Kaie Kõrb – uus elu lapse nimel (11)

Kui Kaie Kõrb hommikul oma kesklinnakorteris ärkab, avaneb talle magamistoa aknast vaade, mis on ilus ja kurb korraga – Estonia teater. Viimastel kuudel oleks Kaie pigem paksud kardinad akende ette tõmmanud – kui vaid seda maja silma all ei oleks! Maja, mis on palju andnud ja võtnud. Viimati võttis töö. Ajal, kui 44aastane baleriin on väga heas vormis ja võiks veel tantsida. Aga ei. Kaie Kõrb on suure karjääri lõpetanud. Istub Toompeal kohvikus ja segab lusikaga vahust rammusat kohvi.

Kaie Kõrb, kas pension juba tiksub pangakontole?

Just eile (kolmapäeval – toim.) sain pensionitunnistuse kätte. Väljateenitud pension, ma tantsisin 25 aastat. Oleks võinud ka viis aastat varem minna, aga ma ei teinud seda. Hakkan saama 1800 krooni, seda ei ole just väga palju.

Olete nüüdsest noor pensionär?

Jaah, detsembrist, täiesti naljakas, nüüd vist saab ju elektrirongis odavamalt sõita.

Ehk maksab riik veel lisaks ka eripensioni – terve elu olete ju tantsinud selle riigi eest?

See oleks küll nukker, kui ma mõtlen, et ma ei saa oma eluga hakkama…

Eesti ballett seostub meil väga väheste nimedega. Nüüd, kui te nii äkki lahkute, mis järele jääb?

Ilusad mälestused… Mul on väga raske rääkida Eesti balletist, sest mul on kurb kõige selle pärast, mis toimub. Kõik, kes vähegi tantsivad, lähevad ära… Hästi kahju, et me ei suuda oma inimesi hoida. Jah, väljast, Venemaalt ja Ukrainast võib ju tuua – neid on tulnud ka –, kuid see ei ole ikka enam Eesti ballett.

Mis 2005. aasta teile tähendab? On see algus või lõpp?

Seda saab hiljem öelda… Aga igal juhul oli see murranguline aasta. Ja muudatuste aasta. Ma ei teadnud seda otsust ette, et ma lahkun teatrist. Väga lootsin, et mu lepingut pikendatakse, ma ei osanud iialgi karta, et seda ei tehta. Mul oli ju tähtajaline leping, kolm kuud enne selle lõppu kutsuti mind kaadritesse, öeldi: leping lõpeb, kirjuta alla, et oled teadlik. See oli kevad ja ma kirjutasin alla. Abikaasa kodus ütles, et kas sa ise ka tead, mis tegid – sa enam ei tööta teatris. Ja nii oligi: 5. juunil tantsisin «Luikede järve» ja see jäi viimaseks. Sisemuses ma juba teadsin, et see on lahkumisetendus. Uskuda ei tahtnud, aga aimdus oli sees.

Kui ma suve lõpul läksin teatri direktori juurde jutuga, et millal mu lepingut pikendatakse, küsiti: miks peaks? Ma ei osanud midagi öelda. Paar nädalat oli ebameeldiv aeg, kuid siis pakuti mulle etendusi, rollitasuga. Kaks «Luikede järve» ja kaks «Cassandrat», kaks teatriballi.

Kui see saladus pole, kui suur oleks teie tasu olnud?

Mul oli hea leping – nende kuue etenduse eest oleksin saanud aastapalga. Aga aeg läks mööda ja mu elu mõte muutus. Sain aru, et mul pole seda vaja, raha eest tantsida ma ei taha. Sain aru, et need etendused olid nagu minu enda välja pressitud, et oleksin need nagu norinud endale – ise tundsin nii. Et mind tegelikult ei taheta. Ja ma otsustasin lahkuda.

Ja nii te vedasitegi teatrit alt. Ja publikut.

Ei… Jah, publikut võib-olla selles mõttes, et oli ju välja kuulutatud, et tantsin teatriballil… Aga teatrit ma kindlasti alt ei vedanud. Mind ju ei tahetud! Alguses ei taheta, siis tahetakse... Olin üldse rumal, et hakkasin küsima lepingu jätkumist. See oli minu viga, oleksin pidanud kohe vaikselt ära kaduma.

Kas siin räägib teie eest alalhoidlikkus?

(Kaie naerab.) Jah, vist küll.

Kui teie isikule mõelda, seostuvadki kõigepealt suured pruunid silmad ja väga allasurutud olek.

Silmad on mul pruunikasrohelised. Aga mu iseloom on selline, et ma ei ole kunagi olnud nahaalne tüüp; mõistan, et neil on kergem elus läbi lüüa. Olen olnud võib-olla liiga tagasihoidlik, ega see tee tippu pole kerge olnud.

Me räägime, kuidas teater saab hakkama Kaie Kõrbita. Aga kuidas te ise oskate teatrita elada?

Ma ei tea, see on nii värske alles. Mulle on öeldud, et kõige valusam minu lõpetamise juures on teadmine, et ma olen väga heas vormis. Ma isegi ei oska midagi öelda. See otsus tuli nii äkki. Suur osa selles loobumises on ka minu tervisel, ma tahaksin end natuke taastada. Olen ikka üpris kurnatud, peaksin kosuma… Mu elu tundub hästi täisväärtuslik, olen palju asju ära teinud. Need väikesed intriigid ja konfliktid, need on nii mõttetud, et ma ei mõtle neile. Loomulikult olen kurb, kõik oleks võinud teisti minna.

Mis täpselt?

Oleksin võinud veel tantsida, ja need neli viimast aastat selle juhtkonna juures ma ei tantsinud ju peaaegu üldse.

Kas teie karjääri jooksul on olnud aegu, kui olete uksi prõmminud, sest pole saanud, mida tahtsite?

Olen prõmminud jah…(naerab) Viimasel ajal küll mitte, aga mõnest kabinetist olen ikka välja tulnud nii, et … Nende põhjuseks on olnud peamiselt rollijutud, ma ei ole uhke nende pärast. Loomingulised jutud. Mind on nii kasvatatud, et kõik probleemid on lahendatavad, oleme ju kõik intelligentsed inimesed.

Poliitika ei aidanud

Ometi olete saavutanud balletis kõik. Kas järgmine samm on poliitika, kultuuriminister?

Ei-ei, eks ma läksin ju ka poliitikasse, astusin parteisse sellepärast, et oleks mingi tugi. Sellises ühiskonnas nagu praegu on väga raske hakkama saada, kui oled üksi. Ja siin teatris ma tundsin, et olen üksi. Sisemaailm ütles, ma ei saa teisiti hakkama. Kõik on nii poliitiline.

Kas see tuli kasuks? Te ei saanud ju igatsetud repetiitorikohta?

Tuli kasuks ikka, kuid see koht jäi ära, sest teater ei pakkunud mulle seda kohta. See balletimeeskond, kes seal praegu on, ei näe mind hetkel seal.

Te ei tahtnud minna ja nõuda – kes veel kui mitte teie?

Meie tänase balletijuhi (Tiit Härm – toim. ) käest ei saa midagi nõuda ja ma ei ole nõudjatüüp. Muidugi, seda võiks ju teha, aga ma tunnen end väga ebamugavalt, kui ma tean, et minuga ei taheta koostööd teha.

Tiit Härmisse armunud

Kas te Tiit Härmi üldse teretate, kui trehvate?

Ikka teretan, ega ma siis nii ülbe ka ole. Ma pole selline, et kui olen solvunud, siis ei vaata otsagi. Ma hinges ei ole vihapidaja ja kättemaksja, ma ei hakka iialgi kellelegi kätte maksma.

Ometi olite ju kunagi Tiit Härmiga teineteisesse armunud, parimad partnerid.

Jaa, kui ma tulin teatrisse, oli Härm ju teatri juhtiv tantsija, noor ja väga veetlev. Olen alati olnud selline, et kui mul on partner, ma üldjuhul armun etenduse ajal ära. Ma ei suutnud teisiti tantsidagi. Ja ka Härmisse armusin. Aga tal on see paha omadus, et ta ei taha kedagi teist enda ümber tunnistada. Autoritaarsus on tal suur. Mul oli palju üleelamisi tema pärast, tunnetasin alaväärsuskompleksi, kui ma temaga proovi tegin. Ta näitas koha kätte.

Millal või miks need suhted nii jahedaks muutusid?

Ma ei teagi. Tiit tuli ju nüüd kolmandat korda teatrisse tagasi. Kui ta oli esimene kord juht, olid meil head suhted, ta ise enam ei tantsinud. Teine kord oli ta sunnitud lahkuma, sest kogu trupp kirjutas alla ja ta vallandati. Ta ajas oma joru, et ei tohi oma etendusi videosse võtta, näiteks. Härmil on oma maailm ja ta ei näe enda kõrval mitte kedagi. Mis on teisiti, on talle vastuvõtmatu.

Kas see pinev olukord maksis ka teie abikaasa, Riiast teie partneriks Eestisse toodud Viesturs Jansonsi töö Estonias?

Muidugi. Kui Tiit Härm tuli teatrisse, siis ta ju vallandas kõik, Viesturs oli nende hulgas, lisaks Helmi Puur, Aime Leis, Tiiu Randviir… Mul oli temast väga kahju, tuli ta ju minu pärast siia Eestisse ja jäi minuga kokku, ning lõpuks visatakse ta teatrist hoopis välja. Õnneks ta on nõutud Vanemuises ja töötab ka balletikoolis, aga kerge tal pole.

Viestursiga kohtusite siis, kui olite veel eelmises abielus?

Jah, pean tänama oma meest (Jüri Trei – toim.), et ta mõistis mind. Müts maha tema ees.

Kuivõrd läks teie esimene abielu lörri sellepärast, et te ei kavatsenud sünnitada?

Jüri ei rääkinud sellest kunagi, ta ei nõudnud minu käest kunagi midagi… Selles suhtes… ma ei tea. Aga kui mina ei oleks tahtnud lahutada, siis see abielu oleks kestnud. Abielu jooksis pigem karile sellepärast, et meil olid erinevad huvid. Jüri oli hästi tubli mees. Ta oli kogu aeg minu kõrval, ma ei pidanud midagi tegema, võisin ainult tantsida, ta tegi kõik mu eest ära. Aga mulle ei piisanud sellest, ma olen ikka selline hingeinimene. Mul on armastust vaja, ma ei oska teisti.

Nii et kui piltlikult öelda, siis Viesturs on mees, kelle küljeluuks te olete justkui loodud?

Kindlasti. Meis on palju ühist, väga paljud maitsed ja mõtted lähevad kokku. Oleme mõlemad tulemärgis sündinud, süttime kiiresti ja ka kustume ruttu. Meestega peab arvestama, et nad on teistsugused, neid ei saa enda järgi vormida. Kui seda teha, siis mees kaotab huvi naise vastu.

On teil palju olnud neid, kes kätt palunud ja kohe naiseks tahtnud?

Muidugi on olnud, väga palju kutsutakse külla, restorani, aga ma olen absoluutselt kõigest ära öelnud. Ma olen huvitava iseloomuga, olen üldjuhul kartlik tüüp, ma lihtsalt ei lähe kaasa. Kui mul on armastus, olen truu oma olemuselt. Kui olin armastuseta abielus, siis loomulikult tekkis väljaspool kodu teine elu. Aga kui mul on kodu ja tore pere, siis mind ei huvita baaris istumine.

Tulevik lapse nimel

Öeldakse, et ballett on emigratsioon elust. Eraelust tuleb loobuda.

Loomulikult olen ka mina pidanud loobuma paljudest asjadest. Esiteks oleks ma ju ammu võinud pere luua – aga ma ei raatsinud. Mulle nii meeldis laval olla ja tantsida, kuid nüüd saan tagantjärele aru, et selle ühe aastakese oleks ju võinud vahele jätta… Aga nii ahvatlevad olid kõik etendused ja võimalused, autoriõhtud Moskvas. Ma ei saa öelda, et ma kahetsen, kuid siiski oleksin võinud loovutada selle ühe aasta.

Aga – kõik ei ole ju veel läbi. Te olete alati tahtnud tütart.

Jah, kahjuks kõik ütlevad, et võiks ikka poeg tulla…

Te esitasite Estonia juhtkonnale lahkumisel arstitõendi. Kuivõrd on see seotud just lapse saamisega?

Kindlasti on.

44aastane naine ei ole ju tänapäeval enam vana?

See on siiski vana, kuigi tänapäeva meditsiin on väga arenenud.

Mida laps teie elus muudab?

Väga palju, aga ma ei saa sellest veel rääkida, see on õrn teema. Keegi ju ei tea, kas see laps saab üldse olema… Ma kogu aeg kardan, et ma olen elus juba nii palju saanud ja nüüd ma tahan veel seda… Aga sellest sain aru, et tantsida ja last korraga ei saa. Ühest peab loobuma – sellepärast ma loobusin ka tantsimisest.

Nüüd arstid käsivad kindlasti kosuda?

Jah, peaksin kas või veidike juurde võtma. Praegu kaalun 52 kilo, kuid ideaalne oleks 55 kilo. Ja närvipinget ei tohi olla. Just viimased aastad panid suure põntsu.

Öelge ausalt, mis Mai Murdmaa teile ütles, kui kuulis, et loobute tantsimisest?

Mai oli endast väljas, ütles, et see ei ole võimalik, sa pead tantsima. Aga ta mõistab mind ja loodab, et tulen pärast siiski veel tagasi tantsima. Või kui olukord muutub, lähen repetiitoriks. (Kevadel kaitseb Kaie Kõrb Moskva Riiklikus Teatriinstituudis balletipedagoogi-repetiitori diplomit – toim.) Saan edasi anda seda, mis ma ise olen üle elanud. Saan valmistada noort tantsijat rolliks. Mul on nii palju kogemusi…

Kas Kaie Kõrbil on kerge õnnelik olla?

Jah, mina olen küll õnnelik. Ainuüksi juba sellepärast, et ma olen siin, et mul on ema, abikaasa, fantastiline õde, vend…

Teie vend oli kunagine poliitiline teisitimõtleja, elab Saksamaal.

Jaa, kui Gorbatšovi ajal lasti poliitilised vangid vabaks – tema oli Permi vanglas –, läks ta ära siit. Jaanil oli valida, kas jääda või minna. Tema läks.

Kuivõrd see teie karjääri mõjutas?

Siis, kui ta arreteeriti, mind loomulikult ei lastud paar aastat riigist välja – Helsingi konkursile ju jäi seepärast sõitmata. Aga ma ei ole kunagi tundnud tema vastu viha, pole pähegi tulnud. Ja me ei ole nendest teemadest temaga kunagi rääkinud, ma isegi ei kujuta ette, kas ta võiks ise midagi tunda – et kas tema nõukogudevastasus võis minu elu mõjutada?

Helsingi konkursi kohta öeldakse, et see võinuks olla teie elu ja karjääri murdepunkt – jääda siia või lahkuda?

Kes seda teab… Kindlasti võinuks olla hetk, kui mulle oleks ehk öeldud, et jää siia, küsi poliitilist varjupaika. Ma ei oleks seda teinud. Oma iseloomu teades – ma ei oleks seda teinud.

Rudolf Nurejevi näitel ei pruugigi lahkumine olla kõige parem…

Mina ei kujuta üldse ette, et peaksin kodumaalt ära minema, mulle meeldib siin, tahan kodus olla. Ja raha nimel – mitte kunagi.

Üks ameeriklasest miljonär pakkus mulle 1990. aastal kätt ja südant, aga ma isegi ei hakanud mõtlema sellele – olin seal Moskva Suure Teatri trupiga. Ta oli hallipäine vanake, igal pool majad ja väga rikas, palus mul selle üle kodus järele mõelda. Ma sõitsin koju, olin tol ajal veel Jüriga abielus, ma ei kujutanud ette, et ma lahkun…

Võib-olla olin ma loll, aga ma ei usu, et see oleks mulle mingit õnne toonud, ma ei usu, et raha toob õnne.