Tartu imemees peseb enne klaveri taha istumist hambad puhtaks (10)

Chopin, Kuldne Trio, Beethoven, Avicenna, Bach, Onu Bella, Haydn, Doktor Jazz, Debussy, Julia Boman, Ravel, Ahvide Planeet on (vaid mõned) nimed, millega-kellega Kullerkupp on klaviatuuri vahendusel tegelnud.

Virtuoos. Eriskummaline tüüp. Fanaatiline muusik. Kreisi. Superklaverdaja. Need on nimed, millega Kuppu ennast õnnistatakse.

Klaver kodus on – Korgi, Rolandi ja Yamaha süntide kõrval –, nimega Belaruss.

«Mulle ta meeldib. Õnnestunud eksemplar. Kõla on hea.» Mudib mõtlikult lõuga, kratsib poolteisepäevast habet. «Eks mängijast kah sõltu, mis sealt välja tuleb.»

Õhtuülikool kõrtsides

Tallinlaseks sai Kupp 15aastaselt: Viljandi muusikakool läbi, sihikul konservatoorium, vahepeatuseks Otsa kool. «Nii palju oli juba õpitud, et kahju oli pooleli jätta. Rongilt mahaastumine tundus vägivaldse teona.»

Tädi Ene ja onu Rein võtsid klaveritõbise kostile. «Kolm aastat jamasid minuga. See on päris suur saavutus.» Epistlid kõrtsimängude kahjulikkusest läksid jamajatel tühja. Kupu sõrm(ed) sai(d) antud Kännu Kukke, Tulikasse, Virusse, Olümpiasse, Kunglasse, kus ta käis klavkamängijatele «keha» tegemas.

Karl Madis, Raul Vaigla, Reet Kromel, Ants Mattiisen, Ragnar Kuusk… Äkkpakkumisel tuli kähku omandada nende repertuaar. «Keha» lendas õhtul makiga kõrtsi, võttis ansambli põhilood linti ja tegi selle järgi öösel kodus oma kohustused selgeks. Samamoodi, kuulmise järgi oli Kupp Viljandis raadiost ära õppinud Bachi Brandenburgi kontserdi F-duur = mängis seda ammu enne, kui ükskord nooti nägi.

Juhul, kui «kehale» ei antud lindistamiseks aega, tuli tundmatus kohas vettehüppamisest välja ujuda kiire reaktsiooniga. «Vahel ei teadnud isegi seda, kas lugu on E-duur või e-moll. Mängisin teistest natuke taga, ootasin, mis kitarr ees teeb. Võttis võhmale. Närvide mäng!»

Põhikoht oli Raul Sepperi ansamblis restoranis Vana Toomas. «Koolis sain stippi nelikümmend rubla. Vanas Toomas maksti stipendiumi igal õhtul. Vahepeal tundus koolis käimine mõttetu. Õnneks ei löönud raha nii pähe.»

Sealtpeale, kui Villu Veski rääkis ära Toomas Rulli, Taavo Remmeli ja Sven Kullerkupu ning tegi omanimelise džässansambli, läksid rahalised pähelöögid veel intensiivsemaks. «Tuiasime läbi kõik vene jatsufestivalid, mängisime Soomes, Ungaris, Lääne-Berliinis. Ringreisilt tulles olid margad ja rublad seljakotiga seljas.»

Rahale (nagu ka rahapuudusele) vaatab Kupp klaveritoolilt ülevalt alla. Kordab sama, mis on öelnud ilmakuulus pianist Artur Rubinstein:

«Raha on nagu tehnika klaverimängus. Seda on vahel vaja.»

Väike öömuusika Thbilisi peaarhitektiga

Villu Veski ansamblis (pärast muutus Avicennaks) saatsid Kupu sõrmed peale Heidi Tamme, Silvi Vraidi ja Kare Kauksi ka Sergei Manukjani (stiivivanderlik eestiarmeen) ning Debby Cameroni (esimene neeger ENSV muusikutega laval). Haripunkt oli 1988 «Pori jazz».

«Arvustused olid head. Nad polnud bände raudse eesriide tagant eriti näinud. Ja mis uskumatu – oskasime veel mängida kah! Enne meid esines Michael Breckeri kvartett, klaveril Herbie Hancock! (Bossi nime toob Kupp kuuldavale lugupidavas crescendos.) Kas pole vinge soojendusbänd?!»

Pori festivali särk, peal Hancocki, Carlos Santana, James Browni, Joe Zawinuli ja teiste isade autogrammid, ehtis Kuppu ligi kümme aastat. «Ma olin nii loll, et (häälde ilmub ahastav toon) KANDSIN seda. Viimaks läks nii auklikuks, et pidin ära viskama.»

Armeenia turnee: «Olime koos Manukjaniga rahvuskangelased. Õudne möll.

Jerevani linnahall müüdi kolm korda puupüsti täis.» Thbilisi džässifestival: «Kui korraldajad nägid, mis maneeridega nende Steinwayle lähenetakse, pandi klaver lukku. Pärast seda pidid kõik Estoniaga leppima.»

Tollel Estonial mängis Kupp soolokavaga välja diplomi. Üks õnnitlejaid oli Thbilisi peaarhitekt Levan Kokaia, kes kutsus külla. Öine eliitrajoon. Väljavalitute maja. Naised kannavad ette söögid-joogid ning kaovad. Davai, mängi seda, mängi toda, klassikat, jatsu… Äkitselt uksekell!

«Selgus, et nende Karl Vaino tuli ütlema, et võiks võtta vaiksemalt, tal on homme tähtis pleenum. Panime sordiini peale ja (võidukas repriis) mängisin edasi.»

Paar aastat hiljem korraldas musafännist arhitekt («Me käisime temaga veel tükk aega läbi.») Kupule kustumatu nädala Bakurianis.

«Helistas ette: kas lund veel on, ta saadab ühe mehe. Andis kirjakese kaasa. Hooaeg oli läbi, olin ainuke klient. Baasi juhataja tegi mulle iga päev süüa, pani hommikul tõstuki käima ja vaatas, kuidas ma seal koperdan ja kukun (mitte niisama, slallikad oli jalas). Pärast tuli välja, et mees on ennessveeliidu meister (mitte kabes ega konjakitipsutamises, vaid just slaalomis!).»

Professori kellaga Boheem

Kupule võib kätte anda kitarri, bassi, mandoliini, plokkflöödi. «Loo mängin ikka maha…» Ema valis pojale (ainuke laps) välja klaveri. «Klaverimängijaks saamiseks oli inimestel tol ajal motivatsioon. Nüüd, kus raha tehakse kas või sitast, on muusikud tagaplaanil. Kes on kõrvale astunud, ei kahetse. Mahavoki klavkamän-gija müüb ja paigaldab alarme. Rääkis, et võrreldes endiste kolleegidega peab olema VÄGA rahul.»

Kupu musikaalsus lõi välja, kui ta polnud veel kaheaastanegi. Titt kõõrutas nagu raadio. Neljaselt kingiti talle akordion. Nupud näidati ette, edasi läks kõrva järgi. Repertuaar jäi samaks (Eesti Raadio), kuid tuli esitamisele juba koos saatega.

«Inimesed käisid vaatamas ja imestamas. Naabritädid tõid kommi, et ma neile mängiks. Arvasid: sellest poisist tuleb küll Georg Ots. See oli täitsa omaette ooper.»

Klaveriõpinguid võttis imelaps tõsiselt. «Ei noh, läksid muud ained, kuidas läksid, aga eriala oli alati viis.» Mis oli viite hind konservatooriumis, teab Justamendi Toomas Lunge: «Teised sõitsid jõuluks alati koju. Kupp tuli harjutussaalist korraks välja, tõmbas ühe suitsu ja läks tagasi harjutama.»

«Tal olid kindlad tahtmised ja fanaatiline suhtumine. Virtuoossuse, kiiruse ja täpsuse saavutamiseks on ta mõndagi teinud,» kiidab professor Lilian Semper. «Alguses oli ta pisut… pisut distsiplineerimatu, nii muusikaliselt kui ka elus, aga võttis õppust, lõpetas päris hästi.»

Tähtsale ettemängimisele jalutas distsipliininõrk teistest erinevalt mitte läikima löödud kingade, vaid toasussidega. Fanaatiku ajataju jättis samuti soovida, nii et professor pidi kinkima oma vana käekella. «See aitas. Ta hakkas tundides täpselt käima.»

Kupp käis ka klaverdajate võistlustel, leivanumbriks Chopin. «Konsi karmist sõelast sain ikka läbi, aga kaugemal millegi saavutamiseks jäi ilmselt tööd väheks.» Leedust tuli ometi esikoht, improvisaatorite konkursilt. «Improviseerimine ja jats tunduski huvitavam ja perspektiivikam. Kohe sai reisida.»

Peaks kuulsaks saamiseks… surema?

Klaveri kallale ei karga Kupp niisama, vaid ettevalmistatult. «Kõigepealt on vaja hambad puhtaks pesta. Siis dušš ja väike jalutuskäik, et enesetunne oleks normaalne. Siis söön pisut ja hakkan peale.»

Harjutamistest, lindistamistest, tundideks valmistumistest, esinemistest ja nootide paljundamisest vabal ajal kirjutab Kupp džässi, džässpoppi, funk-souli või haub klassikatöötlusi: «Mõte peab iga päev liikuma. Mida rohkem ideid, seda suurem tõenäosus, et midagi head valmis saad.»

Kui Tartu telejaam Alo-TV näitas augustis Kupu viit linnamuuseumi kontserdil linti võetud klaveripala, helistasid uudishimulikud Alo-TV telefoni roosaks: mis mees, kust välja võetud, sõrmed käisid nagu välk, kuidas ta oskab….

Üks-ühele ei tundu välgutaja sõrmed väga peenikesed ja pikad. Omanik uurib neid, arvab: «Päris pikad, ei saa kurta. Peep Lassmanni klaveriõpetaja ütles, et lühikese sabaga koer liputab saba kiiremini. See on puhas füüsika.»

Heliredeleid, arpedžosid ja akorde Kupp ei treeni: «Lood ju koosnevad neist. Kui sa juba lugu mängid, mis sa neid enam harjutad.» Tunnustab öökontsertides karastunud majanaabreid: «Nad on harjunud…» TV peale aega ei raiska, telekat pole ollagi. Linnas liigub tervislikel ja majanduslikel kaalutlustel ringi jalgrattaga. Oh-hoo, isegi suitsetamise kavatseb maha jätta! Seda plaani kiites läheb säherdusse hoogu, et pistab … sigareti valest otsast põlema.

Klaverikolleeg Olav Ehala jt. spetsialistide järgi on Sven Kullerkupu nimeline nähtus muusikalistes ringkondades hästi tuntud. Ülejäänud ringkondadele langeb Alo-TV šefi Jaan Kalmuse kriitika: «Eks kõigil ole tore vaadata, kuidas mees oma palukest kallitelt kaasmaalastelt püüab välja meelitada. Minu arust on Kullerkupp geniaalne muusik. Ilmselt klassikaline geenius, keda hakatakse hindama alles siis, kui mees juba mullas….»

Kalmuse teooria (sellest kuulda saamine) viskab virtuoosi diivanilt püsti. Kupp jookseb klavkade vahel mööda tuba. Mis geenius? Mis palukesed? Sööstab kööki. Hävitab tursamaksasaia ja klaasi veini. Enam pole tal mingisuguse leheneegri jaoks absoluutselt aega. Hakkab surema? Õnneks mitte. Hakkab parem tööle = kõigepealt hakkab hambaid pesema.

Mees täis muusikat ja – helistamisi!

Muusikarahval jagub Sven Kullerkupu kohta kiitust kapaga. Kõik on nõus, et Kupp vääriks suuremat tuntust, kuigi see olla… tema enda teha.

Otsa kooli klaveripedagoog Maie Koldits: «Looduse poolt on Sveni andekusega kuhjaga õnnistatud. Kolleeg ütles juba kooliajal: «Mul ei ole talle midagi õpetada, ta on muusikat juba täis!» Väga siiras ja vahetu, korraliku alla ei taha hästi mahtuda. Loominguline, ergastav, väga eredate improvisatsioonidega. Tehnikat jagub, nii et jääb ülegi!»

Professor Lilian Semper

«Tal on loomingulist sädet. Ta peaks saama ennast rohkem näidata. Võib-olla on asi selles, et ta ei ole väga diplomaatiline...»

Olav Ehala

«Mängib hästi nii džässi kui ka klassikat. Täielik virtuoos. Peale selle komponeerib. Omanäoline mees. Super! Muidugi vääriks rohkemat.»

Margus Kappel

«Väga ilusti mängib klaverit. Eriti meeldib mulle just tema Chopin. Tegelikult on Kupp virtuoos.»

Rein Rannap

«Mitmekülgne. Igati andekas. Kindlasti vääriks rohkem võimalusi, aga ta võiks ka teistega rohkem arvestada.»

Kokkuvõtlikult öeldes antakse mõista: on imemehe oma valik, kui esi- või tagaplaanile ta ennast pildil sätib… Erinevalt teistest kiitjatest Peeter Volkonski ei keeruta, laob välja:

«Väga andekas pianist. Mulle meeldib kõige rohkem, millise lugupidamisega ta oma õpetajatest räägib, aga mul viskab üle, kui ta öösel helistab, et rääkida mingist kuradi unenäost või ei tea mis. Kui veel napsu võtab, tekib täielik logorröa. Kuna ta on kõiki oma helistamiste ja muretsemistega ära tüüdanud, siis ei tahetagi temaga tegemist teha.»

Kupu telefonilembus on legendaarne, telefoniarvete suurus äraarvamatu. Öösel kell kaks helistada, et arutada, kust saaks heeliumi (lapsel läks õhupall tühjaks!) on käkitegu. Või siis üritada enne kukke ja koitu püsti ajada keskustelu kliimamuutuste pöördumatusest või lasta pikalt just nüüdsama valmis saanud lugu ….

Telefonivärk läheb Kupule hinge: «Tohoh? Või nii!» Nõuab konkreetseid fakte, kuupäevi, kellaaegu, nimesid. Ja üleüldse: «Kõik muusikud on nii pagana tundlikud!» Eks ka klaverimängijad… Teatud vedelikega on sama keeruline lugu. «Nii kaua, kui ei ole teada, kui suur on eesti muusiku aastanorm, pole mõtet arutada, kes võtab üle keskmise ja kes vähem.»

Kullerkupp ja Tallinn

Pealinnast lasi Kupp jalga karmidel üheksakümnendatel, kui käed hakkasid külmetama. Klaverimängijale ei saa hullemat olla. Peaminister Savisaar jagas küll seebi- ja jahutalonge, ent Lasnaka üürikorteri hundilaudatemperatuurile need ei mõjunud.

«Kõigepealt külmasid lõhki maja küttetorud, siis veetorud. Vett tuli seitsmendale korrusele tassida kolmeliitrise purgiga. Paistis, et Tallinna värk paremaks ei lähe. Tartus tundusid ellujäämisvõimalused olema suuremad.»

Konservatooriumist abikaasaks valitud muusikateadlane oli pärit just sealt. Kolimise järel selgus, et Avicennal (ja sissetulekutel) on kriips peal. Žiguliga Tallinnas käimine ei tulnud kõne alla, sest Kupust polnud bensuhangeldajat. Algas Tartu stuudiotöö.

Tallinnas käis virtuoos viimati septembris. Koos oma Ahvide Planeediks nimetatud ansambliga NO99-s. «Ainuüksi parkimisega võib seal elu kibedaks minna. Vaatasin, kuidas kõik värisesid, kas jõuavad asjad auto pealt maha võtta ja sisse kanda, enne kui trahvikviitung klaasipuhastaja vahele ilmub. Neil maksab seal tass kohvi kakskümmend krooni! Meil Tartus saab veel kaheteistkümnega.»

Kullerkupp ja misjonitöö

Pääsemaks sõjaväest (et saada Moskva aspirantuuri ja et sinna astumiseks valmistuda) läks Kupp konsi järel Amblasse kooliõpetajaks. Muusika-, klaveri- ja klassijuhatajatunnid ning kehaline (!) kasvatus. Koolitöö, harjutamine, Avicenna mängud, ringreisid. «Kui tahad midagi saavutada, pead kontsentreeruma MAKSIMAALSELT. Koormus oli suur. Väsimus tuli peale.» Sellega oli Moskvaga ühel pool.

Viimasel ajal reisib ta Eesti Kontserdile pakutud projektiga «Dr. Jazz ja tema laboratoorium» ning koos Tanel Rubeniga (trummid) mööda Eestimaa koole. 45 minutiga antakse naturaalne ülevaade 15 muusikastiilist. Poolsada kooli on menukalt läbi käidud. «Inimesed varsti enam ei teagi, kuidas elavat muusikat tehakse. Me püüame Taneliga tõsta selle vastu huvi.»

Peale loengukuulajate on dr. Jazzil ka personaalsed õpilased – Tartus Elleri koolis ja Viljandis kultuuriakadeemias ning muusikakoolis, praegu kokku 15 –, kellele ta suure isuga džässklaverit õpetab.

«See hoiab vormis. Enne kui sa teist õpetama hakkad, pead kõik mõtlema hästi lihtsaks, nii saad endalegi asja PÕHJALIKUMALT selgeks!»

Kullerkupp ja naised

Virtuoosi perekonnaelu on kui mitmeosaline mitmele käele kirjutatud keeruline klaverikontsert. «Võib-olla on asi selles, et minu ettevalmistus pereeluks on jäänud nõrgaks…» Suuremad lapsed otsapidi konservatooriumis, väiksemad emaga Vormsil, kuhu sai ostetud maja. «Tundus, et teist sellist võimalust ei tule. Ikka tahad ju suvel mere ääres olla.»

Kullerkupu üks elukaaslasi, laulja Heli Vahing, valib mehest rääkides hoolikalt sõnu: «Tähtis on, et meil on armas poeg ja et me oleme temaga koos töötanud ning teeme seda ka praegu. Töö mõttes on mul tema kohta öelda ainult head. Meie kunagine kooselu jääb ehk meie mõlema eluloos marginaalsele kohale. Tal on teised abielud, teised naised, teised pered.

Eriskummaline, keeruline inimene? Ei ole. Lihtsalt impulsiivne. Ja tihti ütleb halvasti. Kui kõrval on teine samasugune, väsitakse ära. Meil nii läkski. Kuna ta on selline, nagu on, siis teda igal pool väga ei oodata.

Vahepeal ei lubatud teda Vanemuiseski uksest sisse. Mõeldakse: temaga on raske, ah, ei viitsi, võtame kellegi teise…

Inimesed võiksid hea muusiku puhul halvasti ütlemise andestada, aga seda üldiselt ei tehta. Nii on lihtsam ja mugavam. Kuidas ma ta välja kannatasin? Võib-olla tema kannatas hoopis mind. Erinevate intervallidega käib meil see siiani. Oleks ta omal ajal Tallinnas veel natuke vastu pidanud, küllap hakanuks tal paremini minema. Tartus sattus ta nagu musta auku. Tartus on teater, ja siis saab kõik justkui otsa, mõned vaesed pubid, mõned kõrtsid… Ometi tundub mulle, et tal läheb viimasel ajal muusikuna üha paremini… Niivõrd, kui see Tartus ja Eestis üldse võimalik on.»

Kullerkupp ja plaaditegu

ENNE OMA STUUDIO SISSESEADMIST | mängis Kupp Tartus fonogrammide põhju sisse ja plaate kokku rajooni kultuurimajas. «Minusugune oli veel harv nähtus. Tegin Onu Bellasid, Jörbergeid, Kurgesid…»

CD TOOTENÄIDIS «MA VÕTSIN VIINA» | «Igor Maasik tuli looga, produtsent Valmis tuli rahakotiga. Abijõuna kasutasin Viktor Vassiljevit (kitarrisoolodes). Plaat oli enne, alles siis tekkis kuulus Onu Bella. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et kui vennad laval esinesid, ei olnud neil pillidel juhtmeidki taga.»

CD TOOTENÄIDIS «PEREKONNATOLA» | «Margus Turul oli tühja koha tabamiseks hea nina. Tema nõudmisel said «Chiri-biri-pinni» ja «Kosmonaut Laika» kõrval vaibakloppimiseks ümber seatud ka Kuldse Trio vanad head lood. Kuu aega istusin Pärnus Bermuuda stuudios, tegin rätsepatööd. Vlassov ja Smeljanski käisid iga päev vaatamas. Fonodega käidi pärast tuuril. Trio ja vist ka Eesti parim müügiplaat.»

ENDALE ON KUPP SENI TEINUD | ainult ühe CD. Klassikalise klaveriplaadi pani kokku Eesti Raadio fonoteegi lindistustest. Mis puudu tuli, selle sissemängimiseks rentis ülikooli aula. Vaatamata nullreklaamile on plaat otsas, sest Kupp on lahke kinkija: «Inimesi, kellele ma tänu võlgu olen, on palju. Kuidas ma lähen ütlema, et osta….»