Jarmusch saatis vana Don Juani nostalgiaretkele (1)

«Murtud lilled», mis pälvis tänavu Cannes’is žürii grand prix’, on koomilis-melanhoolne lugu paadunud poissmehest Don Johnstonist (Murray). Sündmused käivitab klassikaline stseen – Don, kelle viimane sõbratar (Julie Delpy) on äsja maha jätnud, saab salapärase roosa anonüümkirja. Kunagine kallim teatab, et mehel on 19aastane poeg, kes võib oma isa otsida. Don ei viitsiks asja ette võttagi, kuid immigrandist naaber (Jeffrey Wright), paras Sherlock Holmes, ärgitab vanapoissi uurimisretkele. Don võtab vastu tahtmist ette reisi läbi Ameerika, et pilk peale visata kõikidele kunagistele südamedaamidele ja lapse ema välja selgitada.

Naisnäitlejate galerii on selle filmi puhul aukartust äratav – lisaks Delpyle Hollywoodi diivad Sharon Stone ja Jessica Lange, menusarjast «Mulla all» tuttav Frances Conroy ja briti arthouse-staar Tilda Swinton. Kõigi nende ukse taha ilmub tülpinud moega Don, roosad lilled käes. Järgnevad jarmuschlikult minimalistlikud lühilood täis jaburaid ja piinlikke hetki.

Põlve otsas tehtud filmid

«Murtud lilli» on nimetatud Jarmuschi kommertslikemaks filmiks – peamiselt staaride ja lineaarse stoori tõttu. Kuid indie-kuningat see ei häiri. «Ma tean, mul on kõik nii sõltumatu. Mul on sellest sõnast täiesti kõrini,» oigab ta Briti lehe The Guardian intervjuus. «Sõltumatud on kõik, kes teevad just säärase filmi, mida nad teha tahavad, ega lase end määratleda turuanalüüsist või kommertsedust. Mu filmid on põlve otsas tehtud. Nad pole lihvitud – nad oleks nagu garaažis kokku klopsitud. Olen paras käsitööline.»

Jarmuschi äratuntava omapäraga filmid on tõend tema sõltumatust loomust, mis pole lasknud tal ühegi stuudio hõlma alla varjuda. 1984. aastal valminud täispikk debüüt «Veidram kui paradiis» («Stranger Than Paradise»), mis pälvis Cannes’is Kuldkaamera, pööras jäädavalt pahupidi ettekujutuse sõltumatust autorifilmist kui millestki ligipääsmatust. Tegevuse keskmes oli kaks kutti ja Budapestist pärit teismeline tüdruk ning nende autosõit Clevelandi. Süžeed justkui polnudki – vaid jahedad jutukatked.

«Seadusega kimpus» («Down By Law», 1986) räägib kahest New Orleansi päevavargast, kellel ekstsentriline itaallane (Roberto Benigni) aitab vanglast põgeneda. Nagu kõigis Jarmuschi filmides, on peategelasteks apaatsed lösutajad, kes aeg-ajalt toovad kuuldavale poeetilisi elutarkusi.

Kaurismäe ja Waitsi sõber

«Salapärane rong» («Mystery Train», 1989), kus kõik kolm lühilugu on mõjutatud Elvisest, hargneb Memphise hotelliurkas. Peaosas, nagu Jarmuschil tihti («Down By Law’s» soleerisid Tom Waits ja John Lurie), muusik – The Clashi solist Joe Strummer. Kolme eri linna taksojuhtide ja kundede suhteid uurivas «Öös Maa peal» («Night On Earth», 1992) kerkis taas esile Benigni, kellest tänaseks on saanud Itaalia tuntumaid režissööre ja koomikuid.

Muuseas, filmi viimane osa vändati Soomes – küllap seepärast, et Jarmusch on Aki Kaurismäe («Mees ilma minevikuta») lähedane sõber.

1996. aastal ilmus psühhedeeliline vestern «Surnud mees» («Dead Man»), peaosas Johnny Depp, ja 1999 «Kummituskoer» («The Ghost Dog: The Way of the Samurai»), kus iidse samuraikoodeksi järgi elavat palgamõrtsukat kehastas Forest Whitaker. Rohkem kui 17 aasta jooksul vändatud kohvikusketšid pealkirja all «Kohv ja sigaretid» («Coffee and Cigarettes», 2003) tõid taas ühte filmi kokku Benigni ja Waitsi, lisaks Iggy Popi, White Stripesi Jack ja Meg White’i, Steve Buscemi ning Cate Blanchetti.

Kriitikud on täheldanud, et Jarmusch väntab Ameerikas filme, mis mõjuvad võõrfilmidena. Ka tema ise on Ameerika lavastajate seas paras võõrkeha – uurib pärast ränga seenemürgituse saamist seeni, jälgib linde, pusib Shakespeare’i näidendite autorluse probleemi kallal, tuhnib kinoajaloos. Ta elab edasi sealsamas East Village’is, kus ta 1970ndatel New Yorki tulles maandus. «Mul on vedanud. 70ndate lõpu New Yorgis tundus kõik võimalik. Võisid teha filmi või plaati ja töötada poole kohaga. Võisid leida korteri 160 kulli eest kuus. Ja vestlusteemaks olid ideed. Rahast ei rääkinud keegi. Hämmastav. Aga tagasi vaadata on ohtlik. Mulle ei meeldi nostalgia. Aga ikkagi oli kihvt. Mul on hea meel, et ma seal olin.»

Jarmuschil on üks kulukas nõudmine – erinevalt paljudest teistest Ameerika lavastajatest ei luba ta oma filme teistesse keeltesse dubleerida. «Jim tunneb, et näitleja hääl on osa tema rollist,» seletab Jarmuschi agent Bart Walker. Investeerijaid peletab eemale ka lavastaja lembus mustvalge filmi vastu. Telekanalid ja videolaenutused on peamiselt huvitatud värvifilmidest.

Semu Tom Waitsi meelest saab Jarmuschi omalaadset stiili seletada tema päritoluga. «Jim sündis Ohios. Ohio on lauge maa. Laugel maal tekivad unistused. Õpid probleeme lahendama. Ohios on sündinud kolm presidenti. Ja Jim.» 14aastaselt avastas Jim biitkirjanduse ja rokkmuusika. «Mõistsin, et tahan Akroni linnast minema. 17. eluaastaks olingi läinud.»

Jarmusch õppis mõnd aega Northwestern Universitys ajakirjandust ja läks siis New Yorki Columbia ülikooli, keskendudes kirjandusele. 1977. a. astus Jim New Yorgi ülikooli filmikooli. Kolmandal kursusel pääses ta «Põhjuseta mässaja» lavastaja Nicholas Ray õppeassistendiks. Rayst kujunes Jarmuschi vaimne isa. Kui režissöör 1979. aastal vähki suri, kinkis Wim Wenders, kes oli Jimiga tutvunud Rayst dokfilmi vändates, noormehele umbes 40 minuti jagu mustvalget filmi, mis oli tal üle jäänud. Jarmusch väntas 30minutilise lühifilmi, millest sai «Paradiisi» esimene kolmandik.

Ehkki enamikul Jarmuschi filmidel on Cannes’is hästi läinud, kukkus favoriidiks peetav «Surnud mees» läbi. Pärast linastust valitses vaikus. Hõredast aplausist kostis läbi rõdult hüütud prantsuse aktsendiga kommentaar «Jeem, it’s sheet!». Seetõttu eeldas Jarmusch tänavu kevadel Cannes’i minnes halvimat. Ent «Murtud lilled» teenis ebaametliku hõbeda – žürii grand prix’. «Teine koht oli Jimile parem,» nendib Murray, kes teab, et ülevoolav tunnustus tekitab Jarmuschis ebamugavust. «Tema võit oli natuke servapoolsem. Ja selle koha peal on ta õnnelikum.»