Öine imede ilmu(ta)mine koduses pimikus (8)

Kellegi sammud. Keegi katsub ust, klõpsutab lülitit (mõttetu vaev, pirn on ettenägelikult välja keeratud). Prõmm-prõmm-prõmm + unine naisehääl: “Kas sa ükskord juba magama ei saa?”

Mida oskab vannitoas (või köögis, sahvris jne) kodufoto-graafia juurutamisel eksitatud mees nii tobeda küsimuse peale teispoolsusest kosta? Ei muud, kui et: “Aga mis kell üldse on?”

Et oleks kodupimikusse üldse asja, tuli kõigepealt muretseda fotoaparaat. Võtkem kolme tartlase juhtum.

Malev Toome pinginaabril Jaanil oli Ljubitel. 1972 aastal rääkis Malev kodus ema ja isa pehmeks, sai raha, punus 21. juuni tänava fotopoodi ja ostis fotograafilise mahajäämuse likvideerimiseks Tšaika.

Vello Punning soetas 20 aastat varem TRÜ füüsikatudengina endale Ljubiteli eelkäija, nimega Komsomolets.

Otto Kuus mahub elu esimese fotokaga nende kahe vahele. Smena omanikuks sai ta 1959 Lvovi oblastis sõjaväelise tehinguga: andis uued kirsad ja sai vastu Smena. Vahetuse taust: kaassoldat oli võtnud pähe, et efektsem on demobiliseeruda kodumaile uhketes kirsavoides, kui et vana fotokaga.

Smenast Zeniidini

Komsomoletsid ja Ljubitelid käisid pealt plirts lahti. Nönda peegelkaamera ülaossa tekkinud kandiline avaus läikis tõesti vastu kui peegel. Kaks objektiivi. Ülemise kaudu uuriti, mida pildistada ja mis peale jääb. Pildistamine ise käis alumise kaudu. Aparaat kasutas laia rullfilmi, millele sai teha 12 võtet, kaader 6x6 cm.

Esines 6x9 profikaameraid, millega lihtseltsimeestel polnud pistmist. Põhiliselt tarbisid fotokad 24x36 kitsasfilmi. Enamasti alustati personaalse fotograafia leiutamist Smenade abil. Takkajärele üsna naljakas väljamõeldis, aga see-eest oli fotopoes alati saada, hinnaks paarteist rubla. Smena-sid toodeti igasugu numbrite all. Objektiivi ei saanud vahetada neist ühelgi.

Mida parem fotokas, seda tõenäolisemalt olid Polzunovid ja Popovid nad maha viksinud. Saljut kopiti tulevasest kultusaparaadist Hasselblad, FED tekitati Leicast ning aretati omakorda Zorkiks jne.

Kuldsetel kuuekümnendatel läks vähegi endast lugu pidavate ENSV fotosnike seas moodi – tänu hinna ja kvaliteedi suhtele – peegel-prismakaamera Zeniit. Zeniidid oli defitsiit, nõudsid tihket fotopoe vahet hõõrumist, tutvust või muid suhteid. Otto Kuusi esimene Zeniit oli 3M (+ Helios-44 objektiiv), mis maksis 1967. aastal 80 rubla. Malev Toom alustas Zeniit-Bst. Vello Punning on ribadeks pildistanud kaheksa mitmesugust Zeniiti.

36 võtet (kaadrit) 35 kopika eest

Et aparaat pilti teeks, läks vaja pikka õhukest emulsioneeritud mälukaarti = filmi. Liikvel olid venemaiseid Foto-32, Foto-65, Foto-130 ja Foto-250, millede numbrid tähistasid valgustundlikkuse riiklikku standardit ehk GOSTi. Kõige levinum oli 35kopikaline «kuuskümmend viis». 80ndatel tekkisid sellelgi nn. varustushäired. Kes filmi müükitulekule-panekule siis peale juhtus, ei tohtinud suuri tagavarasid kokku osta – “Seistes tõmbas loori peale.”

Kuni tehas kukkus tootma täispoolidega kassette, müüdi filmijuppe hõbepaberisse pakitult. Fotoka laadimine käis kahes etapis: 1) filmi panemine kassetti, 2) kasseti paigutamine kaamerasse. Fotoõpikutes oli kirjas, et mõlemad operatsioonid «peavad toimuma pimedas».

Käsiraamat «Fotograafia algajale”: «Seda võib teha pimiku puudumisel ka pimedas ruumis, kusjuures käte peale võtta kaitseks tume tekk. Et veenduda, kas ruum on tõesti pime, peame selles viibima vähemalt paar minutit. Enne ei tohi filmi paljastada. Kui aga on vajadus laadida valges ning puudub vastav varrukatega kott, võib kasutada pintsakut või palitut. Selleks tuleb vajalikud asjad (kassett, film, käärid) laduda kotina kokkukeeratud palitusse, mis on veel kaetud mõne tumedama riidega, ning ajada käed varrukaotstest sisse.»

Need praktilised fototarkused ilmusid kirjastuselt Eesti Raamat 4 aastat pärast Juri Gagarini kosmoselendu ehk aastal 1965.

Pildistamine – veike hiina mõistatus

Pildi saamine filmi emulsioonkihile oli omaette teadus. Toosama käsiraamat pühendas sellele tervelt 106 lehekülge, alustades ähvardavalt: «Paljud fotoharrastajad kipuvad pildistama liiga sageli ning kõike, mis aga ette juhtub, ja ükskõik, kuidas juhtub. Algaja ärgu mingu seda teed, sest selle tagajärjel saaks ta hulga filme, millest ei tule aga ühtegi korralikku pilti.»

Niisiis: objektiivi sügavusteravus, ava ja säriaja määramise knihvid («Ka pildistuskoha geograafiline asend avaldab säriajale tunduvat mõju. Nii peame Moskvas pildistades säritama umbes 2 korda lühema säriajaga kui Tallinnas või Tartus.»), õpetus, kuidas pildistada väljas, kuidas ruumis, loodusvõtted, öised võtted, pisiesemete jäädvustamine, inimese pildistamise eriküsimused (portree, grupipilt, sportlased) jne., jne. Abivahenditeks olid selle juures kaugusmõõdikud, valgusmõõtjad (optilised ja valguselektrilised, nt. FEKS, OPTEK, Leningrad-2 ), välklambid (Lutš, Tallinna Norma FILid), lisaläätsed ning filtrid.

Mis puutub fotoka lollikindlasse automaatikanupusse, siis selle pidi iga fotosnik leidma ja leiutama oma peas. Nupu ülesleidmiseks korjati kogemusi ja rakendati katse-eksituse meetodit, misläbi läks fotomateeriat untsu äraarvamatu hulk.

Film täis, võis selle viia teeninduskombinaati ilmutamisele. Hale nali. Malev Toom ükskord viis. Kriimud, laigud, hägu, tolmuterajäljed! Närvisüsteemi ja fotograafia hüvanguks tuli teha isiklik fotolabor, mida nimetati pimikuks.

Kodupimiku riistvara: punane valgusti, posu fotopaberit (Unibrom, Fotobrom, Novobrom, Bromportret, Tisnjonnaja), ilmutustank, ilmutid, kinnitid, nõrgestid, kõvendid, vannid, pintsetid, kummivoolikud, mensuur, minivihtidega käsikaal, kraadiklaas, pesunäpid ja kummivoolikujupid, suurendusaparaat (Junost, Raketa, Neva, Iskra, Krokus, ), suurendusraam, kõrgläikeaparaat, fotorull, äärelõikur.

Fotograaf kui apteeker

Käsiraamatu järgi vajas kodupimik «täielikult pimendatavat ruumi ja vähemalt 1–1,5 m2 põrandapinda, mille eraldamine ei häiri kodust majapidamist». Noorhärra Toom okupeeris öösel köögi, Punning ja Kuus vallutasid vannitoa. Kolhoositalurahva amatöörfotograafide meelispaigaks sai saun. Tänitamiseks tuli pimikurahval valmis olla nii linnas kui ka maal.

Otto Kuusil, kes toimetas ühiskorteri ja kolme pere vannihuviliste tingimustes, ei jäänud üle muud kui ehitada tuppa lami-naatplaatidest riidekapi kujuline sündmuspaik. Tassis vee kohale, kustutas tule, tõmbas kapil uksed lahti ja – oligi pimikus! Abikaasa ei teinud sellest numbrit –

«Tema oli hea unega. Ega ma eriti ka ei kolistanud.» Aga kemikaalide aroom (et mitte öelda lehk)? – «Ta on mul õnneks apteeker.»

Fotohuvilisi ja apteekreid ühendab muuhulgas täpsus – lahustite segamisel on tähtis iga gramm! Ajapikku kandus vastutus ilmutite-kinnitite töövõime eest valmiskraami tootma hakanud fotokeemiatehastele. Algas mugavfotonduse ajastu. Lahuste täpse temperatuuri (20–22 kraadi) ja protsessi kestvuse jälgimine muidugi jäi.

Esmalt ilmutada, kinnitada, kuivatada film, alles siis pääses magustoidu kallale. Film suurendusaparaati. Pilt teravaks. Proov katseribaga. Sest kuigi näiteks pakk (= 20 lehte) 13x18 läikega Fotobromi (alaliigid: õhuke, kartong, normaalne, pehme, kontrastne) maksis kõigest 52 kopikat (18x24 pakk 2 rbl, 24x30 pakk 2.60), ei olnud amatöörfotograafil põhjust fotopaberiga laristada.

Levinuim suurendusaparaat oli Leningrad-2, mis käis kiigega üles ja alla. Ka sellest ei saanud suurt, 30x40 pilti (pakk 4.40) välja meelitada muidu, kui riistapuud laua servale sättides ja varda otsas 180 kraadi pöörates. Nii suurendati pilt põrandale.

Ime ilmumine ilmutusvannis

Prooviribaga on saanud säri- ja ilmutusaeg + varjutamise vajadus selgeks. Punapimeduses kuuldub sekundite lugemise pobin (või aegrelee tiksumine). Suurendusraami alt lendab paberilatakas ilmutusvanni kui kuul:

«Kopeeritud pilt tuleb võimalikult korraga suruda (muidu jõuab fotopaberi mõne osa töötlemine teistest liiga ette!) ilmuti vedelikku ja energiliselt liigutada, et emulsioonipinnale ei jääks õhumulle. Õigesti säritatud pilt ilmub esimese minuti jooksul oma põhikontuuridega. Paneme tähele, et maa ilmub kiiremini kui taevas…»

Hip-hip-hurraa! Brom-paberil sünnib ilmutuslik ime. Käes on hetk, mille nimel kogu jahmerdamine on ette võetud ja mis annab Otto Kuusi, Vello Punningu ja Malev Toome elule kontrasti, miljon nüanssi ja õige kadreeringu. Rahulolu. Põnevad avastused. Tegingi ära! Meeste näos särab ilmutivanni kohal sihukene rõõm, et vaat et ülevalgustab vastsündinukese ära. Selle vältimiseks ootab mustvalget (värvipiltidest pole meil veel midagi rääkida!) imetegu järgmises vannis – vahepeale jääb veel loputusvann -– kinniti.

Olgu öeldud, et elukeemia loputab ja kinnitab kolm tartlast fotograafia külge. Füüsikaõpetaja Punningust saab Valga ja Tartu koolide fotoringide juhendaja ning Tartu Fotoklubi asjamees. Sama klubi ootab maamõõduspetsi Kuusi, kellest tuleb loodusfotograaf. Toom hakkab kunstpiltnikuks ning peab kunstikoolis fotoloenguid….

See kõik on veel tulevik. Praegu teritagem kodupimiku punavalguses silmi ja pangem tähele – naisi netu! Meeste maailm. Poisikeste unistuste paik, kus lubatakse vahel südaööni abis olla. Aga kus on naised? Võib-olla tundub fotovärk neile liiga keeruline ja kallis. Võib-olla neil pole selliseks hobiks lihtsalt aega.

Mis ongi hea, sest kellegi asi on ju ka uksele prõmmida: «Kas sa ükskord juba magama ei saa?»

Kuhu küll kõik pildid jäid

Ajal, kui välklampidel (rasked kobakad!) oli kombeks iga nätaka järel voolu nõuda ja valjult piniseda, võttis Tartu fotohuviliste trio kodupimikus tavaliselt ühe ööga ette 4–6 filmi. Hommikuks oli mitusada pilti tehtud. Järgmise õhtuni suples toodang puhtas vees.

Piltide kuivatamisel ja läigitamisel oli põhitööriistaks kummirull. Kuivatamiseks oli kõige parem pleksikaas. Tavalise klaasi peale jäid fotod kinni. Vastupidise saavutamiseks pidi klaasi nühkima veega, seebiga, väävelhappelahuga, õrna soodaveega ja puuderdama talgiga.

Kõrgläikepressi metallplaatidega läks lihtsalt. Elekter garanteeris kiiruse, samuti selle, et kaardu kiskuvad pildid tuli vedada vastu lauaserva sirge(ma)ks ja panna vajutise alla.

Fotode servad aeti jonksu maitse järgi: kas sirgeteralise või siksakilise lõikuriga. Täpid ja muud paratamatud ülearusused kaotati retušeerimisega. Pintslike ja tušš. Otsatu vaev.

Alles pärast seda võis öelda, et pilt on lõplikult valmis.

Enamasti pandi pildid albumitesse (kinnituseks pabernurgad) ja kingiti sõpradele, sugulastele. Paremad viidi fotoklubisse teistele näha (hinnata), kõige paremad pääsesid näitustele. Kui kodus said albumid (hr. Punningul on üks pühendatud tervenisti nt. kolleeg Vello Saagele) ja kõiksugu karbid fotosid ääreni täis, läksid käiku mustad fotopaberiümbrikud.

Hr. Punningu parimaid pilte on nähtud Moskvas, Leningradis, Kiievis, hr. Kuusi omi lisaks Itaalias, Rootsis, Hispaanias, Taanis.

Hr. Toome kui digi- ja internetimehe leviala on veel laiem. Endisaegses pimikus asjatas ta viimati kümmekond aastat tagasi.

Otto Kuus ostis juba kah digi-Kodaki. Ükskord on sellega juba metsas käinud.

Vello Punningul on kodus esialgu vaid raamat “Digifotograafia”.

Fotokas võis olla igaühel, aga…

ENSVs fotoaparaadi lennukisse kaasa võtmiseks pidid olema mingi -loog (nt geo-) või siis hull, spioon või võõrriigi käsilane.

Lademes oli välja mõeldud ka maapealseid pildistamiskeelde.

70ndatel hakati Tartus rekonstrueerima Võidu silda. Projekteerija Tallinnast tellis mõõdistustele juurde silla fotod. Otto Kuus läks neid tegema. Mundris podpolkovnik hüppas kohe turja: “Misasja te siin teete? Te pildistate silda!”

Alles ilmatu seletamise ja dokustaatide puurimise peale leppis valvas ohvitser (et mitte öelda okupant) teadmisega, et käib Eesti Projekti tööülesannete täitmine, mitte spionaaž.

Karpaatides, Tisza ääres läks sillaga nadimalt. Ekskursioonijuht pidas bussi kinni: “Vaadake, nautige, ootame teid käänaku taga.” Vaatepilt oli fantastiline, kuid õnnetuseks märkas Otto Kuus tee veeres ühtlasi erisuurt tigu. Klõps põlvelt, klõps pikaliasendis. Korraga saabaste klobin, ähkimine ja automaadi lõgin: “Ah et fotografiirujete siin raudteesilda!”

“Ei. Tigu.” – “Te ärge mulle valetage!”

Kelle käes automaat, selle käes ka õigus. Soldat tõmbas filmi aparaadist välja. 3 kilomeetrit tuli jalgsi vantsida, et buss üles leida. Kõik värisesid – järsku võetakse terve bussitäis kinni.

70ndatel hoiatasid targemad Saaremaal veel enne, kui Sõrve majakas paistma hakkas, et fotokaid ei tasu välja võtta. Nagu ikka, targemaid ei kuulatud. Fotoaparaadid klõpsusid mitmete käes, kuni kuskilt kargas välja mundris vabastaja: “Sina, sina, sina, anna aparaat!” Sissetöötatud süsteem. Ükski eeskirja rikkuja ei jäänud tabamata. Kõigi filmid nägid vägisi valgust.

Malev Toomel läks jandiks Toomemäel Inglisillal. Erariides onkel käis pinda, et kodanik kavatseb nähtavasti Raekoja asemel pildistada Ülejõe (ametlikult olematu) sõjalennuvälja helkivaid lennukisabasid… Ajalehefotograafina läbis Toom Glavliti tsensori sm. Silgu koolituse: mille peale on ja mille peale pole mõtet (nt. mundrikandja Tartu maiparaadil tribüünil) filmi üldse raisata.

Vene fotoaparaate kuuekümnendatel

Ljubitel, Komsomolets, Smena, Junost, Vesna, Saljut, Kiev, FED, Zorki, Zeniit, Kristal, Start, Leningrad, Iskra, Voshod, Kometa, Mir, Drug, Tšaika, Era-Kompakt, Nartsis, Moskva, Junkor, Estafeta, Võmpel, Neva, Moment.

Kodune ilmutikeemia

Metool-hüdrokinoonilmuti segati kodus kokku järgmistest ainetest. Metool – 1 g, naatriumsulfit (veevaba) – 26 g, hürdokinoon 5 g, sooda (veevaba) – 20 g, kaaliumbromiid – 1 g, vesi – 1000 g. Ilmutusaeg temperatuuri 20° oli sel juhul 12-15 minutit.

Kodune kinnitikeemia

Kinnitite lähteaineteks olid käsiraamatu järgi vesi, hüposulfit, kaaliummetabisulfit, naatriumsulfit, äädikhape, alumiiniumkaalium-maarjas ja ammooniumkloriid. Neis sai tempida 5 sorti kinniteid:

tavaline, hapu I, hapu II, parkiv ja kiirvariant.