KUIDAS AIDATA PIME ÜLE TEE: Esmalt tuleks küsida, kas ta vajab abi, sest inimene võib seal ju ka lihtsalt oma sõpra oodata. Kui pime tõesti tahab abi, siis võtab ta nägijal kinni küünarnukipiirkonnast ja järgneb. Möödavuhiseva auto eest hoiatamiseks peab nägija seisatama ja lükkama oma küünarnuki tahapoole.Foto: Kalev Lilleorg
Inimesed
22. detsember 2005, 00:00

Julia leegib pimedas päevas juhtkoer Eksuga (16)

Kuigi glaukoom on Julia nägemise peaaegu täielikult röövinud, tormab 22aastane neiu ringi nagu väike päikeseprillidega tuulekeeris. Vaata, et talle trammis, pirukapoes, juuksuris või raamatukogus ette ei jää! Juba plikapõlves polnud silme ees laiuv pimedus talle kaigas kodaras – Julia kihutas jalgrattaga tänaval ringi, väikeõde pakiraamil.

Meie kohtumine on kokku lepitud Tondil Pimedate Ühingus. Äkitselt hüppab ühingu koridoris vastu jõmakas must koer. Püha taevas, rotveiler! Kuhu pageda?

Kleenuke käsi sasib koeral natist kinni. Julia Kabanova teeb mind oma Eksuga tuttavaks. Murdjaelukas osutub hoopis lakun-su-näo-puhtaks mõttelennuga labradoriks.

Nii nagu Eksust võib esimese hooga jääda vale mulje, nii on raske ära tabada, et Julia ei näe – et ta on (peaaegu) pime.

Julia õpib Tallinna Ülikoolis kolmandal kursusel eripedagoogikat. Kord käskis teadmatuses õppejõud tal õpperuumidest koeraga lahkuda. Kursusekaaslased tõstsid häält: see on juhtkoer, ta ei sega kedagi! Julia südant täitis ühtekuuluvusrõõm – «Nii kihvt, nii hea tunne!» Eksu nohiseb teisi segamata siiani kõigis loengutes, sekka jõratab mõne niutsu või hääleka haigutuse, mispeale õppejõud end huvitavamale teemakäsitlusele sunnivad.

Trammiuksest mööda ei astu, treppe ei pelga

Julia on just lõpetanud Pilatese trenni ja kiirustab linna teise otsa raamatuklubisse. Ta liigub tänaval kärmelt ja sujuvalt nagu nägija. Kui on õige aeg, käsib koera: «Eksu, otsi sebra, paremal!» Eksu leiab.

Eestis on umbes 30 juhtkoera, Julia sai abilise paar aastat tagasi. Neid hakatakse välja õpetama poolteiseaastaselt. Kuus esimest kuud tegeleb koeraga ainult treener, kuus järgmist käib töö juba koos omanikuga.

«Vaat see oli eriline tunne!» meenutab Julia, kuidas nad labradoriga esimest korda õige tee leidsid, kui Julia oli ära eksinud. Kehv on ainult see, et pärast Eksu saamist on ta koerast nii sõltuv, ei oska üksi enam mõnda vajalikku teelõiku läbida.

Tramm lööb peatuses uksed lahti. Julia ronib väledalt astmetest üles. Üks tasapisi nägemist kaotav tüdruk uuris kord temalt, mismoodi saab pime üldse trammi ja bussi uksele pihta. Julia orienteerub ühissõidukisse sisenemisel kuulmise, teiste inimeste ja mõnikord eredamalt paistva valguse järgi.

Narva maanteel astub Julia trammilt maha ja põikab sisse pirukapoodi, et päeva esimene toiduports kätte saada. Tal on tuli takus, bussiterminali ta lausa jookseb. Kuigi üks titavanker tahab jõuga kõhtu veereda, ei torma Julia sellele otsa, vaid tõmbub eest ja tormab mööda treppe edasi. Trepiastmeid pole ta kunagi lugenud.

Treppide alistamise julguse taga on eluaegne harjutamine. Ja muidugi Eksu, kes alati enne kõrgenevaid või alanevaid pindu seisma jääb. Varem lõppes Julia tormamine tihti traumapunktis. Õmblusi on ta nahale tehtud palju, kuid kipsipanekutest, seega luumurdudest on õnneks pääsenud. Taevale tänu, sest Julia pelgab valu mis hirmus.

«Ma arvan, et kardan valu silmaoperatsioonide pärast. Väga õudne on pärast narkoosi ärgata ja esimese asjana tunda – valus!»

Pärast silmaoperatsiooni unustas kõndimise

Julia operatsioonide üle enam arvet ei pea. Neid on tehtud 20 ringis. Viimane oli keskkooli ajal. Rohkem pole ta kirurge oma silmade kallale lubanud, sest glaukoomist tekkinud kahjustust ei anna olematuks teha – «Ma tean, imesid pole olemas.»

Esimene operatsioon oli Julial plikatirtsuna, kui ema Svetlana oli avastanud, et tütre silmadega on midagi lahti – need olid ebatavaliselt suured.

«Hakkasin üsna varakult kõndima. Varsti pidin operatsioonile minema. Pärast pidin nii kaua pikali olema, et unustasin kõndimise ära. Ema pidi nädalate viisi minu kõrval istuma ja vaatama, et ma kätt ei liigutaks, et kätt silmadele ei paneks. Temale oli see õudsem kui minu jaoks. Ema on kõige tugevam naine, keda ma tunnen. Ilmselt on enamik tema halle juukseid sellest, et ta on pool oma elu olnud minuga haiglates ja operatsioonidel.»

Umbes aasta tagasi hommikul ärgates ei näinud Julia peaaegu mitte midagi. Võdistab õlgu: «Küll oli paanika mul!» Probleem ülikõrges silmarõhus, mis läks õnneks mööda. Peaaegu kõik Julia glaukoomi põdevad tuttavad on üsna varakult täiesti pimedaks jäänud, tema suudab praeguseni tuvastada mingil määral objekte ja tajuda värve.

Julia jätab meelde, kuhu oma asjad on pannud. Ta turtsatab lõbusalt, kui meenutab, kuidas sõbra juurest lahkudes krahmas kord kaasa prügikoti, mis oli vahepeal tema musta koti kõrvale siginenud.

Pangaautomaadi juures vajab sõbranna abi

Jõudnud Pirital noorte raamatuklubisse, võtab Julia ennist ostetud pirukad kotist välja ja hakkab keha kinnitama. Klubis hakatakse analüüsima Paulo Coelho raamatut «Veronika otsustab surra», mida Julial pole õnnestunud läbi kuulata. Pimedate raamatukogus olid kõik heliraamatud välja laenutatud.

Vaegnägijatele loetakse teosed plaatidele või kassettidele või kirjutatakse punktkirjas (mida paljud nägemise kaotanud pimedad ei mõista lugeda). Kuna Julia valdab nii punktkirja kui ka loeb suurendusmonitori abil tavateksti, on talle usaldatud raamatu ümberpanek pimedatekirja.

Raamatuklubile järgneb juuksur, kuhu Julial on aeg kinni pandud. Õhtul tuleb kursuse kadripäevapidu ja paari päeva pärast vilistlaste kokkutulek – Julia on otsustanud mõlemal üritusel kena välja näha. Juuksuri aitab üles leida kursuseõde Lilit, kes tavaliselt Juliale õppematerjale linti loeb.

Julia annab Lilitile pangakaardi, et automaadist raha võtta. Juuksuriraha on Julia säästnud oma 2300kroonisest sissetulekust (täielik töövõimetus + raske puue) ja emalt saadud rahast.

Juuksuris värvitooni valides paneb Julia näo peaaegu vastu värvikaarti. Valitud saab enda juuksevärviga sarnanev pruun. Parajasti heliseb Julia mobiil – juba jälle! Seekord ei helista kursusekaaslased ega sõbrad pimedate ühingust, vaid ema, kel vaja argiasjust rääkida.

«Minu ema ei ole niisugune, kes teeb oma puudega lapsele kõik ette-taha ära,» teatab Julia kõne lõppedes. «Tema on mul tubli ja on mind õpetanud iseseisvaks.»

Iseseisvusega algas tutvus juba plikana, kui Julia lasi poistega mööda Lasnamäe üheksakorruseliste katuseid ringi. «Olin tüdrukutest ainus, kes seda julges.»

12aastaselt kauples tüdruk välja jalgratta, tehes üliettevaatlikule emmele (kiirabi medõde) selgeks, et hakkab liiklema väga ettevaatlikult. Tühjagi! Ratas käes, pani ta viis aastat noorema sõsara Olga pakiraamile ja kihutas tänaval ringi. «Kui sain neliteist-viisteist, siis enam ei julgenud. Hakkasin aru saama, et tegelikult ma ju ei näe.»

Pimekirjaoskus Riia koolist

Paljud emad hoiavad peast kinni, kui tütar kipub jälle peole. Julia ema aga utsitas tütart diskole minema. Lubas pärast järele minna.

«Noorena olin ema peale vihane: kuidas ta ei saa aru, et ma ei saa mõne asjaga hakkama?» Julia meenutab aega, kui omandas ema õpetatud elutarkust: «Kui annad endale võimaluse teistest sõltuda, siis sa sõltudki teistest!» Juba mitu head aastat elab noorik üksi ühetoalises Õismäe korteris. Vahel on proovinud ka mehega koos elamist. Ei kukkunud välja – «Nendega peab liiga palju arvestama.»

Väiksena käis Julia pimedate lasteaias, aga Tartusse pimedate kooli teda ei võetud. «Võib-olla seepärast, et vene perest,» juurdleb ta. Egas midagi. Tüdruk viidi Riiga pimedate kooli.

«Ema vaatas seal väheke ringi, otsustas, et mind sinna ei jäta, ja hakkas asju kokku panema. Üks õpetaja, kelle tütrel oli sama haigus, rääkis talle augu pähe. Sellest õpetajast sai Riias mulle nagu teine ema. Me oleme temaga siiani kirjavahetuses.»

Esimeses klassis käis isa igal nädalavahetusel Julial järel, edasi läks lugu karmimaks. Kuuendas klassis pääses tüdruk koju vaid suvel ja talvel. Noorem sõsar ei saanud enam arugi, et tal üldse õde on.

Seesugustest nüanssidest hoolimata meenutab Julia Riia kooli tohutu tänutundega – punktkirja omandamise ja orienteerumisõpetuse eest. Riia aega jäi ka esimene armumine.

«Olin kaheteistaastane, poiss oli palju vanem, kaheksateist. Ma armusin temasse sellepärast, et ta oskas idamaa võitluskunste ja õpetas mulle kah. Niisuguse kiirusega hakkasin kunste omandama, et ükskord viskasin ta pikali. Siis ta otsustas, et aitab õpetamisest,» muigab Julia.

Pärast kuuendat klassi läks tüdruk Tartusse Emajõe nägemispuudega laste kooli. Oh, kuidas ta eesti keelega maadles, ei osanud seda alguses üldse.

«Ma olin kaks aastat täitsa vait. Õppisin ruttu, aga lihtsalt ei julgenud rääkida, vastasin vene keeles. Kahe aasta pärast hakkasin järsku eesti keeles rääkima.»

Ei tohi tormata, aga meeldib

Arvestades eelseisvat kadriliste tantsutralli, laseb juuksur kliendile pähe topelt lakikihi. Julia näeb tõesti kena välja. Kuramus, väljas ladisev sadu ähvardab soengu rikkuda. Õnneks tuleb vaid paar tänavavahet tõtata ja juba ongi Julia Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus, et tagastada läbiloetud teosed.

Raamatukogunaised paistavad tahtvat Eksule kui toredale kutsule pai teha. Igaks juhuks keegi siiski ei tee.

Roosa rahakoti vahelt kougib Julia välja hulga paberilipikuid ja palub abi, et leida raamatulaenutuskviitung. Nii palju tšekke! Aga ka kviitung on olemas.

Raamatukogu vetsukabiini suundudes jätab Julia Eksu tualeti kraanikausi juurde ootama. Sisse astunud vanamemm veidike ehmatab: ei tea, kas tohib koerast mööda minna või mitte. Naine teeb südame kõvaks.

Julia peseb käsi. Väsitav päev hakkab saama ühele poole. Neiu pea valutab, aga peatsest peost ei kavatse ta mingil juhul loobuda.

«Ma tean, et ei tohiks tervise pärast nii palju ringi tormata, aga mulle meeldib,» mainib ta minekule sättides. Eksu viib Julia enne koju, et kuts saaks pärast tööpäeva õiglase und magada. Julia suundub peole, käevangus kaks parimat sõbrannat-kursaõde.

Kadriõhtu tuleb sõbrantsidel väga lõbus.

Mis on glaukoom?

Glaukoom ehk roheline kae on silmasisese rõhu tõus, mis kahjustab silmanärvi ja põhjustab pimedaks jäämise. Nägemine hakkab kaduma külgedelt, varsti näeb inimene nagu läbi imetillukese ava.

Tavaliselt lõpeb haigus täieliku pimedaks jäämisega. Tekkinud nägemiskahjustus on pöördumatu. Glaukoom on enamasti vanemate inimeste haigus.