Saund

Doktor Koit asub doktoritöö kallale (1)

Verni Leivak, 31. detsember 2005 00:00
NAUDIB IGA EETRISEKUNDIT: Koidu häält saab pikemalt Raadio 2 eetris nautida teisipäeval kell 14, mil ta on mammutsaate «Aastahitt 2005» üks saatejuhte.Foto: Teet Malsroos
Hiljutisel Eesti Raadio 79. aastapäeva peol Eesti muusikamaastiku rikastamise eest tunnustuspreemia pälvinud saa­tejuht Koit Raudsepp tunnistab, et kuigi talle minevikus sobrada ei meeldi, tegi ta nüüd seda siiski, sest valmis­tas ette tänukõnet. «Naudin endiselt iga sekundit ja minutit eetris,» kinnitab 22 aastat raadiotööd teinud mees.

Kuigi tunnustuse saajate nimistu pidi jääma saladuseks viimase hetkeni, sai Koit – paljude jaoks Doktor Koit – juhtkonna plaanist siiski varem teada. Nimelt pidi ta teoreetiliselt täpselt sel kellaajal eetris olema.

«Helistati ja öeldi, et pead kindlasti kohale tulema. Saadeti kutse ja puha. Aga tegelikult mõtlesin, et ma ei lähe – pean ju tööd tegema. Sest kui mul on võimalik valida, kas teha raadiosaadet või midagi muud, siis valin alati saate. Ja siis nad olidki sunnitud välja lobisema, millega seoses mind näha tahetakse. Kuna teadsin plaanist paar päeva varem, valmistasin ette kõne.»

Panid lausa kirja?

«Jah. Vaatasin natuke tehtule tagasi. Ja leidsin, et äärmisel juhul olen poole peal. Ja et see tunnustus annab mulle impulsi ka edaspidiseks. Ütleme nii, et praegu on mul otsekui käes magistrikraad, nüüd saab asuda doktoritöö kallale. Professoritiitel, annan endale aru, jääb veel valgusaastate kaugusele, ja see on – «Kuldmikrofon».»

Aga kes siis kõne esitamise ajal sinu asemel stuudios oli?

«Vaata, mina nimetan seda raadiomaagiaks. Keegi ei olnud minu asemel. Olin üheaegselt mõlemas kohas.»

Teadupärast ei meeldi ju sulle saateid salvestada?

«Absoluutselt ei meeldi, aga mis mul muud üle jäi. Kui pean seda tegema, siis ei suuda ma kuidagi alustada, kõik venib, stuudioaeg jookseb… Otsesaade on hoopis midagi muud – see mobiliseerib sind täielikult ja sa ei tee vigu, sest tead, et ümber teha enam midagi ei saa.»

Preemia muusikamaailma rikastamise eest – see tähendab, eri muusikastiilide tutvustamise eest?

«Mina ei tea.»

Millist stiili sa ise enim hindad?

«Ma mängin igasuguseid asju. Mulle meel­dib laiem pilt. Kakskümmend aastat tagasi olin ma tõesti ühe stiili inimene.»

Kuuldavasti oli see heavy metal? Kuulasid Rainbow’d?

«Just, ja eks ka Rainbow oli mu käest läbi käinud. See peaks ütlema kõik – minu päris esimene raadioetteaste oli 1983. aasta suvel Helgi Erilaidi «Keskööprogrammis», kus tegin veerandtunnise Iron Maideni tutvustuse. Nii et raadiokarjääri on mul 22 aastat ning preemia kättesaamisel pühendasin selle autasu Helgi Erilaidile, kes oli mu esimene õpetaja ja suunaja.»

Tema märkas su annet tollases Noorte Reporterite Klubis?

«Võib-olla, ta istus vastuvõtukomisjonis. Pidin seal mingi lolli teksti ette lugema. Mäletan, Helgi ütles kunagi: «Koit, teis on puhast Ameerika raadioDJ talenti.» Mulle on need sõnad meelde jäänud, ta nägi minus midagi, mida ma ise üldse ei hoomanud.»

Oled sa nüüd, aastaid hiljem, seda päris esimest saatelõiku kuulanud?

«See on, jah, mul kusagil alles... Mida ma tast kuulan?! Ma ei vaata kunagi tagasi. Nüüd, jah, aastaauhinna kättesaamise puhul lubasin endale hetkelise nõrkuse. Ma ei vaata tagasi, sest mind ei huvita! Asi pole tahtmises.»

Mis tehtud, see tehtud?

«Aega tagasi pöörata nagunii ei saa. Ma vaatan ette. Näi­teks huvitavad mind just müügile ilmunud plaadid, eriti plaadid, mida pole veel olemas ja bändid, mida pole veel tekkinud. Mängin samal põhjusel raadios vähe vana muusikat – sest mind ei huvita!»

Juhtisid kunagi legendaarset «Rockraadio» programmi, siis aga tegi su muusikamaitse kannapöörde?

«Heavy metal’i kaudu õppisin muusikat tundma, aga see ammendas end minu jaoks. Kuulasin läbi progeroki, tegin diskursuse erinevates stiilides ja pole ühelegi pidama jäänud. Pean muusikat kõikidest kunstidest kauneimaks, erilisemaks ja universaalsemaks, muusikast hoolivad peaaegu kõik.»

Sellest saab osa vahel ka tahtmatult?

«Täpselt! Isegi kui ei taha osa saada, ikka kuuled. Mul on teooria: iga inimese jaoks leidub kusagil maailmas üks heliplaat. Iseasi, kas inimene on selle üles leidnud.»

90ndatel pöördus su huvi sootuks klubimuusika suunas?

«Jah, sest siis toimus suur dance revolu­tion – tantsumuusika muutus tänu tehnoloogia arengule kardinaalselt. Kuid nüüd on mul taas tekkinud huvi roki vastu, sest tantsumuusika areng on seiskunud. Rokk teeb praegu ülikõva comeback’i, peale on kasvanud terve plejaad uusi ansambleid, kelle eeskujuks pole ei Rainbow ega see ja teine, vaid 90ndate bändid. Kuid ka popmuusikas leidub praegu väga head. Võta või Madonna uus plaat – super ju! Mis on üldse popmuusika? Lugesin kusagilt, et see on muusika, mis müüb. Mis tähendab, et ka Arvo Pärdi looming on soositud kaup. Populaarne!

Ma ei ole enam üldse kindel, kas mul muusikamaitset on… Ka vabal ajal kuulan ainult uusi plaate – tööl, autos, kodus. Staatus võimaldab mul saada kaubanäidiseid ehk promoplaate. See on ülivärske kraam, veel ilmumata, ja valik on tohutu. Kuid endiselt ostan kuni 4000 krooni eest albumeid kuus, aga see on hoopis underground-muusika.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee