärast 13. jaanuari.

Firmad andsid kaitsjatele kraanad ja treilerid. Lasnamäelt veeti umbes nädalaga lossi ümber kümneid graniidikamakad. «Need panime kahte vööndisse: otse Toompea tänavale komandandimaja ette ja teise veidi allapoole. Ka Pika jala värava ette veeti üks 25tonnine kärakas,» üleb Karits. Otse lossi ette rajati 2,5tonnistest betoonplokkidest müür. Barrikaadid koristati Toompealt septembris.

Verine jaanuar 1991

2. jaanuaril hakkasid Riias tegutsema Nõukogude Liidu siseministeeriumi väed ja eriüksused. Relva jõul hõivati ajakirjandusmaja, trükikoda ja lätimeelse kompartei maja.

4. jaanuaril toimus Riias nõukogudemeelsete Baltimaade komparteijuhtide kohtumine. Nende meelest oli natsionalism juba nii suur, et sellele tuli igal juhul vastu astuda. Sama üleskutse tegi ka Keila tankipolgus asunud Interrinde piraatraadiojaam Nadežda.

Vahetult enne 12.-13. jaanuari nädalavahetust hakkas okupatsiooniaarmee Vilniuses veriselt tegutsema. Mõni päev varem kutsuti kokku Päästmise Komitee ja demokraatlike jõudude kongress. Õli valas tulle ka sisepoliitiline segadus Leedus: Kazimiera Prunskiene valitsus astus hinnatõusu pärast tagasi. Põhjalinnakust Vilniusse valgunud sõdurid vallutasid endise ALMAVÜ (Leedu kodukaitse) hoone, ajakirjandus- ja raadiomaja. Kaklust provotseeriti ka Seimi ette kogunenud miitingul.

Vilniuse teletorni vallutasid ööl vastu 13. jaanuari KGB eriüksus Alfa, dessantvägi ja OMON. Automaadivalangutes, tankiroomikute all ning sapöörilabidate löökidest hukkus 14 paljakäsi teletormi kaitsvat leedulast. Raskelt vigastada sai 26 ja kergemalt viga 146 inimest.

Sama päeva hilisõhtul tegi Tallinna äkkvisiidi Venemaa Ülemnõukogu presiidiumi esimees Boriss Jeltsin.

Ööl vastu 21. jaanuari voolas veri Riias. OMONi võitlejad ründasid siseministeeriumi. Hukkus 5 ja haavata sai 10 inimest.

Vana foto jutustab: Jeltsin meelitati baltlastele appi

1991. aasta 13. jaanuar on vahetumas 14. vastu. Tallinnas Toompea lossi ümber on pime ja külm, valges saalis helendavad vaid teleprožektorid.

Läti Ülemnõukogu presiidiumi esimees Anatolijs Gorbunovs, Eesti Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel, Vene Föderatsiooni esimees Boriss Jeltsin ja Leedu esindaja Eestis Sigitas Gudarauskas kirjutavad alla kahele avaldusele.

Et Nõukogude väeosad püsiks baasides ega kasutaks inimeste vastu jõudu. Ja et Venemaa toetab Baltimaade iseseisvuspüüdlusi ja agressiooni lõpetamist väikeriikide vastu.

Peaminister Edgar Savisaare pressiesindaja Juhan Hindov mäletab 1991. aasta 13. jaanuari kui väga pikka ja kurnavat päeva.

«Oli vist pühapäev ja meid aeti kohe hommikul tööle. Keegi ei teadnud, mis võib saada, sest Riias ja Vilniuses kerisid dramaatilised sündmused,» meenutab Hindov Tiit Veermäe ajaloolist fotot vaadates.

Jeltsini meelitas Tallinna Hindovi arvates Savisaar.

«Ta pidas Jeltsiniga kaks väga pikka telefonikõnet, põhjendas talle tuleku tähtsust, oli tal lennujaamas vastas ja oli ka üks põhiläbirääkijaid. Rüütel liitus hiljem. Aga allakirja sai anda vaid Jeltsiniga sama taseme mees ehk siis Rüütel.»

Toompea loss oli valmis, et Nõukogude eriüksused, OMON ja KGB, võivad sisse tungida. Valges saalis ja ka mujal olid tuletõrjevoolikud, et neist veekahureid teha.

Valges saalis pidid kolme riigipea ja Leedu suursaadiku pöördumiste allkirjastamine ja pressikonverents toimuma kell 19.

Riigijuhtide paberitöö käis punases saalis ja peaministri kabinetis.

«Kõik venis. Kutsusin ajakirjanikud kella 19 Toompeale, kuid siis lükkus alguses tund, hiljem aga veel ja veel edasi. Enne südaööd said paberid lõpuks valmis,» meenutab Hindov, kes fotol on aitamas Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu presiidiumi esimeest Boriss Jeltsinit.

«Mu põhiülesanne oli ajakirjanikke kohal hoida, et nad venimise tõttu käega ei lööks,» ütleb tollal ka pressikonverentsi juhtinud Hindov.

«Käisime iga allakirjutaja juurest läbi, ma ei seisnud vaid Jeltsini taga. Veermäe on tabanud meid just siis, kui olin Jeltsini juures. Jeltsin kirjutas väga aeglaselt, nagu aegluubis,» räägib Hindov.

Lisaturvakontrolli Jeltsini juurde minekuks polnud. «Mul oli Toompea lossis töötamise luba. Rohkem polnud midagi vaja,» lisab ta.

«Aga Jeltsini ümber olid kogu aeg turvamehed. Kui ta Toompea lossist välja läks, moodustus tema ümber inimmüür.»

Fotol on näha, et paremalt teine on Jeltsini legendaarne turvamees ja nõustaja Aleksandr Koržakov. Kõige parempoolsem on rahvasaadik Enn Põldroos.

Eestlastest on pildil veel Daniel Märtmaa (kõige vasakpoolsem), Olev Laanjärv, Ülo Nugis, Rein Koov, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Vladimir Juškin ja Karl Tiilik.

Hindov aga ei suuda meenutada tollal riigikantseleis töötanud härrasmeest, kes pildil aitab Rüütlil lehekülgi keerata.

Küll on Hindovil meeles kaadritagune detail, kuidas ta oli pika päeva jooksul vahepeal kodus käinud ja toonud Jeltsini eestikeelsed memuaarid.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee