Kui oled olnud öö otsa magamata ja suudad mõelda vaid unest, friikartulitest ning kergemeelsetest tütarlastest, on Les Diamants just see bänd, mida kuulata. Muidugi mitte ainult siis. Bänd on nii sisult kui ka vormilt otsekohene ja sex-drugs-and-rock’n’roll’ilikult patune.
Draakonikostüümis ja lühikeses seelikus lavale kargav Hannele on tõeline alternatiivkaunitar, kelle eriline hääl unise kuulaja kõigepealt jalust nõrgaks lööb ja seejärel mõttes kukerpalle viskama paneb. Uni on hetkega kadunud. Muusikarütmis välkuv pisut krokodilli tagumist osa meenutav draakonisaba tõstab kuulaja mõtted õhku ja paneb need kõrgel lava kohal hõljuma.
Kui mitte õllekannuga Rock Café lava ees koperdades, siis vähemalt oma kodus varastel hommikutundidel isiklikku plaadimängijat käima kruttides, on Diamantsi puhul tegu kiire trip’iga kuhugi reaalsuse piirimaile.
Ja eks vist sellepärast andiski Les Diamants välja oma esikplaadi. «Kommertsiks minna me ei karda,» ütleb bändi liider Mart Niineste. «Plaat on meiesugusele bändile eelkõige eneseväljendus, mitte eeldus enda naha ja kõrvadega mahamüümiseks.»
Ja juba lisab ta veidi ülbemat alternatiivmuusiku poosi võttes: «TopTen võiks end meie ülesostmiseks lolliks pakkuda. Rock’n’roll sureb viimasena.» Seda viimast usub ilmselt iga varastel hommikutundidel Rock Cafést kodu poole sõitev kontserdikülastaja.
Kommentaarid