Inimesed

Iginoor Plissetskaja tähistas 80 aasta juubelit tantsuga (13)

Välisajakirjanduse põhjal Triin Tael , 23. november 2005, 00:00
LOOMINGULISED PARTNERID: Maia Plissetskaja ning helilooja ja pianist Rodion Štšedrin on abielus olnud 1958. aastast saadik. Nende koostöös on sündinud hiilgavad balletid «Carmen-süit» ja «Anna Karenina».Foto: All Over Press
Suurejoonelise galaetendusega Kremli lossis tähistas Vene balletilegend Maia Plissetskaja nädalavahetusel oma 80. sünnipäeva. Iginoor juubilar esitas talle pühendatud balletinumbri «Ave Maia», tõestades sellega oma raugematut vormi.

Galaetenduse avas Ludwig Minkuse ballett «Don Quijote» Moskva Suure Teatri, Berliini Riigiballeti, Inglise Kuningliku Balleti ja Kuuba Rahvusballeti staaride ettekandes. Seejärel näidati rahvast tulvil saalile filmi sellest, kuidas noor Plissetskaja sedasama «Don Quijotet» tantsis. Järgnes midagi ootamatut: juubilar juhatas sisse breikarite esinemise, öeldes: «Ma tahan näha tänapäeva «Don Quijotet», mitte niisugust, nagu 150 aastat tagasi tantsiti.» Ja sellesama Minkuse muusika järgi kukkusid noored breigitantsijad saltosid viskama.

Samal teemal

Isa tapeti, ema küüditati

Teist laadi vahepalu pakkusid hispaania flamenkotäht Joaquin Cortes, võitluskunstiekspertidena tuntud Shaolini kloostri mungad Hiinast ning Vene sõjaväe Aleksandrovi ansambli tähed. Primadonna tõestas oma raugematut vormi, kandes ette balletinumbri «Ave Maia», mille prantsuse tantsija ja koreograaf Maurice Bejart spetsiaalselt talle on pühendanud.

Kremli galaetendus pani punkti viiepäevasele festivalile, millega Moskva Suur Teater, kus Plissetskaja viiskümmend aastat tantsis, oma primadonna juubelit tähistas. Ettekandele tulid diiva kunagised tõmbenumbrid «Luikede järv», «Don Quijote», «Carmen-süit». Bizet’ «Carmeni» efektse instrumentaalversiooni kirjutas Maiale tema abikaasa Rodion Štšedrin, kuid sedapuhku kehastas tulihingelist mustlasneidu Suure Teatri uus esibaleriin Svetlana Zahharova. Moskvas on avatud ka mitu fotonäitust Plissetskaja hämmastavast karjäärist. Peale lavalegendi enda fotode võib seal näha tema kuulsaid austajaid – Pablo Picassot, Pierre Cardini, Robert Kennedyt ja Coco Chaneli.

Maia Plissetskaja on sündinud 20. novembril 1925 Moskvas silmapaistvate juudi kunstnike peres. Kooli läks ta aga Teravmägede saarestikus Põhja-Jäämeres Barentsi ja Grööni mere vahel, kus isa insenerina töötas. 1938 sõitis stalinlik karistustank perest halastamatult üle: Maia isa hukati, tummfilminäitlejast ema küüditati Kasahstani. Maia võttis oma tiiva alla ema õde, baleriin Sulamith Messerer.

11aastaselt Suure Teatri laval

Väike Maia ei suutnud juba plikapõlves oma jalgu talitseda. Mälestusteraamatus «Mina, Maia Plissetskaja» (1994, e.k. 1997) meenutab priimabaleriin, kuidas ta viieaastaselt lapsehoidjaga sügisesel tänaval kõndides äkki valjuhääldist tuttavat muusikat kuulis, käe hoidja pihust lahti kiskus ja tantsu keerutama kukkus. «Minu ümber kogunes inimesi. Ainult mõned möödujad. Hoidja oli nördinud, aga mina ei kuulnudki teda.» Nii pandigi ta omaaegse tippbaleriini Elizaveta Gerdti käe alla tantsu õppima. Maineka Suure Teatri laval esines ta esimest korda juba 11aastaselt.

1943 lõpetas Maia Suure Teatri koreograafiakooli ning pääses ihaldatud lavale. Nõtkest kaunitarist kujunes priimabaleriin balletiga «Luikede järv» (1947). Tšaikovski meistriteost tantsis ta karjääri jooksul maailma tähtsatel lavadel üle 500 korra. Plissetskaja teenis välja hüüdnime Õhukuninganna ja tema dünaamilist tantsu võrreldi kuulsa Anna Pavlova omaga.

1960 lahkus Suure Teatri esinumber Galina Ulanova lavalt ning Plissetskaja kuulutati teatri prima ballerina assoluta’ks. Maia võis tantsida ükskõik millist natuuri – kirglikku ja ekstaatilist Quiteriat «Don Quijotes», värelevate käsivartega Odette’i «Luikede järves», Zaremat «Bahtšisarai purskkaevus». Kuid balletiajaloos avasid uue lehekülje otsingulisemad teosed, mis valmisid koostöös abikaasa Rodioniga – «Carmen-süit» (1967), «Anna Karenina» (1972). Muuseas, «Anna Karenina» filmiversioonis (1967) mängis Maia vürtsinna Betsyt. Lavale tõi ta ka Tšehhovi «Kajaka».

Päritolu tõttu ei lubatud Plissetskajat aastaid välismaale. 1959 tohtis ta Suure Teatri koosseisus esimest korda USAsse sõita. See avas uksed ning 1961 ja 1964 oli Maia Pariisi Ooperi- ja Balletiteatri külalissolist.

Üks kodu Münchenis, teine Leedus

Plissetskaja lavakarjäär oli fenomenaalselt pikk. 1993 – 68aastaselt – jättis ta Suure Teatriga hüvasti, kuid tantsust ei loobunud. 1995 võis Maiat Pariisis ja Moskvas näha laval balletiga «Kurozuka», mille talle oli loonud Maurice Bejart. Aasta hiljem tantsis neiuna nõtke baleriin nümfi Nižinski koreograafiaga «Fauni pärastlõunas». Plissetskaja on töötanud Rooma Ooperi- ja Balletiteatri ning Hispaania Rahvusliku Lüürilise Balleti kunstilise juhina. 1994 asutas ta Venemaa Keiserliku Balletiteatri.

Ehkki sündinud Moskvas, on Maia Plissetskaja maailmakodanik. 1990ndate algul võttis ta küll vastu Hispaania kodakondsuse, kuid elab praegu peamiselt Münchenis ning vahel ka abikaasa kodumaal Leedus, täpsemalt Trakais. Kuid ainus paik, mis vääris Plissetskaja juubeli tähistamise au, oli Moskva. «Ma ei saa kõike, mida ma siin, kodus, Moskvas, tunnen, sõnadessegi panna,» ütles balletilegend hiljutisel pressikonverentsil. «Inimeste suhtumine minusse erutab mind. Ma ei teagi, kuidas oma tänulikkust ja rõõmu väljendada.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee