Nõukogude kuusepühad: jõulud jõulumeheta, aasta lõpp nääritaadiga (12)
Mis viga kolmekordse kingitustelaviini all rõõmu tunda. Mäeots oli väiksena sellega äärmiselt rahul. «Tavaliselt sain igal aastal näärikingiks suusad,» naerab ta. «Tollal olid ju puusuusad ning ma murdsin neid Võrumaa kõrgetel mägedel väga tihedasti.»
Nii õnnelik kui Mäeots polnud aga mitte kõik.
Piia, kelle sünnipäev kah jõulude ajal: «Jõulumees käis minu sünnipäeval ja olin väiksena ikka suisa pahane, miks teised lapsed minu sünnipäeval kinke saavad. Kui minust viis aastat nooremale tädipojale jõulude aegu kuhjade viisi kinke toodi, asusin kohe võrdlema, kummal on rohkem.»
Piia peres oli tava, et jõululaps saab sünnipäeva ja nääride puhul ühe kingituse ning kaht pidu ei peeta. «Ma sain vaid üks kord aastas kingituse, oli see vast õnnetus,» sõnab ta muiates. «Väikese inimese jaoks on see traagika.»
Kuusk otse metsast
Kuid mitte ainult sünnipäevalapsed ei võtnud tol ajal nii jõulust kui ka nääridest kogu mahvi. «Meil tähistati jõule kogu stagnaaja, sest mu vanaisa oli kirikuõpetaja,» räägib nukuteatri juht Meelis Pai. «Eks see pisut varjatult ikka käis. Vene ajal oli ju 24. kuupäev väga töiseks tehtud, et ei saaks jõule pühitseda. Jälgiti sedagi, kes toob 24. detsembril kuuse tuppa, kes mitte. Meil oli kuusk alati sel õhtul juba täies ehtes.»
Paide pere käis kuuske ise toomas: suvila juurest metsast. Suusatasid hulk aega puude vahel ja valisid kaua.
«Äge päev, kui mindi kelguga metsa kuuske tooma, alati sai palju nalja. Kuuske mindi tooma koos lastega, see ju rohkem nende lõbuks,» meenutab üks kunagisi kelgusikutajaid.
«Eks see oli aeg, kui igaüks võis metsa minna ja sealt kuuse võtta,» naerab Pai. Kuusekultus oli tema peres nii suur, et kord, kui kuuse latv vedamise käigus murdus, mindi uue pidupuu järele: murtud ladvaga kuusk tuppa ei kõlvanud.
Imelikud kuuseehted
Piiagi, kelle isa oli nõukogude ohvitser, mäletab, et nende peres oli kuusk jõuluõhtul kohal. «Kust isa selle välja võlus, ma ei teagi,» sõnab ta. «Oli ju aeg, kui Tartus enne 25. detsembrit kuuski kusagil ei müüdud.»
Kuusk oli alati jõululaupäevaks kohal ka Mäeotsade peres. «Ei mingit turult ostmist, isa metsast ise tõi,» ütleb teatrimees. Ning mõistagi tegi isa aastavahetusel ka poegadele näärimeest. «See oli mu elu traagiline hetk, kui teadvustasin, et näärivana on mu oma isa,» mäletab Mäeots.
«Tuvastasin selle asjaolu labakute järgi.»
«Enamasti oli korteris üks kuusepuu, kuid 1980. aastate lõpul asetati paljudes peredes juba igasse tuppa oma väike puu või kuuseoksad ehetega,» kirjeldab eestlaste tähtpäevade netisait Berta. tollaseid snitte. «Näärikuuski ehiti ka töökohtades, koolisaalides, teatrites – kõikides avalikes hoonetes. Kõigi suuremate külade ja linnade väljakutele püstitati väljakukuused, mis kaunistati ehete ja elektriküünaldega. 1980. aastatest ilustatakse veel eramajade aedades ja paneelmajade juures kuuski.»
Nii nagu kuuse toomine oli laste aastalõpu-lõbu, oli seda ka kuusepuu ehtimine. Peale värviliste kuulide rändasid puu külge näärivanad, kosmoseraketid ja kuusekäbid. Samuti jääpurikad. Oli aga ka pühadega sobimatuid kuusekaunistusi.
«Mäletan üht korvpalliks maalitud kuuseehet ja isegi klaasist aedvilju,» itsitab Piia. «Veel olid mingid imelikud koonusjad kuusetipuehted, jube kirjud, isegi maitsetud. Neid keeldusid mu vanemad koju muretsemast.»
Kuna suurem jagu ehteid oli toodetud Venemaal ja ikka slaavi maitse järgi, siis eestlaste maitsemeelega need eriti ei haakunud. «Mäletan, et igal pool ehtis kuusetippu punane viisnurk,» muheleb Pai. «Mina olin täitsa pettunud, miks meil kodus kuuse otsas viisnurka pole.»
Suur sabatamine ja söömapidu
Millest nõukogudeaegsel jõuluõhtul tavaliselt puudu jäi, oli jõulumees.
«Näärivana tuli aastavahetusel,» meenutab Pai. «Seda tava hoiti, sest polnud mõtet lapsi segadusse ajada.» Traditsioon oli ka see, et jõuluõhtul külalisi ei käinud. Seevastu aastavahetusel küll. Sest kui jõul oli vaikne püha, siis aastavahetusel läks mölluks. 31. detsember oli ostupaanika päev, hankimaks pidulauale paremat toidukraami.
«Vana uskumuse kohaselt peab näärilaual olema vähemalt kaksteist toidukorda,» teavitab eestlaste tähtpäevade netisait Berta. «Arvust ei peetud kinni, kuid perenaised andsid parima, et laud oleks rikkalik. Kartulid seapraega, verivorstid, sült, hapukapsad, soolaheeringas hapukoorega, rosolje, piparkoogid, saiakesed, tort, kringel, täidetud munad, heeringarullid, maksapasteet, õlu, õuna- või ploomikompott, õunad, pähklid, kommid – see on üksnes lühikene loetelu tüüpilistest uusaastatoitudest. Ega näärilaud jõululauast eriti erinegi.»
Paide kodus peeti kaheteistkümnest toidukorrast rangelt kinni. «Loen praegugi alati üle, kas on ikka tosin rooga laual,» ütleb Meelis Pai. «Kui ei ole, siis tuleb juurde tuua. Igasse uue aasta kuusse peab ju toitu jaguma. Lauad olid nii jõulude kui ka nääride ajal võimsad.»
Kuna Paide pereisa oli harrastusjahimees, siis lihakraamist jõulu- ega näärilaua katmisel puudu ei tulnud. Teised tormasid mööda kauplusi ja seisid hiidjärjekordades. «Pidulauad olid alati nii lookas, et lauajalad kõverad,» mäletab ka Piia. «Eks enamik asju oli defitsiit, nii et meie perre ilmusid seakeel, sink, suitsuvorst ja muud hõrgutised leti alt.»
Piia kirjeldab ka, kuidas Tartu ülikooli raamatukogu puhvetisse saabusid 1980. aastate algul enne pühi müüki külmutatud kanad ja piparkoogitainas. «Sadu inimesi lookles piki ruumi mitmekordsetes rõngastes. Oli see vast tohutu sabatamine ja – seejärel siis tohutu õgimine!»
DETSEMBER
TIIA SOASEPP
KUI MA ÜKSKORD SUUREKS SAAN,
(SIIS KUI KASVAN VANAKS),
ON MUL PÄRIS KINDEL PLAAN:
HAKKAN NÄÄRIVANAKS.
VEIDI HARJUTAMA PEAN,
KUIDAS ANDA KINKI.
KAPI OTSAS – KÜLL MA TEAN! –
ON MEIL VITSAKIMPKI.
MINUST KASVAB NÄÄRIMEES!
ÕPIN SEDA KUNSTI:
PÄRAST SÖÖKI ON MUL EES
JUBA VEIDI VUNTSI.
Koolinoorte sõnakunstiringi apsakas: «Häid jõulupühi, seltsimehed!»
Seitsmekümnendate teisel poolel võttis Järvamaa keskkooli teise klassi juhataja ette ja korraldas sõnakunstiringi. Enne pühi olid neli tüdrukut pähe õppinud pika melodeklamatsiooni, millega siis mööda kooli šeflusasutusi käima hakati, kahel seljas jänesekostüüm, kahel päkapikurõivas. Lapsed esinesid, šefid kuulasid ja andsid pärast kommi. «Häid nääripühi, seltsimehed!» oli fraas, millega etlemine pidanuks lõppema ja tavaliselt lõppeski. Kui aga jõmmid kümnenda esinemiskorrani jõudsid, hüüdsid nad kui üks mees kohaliku autobaasi ametiühingutegelastele: «Häid jõulupühi, seltsimehed!». Tekkis kõnekas paus. Vaene õpetaja oli näost punasem kui õhtupäike. Esinejad ei saanud ise millestki aru. Ka siis mitte, kui šefid laginal naerma puhkesid. Õnneks oli see neliku viimane etteaste.
Postkaardita tigupostiajastul läbi ei saanud
SMSide ja e-meilide eelsel Nõukogude ajal oli kaardisaatmine popp. Näärikaardid ei erinenud oluliselt praegustest jõulukaartidest: ehitud kuusk, küünlad, talvised peisaažid, leevikesed kuuseoksal, lumine talu, vaikelud kaetud laua, rahvusliku vöö, õllekapa või raamatuga, etnograafilised esemed pidulikul taustal. Loomulikult oli näärimees, kes siis kingikotiga laste poole sõitis. Sõiduriistaks põdrarakend, hobusaan, auto või suisa rakett. Sageli vaatasid selle aja kaartidelt vastu ka Moskva Kreml ja lumememmed.
Poliitiliselt ebakorrektne salmikukähkukas
Kui kehvad salmioskajad keerutavad end jõulumehe ees välja miniluuletusega «Mina olen pisi-pisi, ära minult salmi küsi!», siis Nõukogude ajal olid käigus teistsugused salmid. Populaarseim neist kõlas järgmiselt: «Näärivana punanina, hüppas üle laualina. Laualina kärises, näärivana värises.» Konkurentsitult teisel kohal oli poliitiliselt kriitiline poees: «Kullakallis näärivana, kus sa panid jõuluvana? Saatsid Siberisse vist, sest ta polnud kommunist.» Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas Berta
Kommentaarid