Saund

Väsimatu Judas Priest (1)

Ülo Külm , 3. detsember 2005 00:00
VIHASED METALLIBRIGADIRID: Kitarrist K. K. Downing ja vokalist Rob Halford kinnitavad, et hevirevolutsioon jätkub.Foto: Arno Saar
Endiselt kõrgliigas figureeriv Briti metallurgiühendus meelitas esimesele Eestis esinemisele tuhandeid rokisõpru, peale eestlaste üksjagu Vene ja Soome fänne. Kontserdi­kava oli pikk ja tihe, vaherepliikidele aega ei raisatud.

Kuigi enamik kontserdile tulnuid olid bändi austajad, leidus seltskonnas mõni daam, kes ei teadnud­ki, keda vaatama tuli. Koos kavaleriga tulnud kaunis venelanna nägi halli esiküljel laiutavat Deep Purple’i reklaami ja arvaski, et nemad esinevad. Kui selgus majas, kommenteeris lakooniliselt: ah, kakaja raznitsa (vahet pole).

Diskotaat/poliitik Riho Bau­mann ja tunnustatud kitarrimängija Sulliwan seevastu olid toimuvaga igati kursis, viimasel jagus pärast kontserti vaid kiidusõnu, a la sama hea nagu vanasti.

Serjoža soojendas

Sergei Abolõmov on pretensioonikas muusik, eeskujuks Ozzy. Kuigi algselt polnud kedagi Pries­ti­le sooja tegema palutud, olevat austatud britid eelkütjat ikkagi nõudnud. Leitigi Abolõmov, mehele kahtlemata suur au.

Tõsised töömehed

Rõhuti loomingulise raudvara peale, neist eriti vingelt mängitati läbi kaunis rusuva tekstiga «Beyond The Realms Of Death». Viimase albumi paladest jäid meel­de ja kõlasid lavalgi vapustavalt hästi «Judas Rising» ja «Hellri­der». Üks punktipanevaid momen­te visualiseerus lõpusirgel, Hal­fordi tsikliga lavale sõit, snitt, mille Manowar neilt üle võtnud…

Rahulolev rahvas saadeti koju palaga «You’ve Got Another Thing Coming», lootustandva sõnumiga, et Priest tuleb tagasi. Kellele sellest korrast väheks jäi, kihutage kohe Leetu Vilniusse, jõuate pundi üle vaadata.

Allakirjutanu sai Meriton Grand Hotelis jutule Judas Priesti kitarristi K. K. Downin­gu ja bassimehe Ian Hilliga. Eksklusiivne intervjuu, aega kakskümmend minutit.

Kuidas käesolev tuur kulgeb? Kas repertuaar on sama mis kevadistel kontsertidel?

Hill: Enam-vähem sama, mõni laul on vahetunud.

Mille järgi te nime võtsite ja kuidas õige hääldusega lood on? Meil üks TV-mees ja teisedki hääldavad Pri:sti asemel Praist. Kas see on mingis murdes nii või?

(K.K, Hill ja mänedžer naeravad.)

Hill: Mingi kohaliku murdega pole tegemist. Never pole õige öelda Praist, Pri:st on õige.

K. K: See oli nii ammu. Lihtsalt Judas Priest kõlab heavy metal´ile kohasemalt.

Muusikalistest mõjutustest. Tulete samast Inglismaa tööstuspiirkonnast kust Black Sabbathki, Birminghamist. Alustasite hiljem, kas alguses võtsite neist matti?

Hill: Imetlesin Sabbathit. Aga muusikaliselt nad otseselt ei mõjutanud, siis, alguses, oli mõjutusi kõigilt bändidelt. Jack Bruce nime tooksin siinkohal vahest esile.

K. K: Jimi Hendrix oli suur eeskuju.

Kas Sabbathiga koos pidu pannud olete?

K. K: Jah, muidugi. Esinesimegi koos nendega «Ozzfestil». Kusjuures nende manager, Ozzy naine Sharon, kohtles meid väga hästi.

Kuidas bändisisene kliima pärast Halfordi tagasitulekut on? Miks te tal õieti ära minna lasite?

Hill: Praegu on suurepärane, hea läbisaamine. 1991. aastal tahtis Halford sooloplaati teha, me ei teinud mingeid takistusi, kuid tema liigne eemalviibimine hakkas meie asja segama.

Kas vahepeal lauljaks olnud Ripper Owensiga läbi käite?

K. K: Tal on oma projekt käsil. Selle nimi on vist «No Fear», aga ma pole päris kindel.

Millist albumit peate senise karjääri parimaks?

K. K: Raske öelda. Osa albumeid on karjäärile kaasa aidanud. «Screa­ming For Vengeance», «British Steel», «Defenders Of The Faith».

Hill: Valimikud… Raske öelda.

Kohustuslik Eesti küsimus. Kas enne siiatulekut riigist midagi teadsite? Esmamuljed.

K. K (muigab): Eurovisioni kaudu.

Hill: Teil on absoluutselt ilus linn. Eriti vanalinn, lihtsalt suurepärane.

Aga eesti naised?

K. K: Tõsi, eelnevalt teadsin, et siinkandis on väga palju ilusaid naisi.

Hill: Mul on oma pere.

Olete lõputult mööda maailma ringi tuuritanud. Ehk räägite mõne lõbusa loo, veidra intsidendi?

K. K: Ei saa öelda, pärast võib pahandusi tulla.

HilL: Ma olen bändis, et muusikat teha. Ei tea. Igal tuuril juhtub midagi. Helikopteridki purunevad.

Tulite just Venemaalt. Kuidas teid seal vastu võeti?

K. K: Väga hea publik oli. Torkas silma, eriti Moskvas, et palju julgeolekumehi saalis ringi.

Millal viimati klubides mängisite face to face? Maksimaalselt suur auditoorium, mis kunagi on olnud?

K. K: Ilmselt «Ozzfestil». 300 000 oli kohal, kuid seal ei esinenud ainult meie. Või siis Rock In Rio festivalil. Algaegadel, kui tuuritasime koos Led Zeppeliniga, käis meid vahel 60 000 inimest vaatamas.

Klubides esinesime viimati Ripper Owensiga.

Kust te laulude jaoks inspiratsiooni ammutate? Näiteks viimane lööklaul «Revolution». On siin eeskujuks Venemaa Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon või kuubakate mäss, Castro fiesta?

(Mõlemad rõkkavad naerda)

K. K: Igalt poolt saame inspiratsiooni. Kitarririffidest, lüürikast, kuidas kunagi. Tulemuse vormistame koos. «Revolutsiooniga» on selline lugu. Mingite venelaste ega kuubakatega mõistagi tegu pole. Lihtsalt 90ndatel suri metall kuidagi välja. Tuli grunge jne. Nüüd on raskerokk taas tõusuteel, metall tuleb jälle tagasi, seda ütlemegi…

Teie peaminister Tony Blair on täna Eestis visiidil (intervjuu ajalgi kostub linna kohal tiirutava valvekopteri mürinat). Mida arvate temast kui poliitikust?

K. K: Is very proud, is very british…(On väga uhke, on väga inglaslik.)

Hill: Tema pärast ei saanud me täna linnast õigel ajal tulema.

Kuidas te ennast vormis suudate hoida, rutiini vältida ja tuur tuuri otsa laval parima anda?

K.K: Meeldib jalgpalli mängida.

Hill: Golf, kiirete autodega sõita, aias nokitseda ja pubideski käia.

Tulevikuplaanid. Millal uut materjali oodata, räägitakse DVDst?

K.K: Jätkame show’sid, hoiame bändi imagot. Kahtlemata läheme millalgi stuudiosse.

Hill: DVD tuleb varsti.

Ongi kõik. Tänan meeldiva vestluse eest, siirdun hotelli vestibüüli, kus märkan grupi trummarit Scott Travist ja teist kitarristi Glenn Tiptonit laua taga vestlemas. Olen pisut nahaalne, vabandan ja küsin autogrammi. Pikema jututa on plaadiümbrised signeeritud. Hetk hiljem möödub Rob Halford (turvamehe saatel vist), tähtsa olemisega, teda enam tülitada ei julge.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee