Hiir ja inimene – dünaamiline duo
Hiirt teame me küll. Eriti sügisel, kui õues viluks läheb, tükib teine tuppa elama. Nimigi on tal koduhiir. Ja majja murrab ta seepärast, et meie laiuskraadidel koduhiir õues talve üle ei ela.
Koduhiir on inimese ja tema elamistega nii harjunud, et on rännanud oma algkodust Lähis-Idast koos inimesega kõikjale. Kuidas selline dünaamiline duo sündis? Tõenäoliselt nii, et ajal ja kohas, kus inimene õppis põldu pidama ja vilja salves hoidma, olid just koduhiire esivanemad parajasti laialt levinud ning asusid kärmesti inimese veidrust – korjata vilja suurtesse hunnikutesse – ära kasutama.
Ja sedasi on koduhiir sattunud kõikjale, kuhu inimenegi. Hea ronijana – püstloodis mööda seina üles joosta pole koduhiirele mingi töö –, hüppajana ja pugejana suudab koduhiir majapidamises hästi liigelda. Ja nälga ta juba ei jää – vajadusel võib koduhiir süüa peaaegu kõike. Kirikus, kus suuri söögivarusid harilikult ei hoita, passivad koduhiire menüüsse küünladki.
Sarnaselt koeraga on inimene vähemalt kaks korda kodustanud ka hiire. Miks vanad hiinlased seda omal ajal tegid, ei tea täpselt keegi. Ilmselt naljaviluks. Hiljem on hiir kodustatud katsetamiseks – tuntud laboriloomad valged hiired on koduhiire albiinovormid. Aga taas ka lihtsalt naljaviluks. Üksnes meelelahutuseesmärgil on aretatud näiteks karvutud hiired ja «tantsivad hiired» – loomakesed, kelle närvikava on sedasi sättunud, et nad alatasa võbelevad-värisevad, justkui oleks nende elu üks lõppematu disko. Looduses ei peaks sellised loomakesed päevagi vastu, puuris meeldib neid aga mõnel pidada.
Muide tuppa trüginud näriline ei pruugi tingimata koduhiir olla. Mitu õueski hakkama saavat hiireliiki võivad vahel end inimese elamises sisse seada. Kaelushiir on üks niisugune. Kui te leiate mõnest mõnusast kohast – näiteks kappi unustatud kasuka taskust – hiirepesa, kuhu on kõige muu kõrval varutud ka märkimisväärne kogus toitu, on see suure tõenäosusega kaelushiire pesa. Majapidamises elunev koduhiir endale spetsiaalselt varusid ei loo. Milleks aita eraldi ait teha?
Lõhnab hiire toidulaud – näiteks köögikapi kolmas riiul – nii nagu oleks seal ka tema tualett, võib täiesti kindel olla, et majapidamises elutseb just nimelt koduhiir. Teised temataolised loomakesed oma liikumisradasid nii vängelt ei lõhnasta.
Voodikaaslane – tolmulest – sööb teid ennast
Keegi pole kunagi teki all vaid kahekesi iseendaga. Ka kõige vooruslikuma inimlapse sängi soojendavad miljonid voodikaaslased. Suvaline voodimadrats võib olla kuni 10 miljoni tolmulesta kodupaik. Tolmulestade täpne arv sõltub muidugi nende elupaiga vanusest. Halvimal juhul võivad hinge heitnud lestade laibamäed ja nende väljaheidete kuhilad moodustada vaid mõne aasta vanuse padja massist koguni kümnendiku. Nii et tühja te magate sulepadjal, tegelikult on teil pea all hoopis sule- ja tolmulestapadi. Muide kuna tolmulestad vajavad eluks suhteliselt kõrget õhuniiskust – mis on justkui vastuolus nende nimega –, siis mida rohkem te teki all higistamapanevalt rahmeldate, seda parem neile.
Peale voodi eluneb tolmulesti kõikjal vähegi tolmu kinni pidavates substraatides. Hea kodu on neile vaip, riided, pehme mööbel ja muu säärane mõnus varandus.
Nälga tolmulest inimese majapidamises ei jää. Neile kõlbab nimelt söögiks kõik, mis vähegi orgaaniline ja tolmuks koondunud. Õietolmu ja seeneeoste kõrval maitseb tolmulestale väga ka inimene. Täpsemini küll inimesest igale poole maha pudenevad nahaosakesed.
Ühelt inimeselt koorub aasta jooksul kuni pool kilo surnud nahka. Sellest seljatäiest saab söönuks umbes miljon tolmulesta. Nii et kui te magate, siis kõikjal teie ümber toimub hoogne prassimine… teie endaga.
Selle jutu peale ei maksa nüüd joosta kohe linu takseerima. Palja silmaga tolmulesti niikuinii ei näe. Ja teate, parem ongi. Sest suurendatult – nii sada- kuni tuhatkond korda – ei sarnane tolmulest just unistuste-voodikaaslasega.
Tolmulestal on kole suu ja kaheksa karvast jalga. Just need neli jalapaari viitavad otseselt sellele, et tegemist on pigem ämblikku kui putuka sugulasega. Meenutame zooloogiatundi: ämblikulaadseil (ämblikutel, lestadel – muu hulgas ka puukidel) koosneb keha kahest osast: pearindmikust ja tagakehast; ning neil on kaheksa jalga. Putukatel moodustab keha pea, rindmik ja tagakeha; jalgu on putukatel kuus. Eks ole.
Et tolmulestade väljaheited on tugevalt allergeensed, on need loomakesed paljudele inimestele tõsine peavalu.
«Ussikesest» jahus saab liblikas köögikapis
Üks koht, kuhu aeg-ajalt võib sattuda ootamatuid külalisi, on köögikapp. Põhjus lihtne – terve müriaad mitmesuguseid putukaid toitub meelsasti jahutoodetest.
Liblikad, nagu lõuna-aidaleedik ja kirjuleedik või mardikad, nagu leivamardikas, harilik jahumardikas ja väike-jahumardikas on ehk tavalisimad. Nendega jahukahjurite loetelu aga kaugeltki ei piirdu.
Liblikate puhul on toiduainete kahjustajad eeskätt röövikud. Liblikas (no see tiibadega lendolevus, kelle peale me mõtleme, kuuldes sõna «liblikas») toitub pigem vedelast kui paksust. Ja mõnel selle seltskonna tegelastest pole täiskasvanueas üldse söögikorda ette nähtud.
Mardikate puhul lasevad jahul-saial hea maitsta enamasti aga nii vastsed kui ka valmikud.
Riidekoi pole mingi taimetoitlane
Tavaline riidekapiputukas on riidekoi. Riidekoi on väike liblikas, kelle nägemist tervitame me enamasti valjude käteplaksudega. Muide täiskasvanud liblikas ei toitu enam, tema mure on panna hakkama järgmine sats riidekoisid.
Sokid-kampsunid äestab riidekoi ära eeskätt röövikuna. Eelistatult toituvad riidekoi röövikud villasest riidest, ära ei ütle nad aga ka nahast.
Seevastu taimset päritolu kraamist riidekoid ei hooli – ega nad vegetariaanid ole.
Soomuselajas vannitoas –tüüpiline troopikalemb
Kui teie soojas ja niiskes vannitoas jookseb teile vastu umbes sentimeetri pikkune hõbedase tilgakujulise keha ja kolme sabaniidiga elukas, ärge hakake seosetuid lausekatkeid karjuma, öelge loomakesele lihtsalt: tere, majasoomukas!
Majasoomukas armastab teie korteri troopikat – paiku, kus on niiske ja soe. Külmas või kuivas keskkonnas majasoomukat tavaliselt ei kohta, sigimiseks peab temperatuur olema vähemalt 25 kraadi Celsiuse järgi.
Silma vaadata majasoomukale ei saa – silmad on sel putukal lihtsalt imepisikesed. Ja ega ta neidki tegelikult eriti vaja – majasoomukas tegutseb enamasti pimedas, valguse süttides spurdib ta märkimisväärse hooga mõnda prakku peitu.
Tavaliselt näeb majasoomukat põrandal, kus ta toitub igasugusest orgaanilisest ainesest – inimene jätab ringi tatsates ju igale poole maha nahka, higi, kõõma, juukseid ja muud säärast putukate dieeti kuuluvat.
Majasoomukas on meie eluaseme tavalisematest kaasüürilistest kindlasti üks kahjutumaid. Need, kes muidugi üldse kõiki putukaid kardavad, saavad oma stressi aga ka majasoomuka nägemisest kätte.
Vereta voodilutikas täiskasvanuks ei saa
Tolmulestadega võrreldes sootuks ebameeldivam (aga õnneks ka haruldasem) voodikaaslane on voodilutikas – verd imev parasiitputukas.
Mõne aja dieeti pidanud voodilutikas on lameda ovaalse kehaga umbes poole sentimeetri pikkune putukas. Verd imedes voodilutika keha paisub ja pikeneb peaaegu sentimeetrini. Nagu parasiidile kohane, on selle putuka silmad väikesed justkui oleks tal igipõline pohmell, ja tiibadest on evolutsiooni käigus järele jäänud vaid köndid, mis meest maast lahti tõsta ei jaksa. Jalgade abiga kulgevad lutikad aga päris kiiresti, umbes meeter minutis.
Soodsates tingimustes muneb emane voodilutikas oma elu jooksul mõnisada muna. Sõltuvalt temperatuurist kestab areng munast valmikuni 5 nädalast 4 kuuni. Täiskasvanuks saamiseni peab putukas ka mitu korda verd saama. Täiskasvanud voodilutikas elab kuni aasta.
Päeval varjuvad voodilutikad kõikvõimalikesse pragudesse, tapeedi alla, riiete vahele ja mujale. Aktiivselt tegutsevad voodilutikad siis, kui meie oleme nende suhtes kõige kaitsetumad – öösel une ajal. Magava inimese leiavad nad üles soojuse ja, khmm, CO2 kontsentratsiooni järgi.
Erinevalt kirbust, kes naksab valusalt, imeb voodilutikas meie verd nii, et me ei pruugi seda tähelegi panna. Valu ja sügelust hakkab veidi hiljem põhjustama sülg, mis meiega maiustava lutika «mokkadelt» haava tilgub. Nii et sügamise ajaks on putukas juba jalga lasknud.
Ühest söömaajast jätkub lutikale mõneks päevaks. Aga seda ei maksa nüüd küll loota, et lutikatest õnnestub neid näljutades lahti saada – voodilutikad võivad suuremate probleemideta kuid nälgida. Tegi kadedaks, seltsimehed kaalujälgijad?
Putukatest «koduloomad» on tihti kaugelt külalised
Loetletud «koduloomade» kõrval pesitsevad meie majapidamistes pahatihti ka prussakad või vaaraosipelgad – elavad kinnitused selle kohta, et arvestatav osa inimkaaslejaist putukaliikidest on Eestis võõrliigid.
Vaaraosipelgad arvatakse pärinevat Aafrikast, prussakad Lõuna-Aasiast.
Noh ja voodilutikate päriskodu on kusagil Vahemere maades jne. Kõigi selliste liikide eksistents meie laiuskraadidel on võimalik ainult tänu inimesele, sest paljudele neist tähendab juba paar
miinuskraadi surmaotsust. Vaaraosipelgad on üsna tegutsemisvõimetud isegi +10 ° C juures. Saite vihjest aru, jah?
Me ise kodu asustajad
Käib legend rahvusest, kes uude elamisse kolides vanast kodust prussaka tikutopsiga kaasa võtab.
Tahtmatult võib inimene oma elamisse tassida aga sadu liike loomakesi. Terve hulga putukaid toome tuppa õunte, herneste, lillede, seente ning muude aia- ja metsasaadustega. Vastu talve hakkavad pragudest sisse tungima kõikvõimalikud talvekorteri otsijad.
Juhuslikult võib eluruumidesse sattuda muidugi peaaegu iga Eestis elav loomake, kes ainult uksest sisse mahub. Ainuüksi putukaid arvatakse Eestis olevat üle 20 000 liigi.
Kommentaarid