«Seltsimehed, algab tootmisvõimlemine!» (17)

«Kas tootmisvõimlemine ja selleks kulunud tööseisak end õigustab?» küsis õppe-metoodilise juhendi välja töötanud Ivo Okk 1966. aastal ilmunud brošüüri eessõnas. Vastus: «Tootmisvõimlemise kasulikkuses ei saa olla mingit kahtlust. Seda kinnitavad arvukad teaduslikud uurimused nii vaimse kui ka füüsilise töö kohta.»

Kirjasõna tuleb uskuda. «Vaatlused õmblusvabrikutes «Võit» ja «Baltika», trikotaaživabrikus «Marat», tehases «Eesti Kaabel» ja mujal näitasid, et tootmisvõimlemine mõjub soodsalt organismi tähtsatele funktsioonidele, nagu seda on kopsude eluline maht, südametegevus, liigutuste kiirus ja painduvus. Tartu Autobussi- ja Taksopargis korraldatud uuringud kinnitavad, et tootmisvõimlemise tulemusel paraneb tunduvalt autojuhtide reaktsioonikiirus, tõuseb tähelepanuvõime ja värvitundlikkus. Peale selle täheldati autojuhtide haigestumiste ja tööõnnetuste vähenemist.»

Pole teada, kuidas bussi- ja taksojuhid omal ajal võimlesid ja kuidas nende suurenenud värvitundlikkust mõõdeti. Käsk oli käsk.

Ei päästnud iga, sugu ega ametikoht

Tootmisvõimlemise teoreetilised alused töötas välja NSVL Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu Kesknõukogu, täitmist kontrollisid tervishoiuministeerium ning ametiühingute nõukogu.

Tootmisvõimlemine viiakse ellu asutuse-ettevõtte juhataja (direktori) käskkirja alusel, milles määratakse tootmisvõimlemise eesmärk ja ülesanded (võib viidata kõrgemalseisvate organite otsustele, määrustele ja korraldustele).

Võimlemine on kohustuslik kõigile töötajatele, olenemata soost, east ja ametikohast. Käskkirjas on soovitatav märkida, et tootmisvõimlemisest kõrvalehoidmist vaadeldakse kui töödistsipliini rikkumist. Määratakse tootmisvõimlemise vormid ja ettevõtte tootmisvõimlemise metoodilise nõukogu koosseis, tsehhide ja osakondade radiofitseerimise plaan ja tähtajad ning raadiosõlme ekspluateerimise eest vastutavad isikud harjutuskomplekside transleerimisel.

Käskkiri tuleb teatavaks teha asutuse (ettevõtte) kõigile töötajatele.

Tegelikult sündis võimlemise traditsioon Eesti ringhäälingus ammu enne Moskva korraldusi – aastal 1934. Legendaarse võimlemispedagoogi Ernst Idla lahkudes astusid 1946. aastal mikrofoni ette tema õpilased Dagmar Normet ja Leelo Röömel.

Hingetõmbeaeg

«Kõik võimlesid isuga, vähemalt meie tsehhis.» 50ndate lõpus Pärnu linakombinaadis praakijana töötanud Vilmal on alles üks ülesvõte toonasest tootmisvõimlemisest: mustades kitlites noorikud vibutavad kätt nagu ühetiivaliste vareste vennaskond. Praakijate töö oli pingeline: päevanorm 1000 meetrit tekstiili silme eest läbi lasta. Praakkohad tuli riidele märkida, narmad ära lõigata.

Võimlemisminuteid oodati kui hingetõmbeaega. «Tsehhi tuli instruktor, pani lindimaki mängima. Selline tore noor mees. Kõik tegid kaasa, keegi ei viilinud. Ühes asendis seismisest jäid õlad, selg ja jalad kangeks,» räägib Vilma. Muusika oli särtsakas ja jalatõsted said hoogu juurde.

Tõsi, ruumis oli tolmune. Ja kõigis tsehhides võimeldi enamasti tööpostil. Suure vabriku puhul oleks olnud mõeldamatu võimlemise tarvis tööpingid seisata ja töölised klubisse kamandada.

Normide järgi tohtis tootmisvõimlemiseks ettenähtud paikades olla sooja kuni 25 kraadi, tolmu kuni 1 mg 1 m³ kohta ja müra intensiivsus kuni 50 dB.

«Harjutust alga!»

«Ega mulle need virgutusvõimlemised väga ei meeldinud. Ma kujutasin ette, millistes tingimustes peavad inimesed harjutusi kaasa tegema,» tunnistab Leelo Röömel. Hommikvõimlemiste juures oli ta hoopis suurema innuga.

«Leelo Röömel juhatas võimlemist selgelt ja sellise mõnuga, et lausa lust oli kaasa hüpelda ja kükkida,» räägib Rita R., kes töötas 70ndate algul Lõuna-Eesti ühes suuremas piimakombinaadis. Erinevalt kontoridaamidest ei olnud nende tsehhis kellelgi võimalik liini juurest lahkuda.

«Kadestasin kontorinaisi, nendel oli aega juuksuri käia ja spordimetoodiku ees eputada. Tavaline tööline ei pääsenud töö ajal kuhugi, eks sellepärast kollektiivne võimlemine välja surigi. Plaan oli tarvis täita.»

Seda, et Eesti Raadio stuudios olid võimlemisminutite ajal ainult klaverisaatja ja võimlemisõpetaja, ei usu Rita tänini: «Ei ole võimalik! Röömel kutsus ju muudkui kedagi korrale ja sundis selga sirutama. Kas ta rääkis siis endaga või?»

Näitemäng stuudios

Kontsertmeister Viive Ernesaks nimetab Leelo Röömeliga koos töötatud aega suurepäraseks. Ja tõepoolest – ei mingeid võimlemisrühmi salvestamisel! «Ainult meie Leeloga kahekesi, teine teisel pool stuudioseina. Mina nägin temast kõigest pead ja käte liikumist.»

Andekas pedagoogis Röömelis lõi raadiovõimlemist juhtides lihtsalt välja tõeline näitleja: «Ma teadsin, milliste harjutuste puhul kõige sagedamini eksitakse ja vigu tehakse. Tuimavõitu võimlemiskava tuli ju huvitavamaks muuta, et inimesed meid ikka kuulaksid ja kaasa võimleksid.»

Virgutusvõimlemise muusika pidi koosnema kolmest osast: eelmäng, saatemuusika ja lõpumuusika. Küsimusele, milliste heliloojate teoseid Viive Ernesaks ihuliigutamise taustaks mängis, vastab kontsertmeister naerdes:

«Teate, see on nii raske küsimus! Ma ei oskagi kedagi otseselt nimetada, ma improviseerisin rahvaluulet ja klassikuid, ka Lääne omi. Jumaluke, ma võisin kas või «Püha ööd» mängida või siis mõne tuntud poplaulukese marsihelide vahele peita.»

Harki-kokku, praeahjust välja!

Viive Ernesaksa sulest on ilmumas raamat, kus kirjas 26 aastat kestnud raadiovõimlemise lustakas ajalugu.

Kuuekümnendate lõpus oli Viive Ernesaks ühel päeval maal. Naabrinaine astus heinamaal ligi: «Kust sa siia said, just alles lõppes raadios võimlemine?» Veel elas teadmine, et kui tuleb hääl, siis on esineja parasjagu ametis. Inimesed polnud harjunud, et võimlemisi võeti stuudios juba linti.

Nalja sai ka saadete monteerimisega. Kord monteeriti korraga hommikvõimlemist ja köögisaadet. Linti lõigates läksid jupid sassi ja hommikul kõlas eetris ärkajatele: «Harki-kokku, praeahjust välja, raputage kaneeli ja suhkruga üle!»

Raadiovõimlejad läkitasid eesvõimlejatele igasuguseid kirju. Viive Ernesaks sai ühe, kus grupp naisseltsimehi palus saata võimlemist Artur Rinne laulurepertuaariga. Polnud ime, kui virgutusvõimlemine mõnikord soovikontserdiga sarnanes.

Salakingitus Arvo Pärdile

Raadiovõimlejate kuulsaim klaverisaatja oli Gennadi Podelski. Tuntud muusikuid käis stuudios teisigi. Häda olnud ühega, kes mängis ka restoranis ega olnud võimeline hommikul vara ärkama. Harva küll, aga siis jäi saade ära.

Kaks tarmukat daami, Röömel ja Ernesaks kasutasid stuudioaega üliökonoomselt: «Poolteise tunniga oli meil kuu norm linti võetud, erinevaid võimlemisprogramme ju korrati. Meie läksime Leeloga kohvikusse istuma, meist vabaks jäänud tundide ajal said salaja stuudiosse lindistama minna Lepo Sumera, Arvo Pärt ja Eino Tamberg. Oh, olid alles ajad!»

Auväärses eas võimlemispedagoogid võimlemisest ise enam suurt ei hooli. Leelo Röömel on oma kunagised võimlemiskavad ammu ahju visanud. Lindistused said raadiomaja arhiivis vett ja hävisid. Vaid ühes vanas «Keskööprogrammis» on koos Viive Ernesaksa ja Leelo Röömeli intervjuudega säilinud ka üks võimlemissaade.

Dagmar Normeti hommikune soojendusjooks

Hommikvõimlemisest polnud isegi 1. jaanuari hommikul pääsu. Dagmar Normet, Eesti Raadio võimlemisõpetaja 1946–1953, mäletab eriti eredalt üht uusaastahommikut.

«Kunstihoones oli suurejooneline vana-aastapidu, alles vastu hommikut saime magama. Hommikul pidime abikaasaga olema otsesaates. Elasime Järvel, raadiomajja jõudmiseks tuli rongilt trammi peale ringi istuda ja siis tükk maad joosta. Hing ähvardas rinnus kinni jääda – jõuame, ei jõua? Ütlesin talle, et täna mängin kolm neljandikku, kas või viini valssi, mul ei ole kava valmis mõeldud. Hakkama saime!»

Argipäeviti oli hommikvõimlemine eetris kell 6.45, enne seda lasti Moskva uudiseid. «Küllalt oli hommikuid, kui tormasid viimast sadat meetrit ja lahtistest majaakendest kostis tänavale juba ilmateade. Teadsin, et aega on meie etteasteni jäänud veel kõigest kaks minutit…»

Harjutusi hommikvõimlemiseks avaldas toona ka ajakiri Nõukogude Naine. Võimlemisõpetajale piisas spikriks mõnest kriipsujukust ja sümbolist. Kepikõnnist ja jõusaalidest ei mõistnud proua Normet veel unistadagi.

Väike vabatahtlik

Kuuekümnendate lõpus oli järvakas Tiina algklasside juntsu. Koolivaheajal oli enamasti üksi kodus. Televiisorit ise mängima panna ei tohtinud, ainsaks kaaslaseks oli raadio, kust kell 11 algas virgutusvõimlemine.

«Mina võtsin seda kõike väga tõsiselt. Sain aru, et kui on käsk, peavad kõik kodudes kaasa vehkima. Mulle tundus, et keegi kuskilt näeb, kui mina ei tee, ja et sellest tuleb siis pahandus.»

Tiina vehkis keset kööki, nii et patsijupid ähvardasid pea küljest lahti tulla ja põrand põrus.

«Võimlemist juhatas Leelo Röömel, klaveril Viive Ernesaks» – see on mul tänaseni hästi meeles. Harki-kokku hüplemise ajal läks jalavahetus mõnikord sassi ja siis partsatasin kõhuli põrandale.»

Täielik mõistatus oli Tiinale pikka aega käsklus «Pange käed sõrmseongusse!». «Mõtlesin, miks see tädi valesti räägib, öelgu parem, et võtke sõrmedega juustest kinni. Mina täpselt nii ka tegin.»

Tootmisvõimlemisega tegeles Tiina nii kaua, kuni suurele õele vahele jäi. «Lollakas oled!» ütles tudengist sõsar ja kupatas väiksema oma tuppa tagasi.

Kehakultuuripausi tüüpskeem II grupi töötajatele

II gruppi arvatud kutsealade oluliseks iseärasuseks on istuv tööviis, kumera selja ja langetatud peaga. Istuva tööviisi tagajärjel tekivad rühivead (kühmselgsus, sisselangenud rind), halveneb seedeelundite ja südame tegevus.

II grupi töötajatele võib soovitada järgmist tüüpskeemi. Sirutusharjutused, mis lõpevad käte lõdvestamisega. Kombineeritud harjutused kere-, käte ja jalalihastele. Jooksu-, hüplemis- ja kükkimisharjutused. Käte ja jalgade hooharjutused. Käte ja õlavöö lõdvestusharjutused. Tähelepanu koondavad ja koordinatsiooniharjutused.

Näidiskompleksi nr. 1 harjutus 3

Lähteasend: harkseis, käed paremal.

Kerepainutusega ette (lõdvalt) käed hoogsalt vasakule.

«ja». Sirutuda.

Kerepainutusega ette (lõdvalt) käed hoogsalt paremale.

«ja». Sirutuda.

Käte hooring alla.

Käed altkaarega vasakule.

Sama teisele poole.

Korrata 4–6 korda.

Näidiskompleksi nr. 1 harjutus 4

Lähteasend: algseis.

1–4. Neli sammu paigal käte hoogsa pendeldamisega.

5–8. Neli sulghüpet, käed puusal.

Korrata 6–8 korda.

Allikas: I. Okk, «Tootmisvõimlemine»,

Tallinn, 1966.