Aenne Burda: «Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst.» (1)

Aenne Burda lahkus siitilmast kadestamisväärses vanuses ja kadestamisväärsel moel – pereliikmete ringis. Kümme aastat tagasi oli ta andnud oma kirjastuse poeg Huberti juhtida ning veetis sünnilinnas Offenburgis rahulikku vanaduspõlve.

Tulevane moekuninganna sündis 28. juulil 1909 vedurijuhi peres ja sai nimeks Magdalena Lemminger. Tema lapsepõlv möödus vaestes oludes. Pärast kloostrikooli lõpetamist õppis neiu kaubandust. 1930 tutvus ta trükitöösturi ja kirjastaja Franz Burdaga. Kiindumus oli vastastikune ning aasta hiljem peeti pulmad.

Sõja lõppedes tekkis Aennel tahtmine ise äri ajada. 1949 ostis ta väikese moekirjastuse. «Minu eesmärk oli toota praktilist ja laiadele rahvamassidele taskukohast moodi,» ütles ta hiljem.

Esimene Lääne väljaanne Nõukogude Liidus

Esimene Burda Moden nägi trükivalgust 1950. aastal. Kaks aastat hiljem lisandusid lõikelehed, mis said paugupealt ülipopulaarseks. Firma kasvades tekkis juurde hulgaliselt uusi ajakirju – esmalt hooaja moejuht Burda International, seejärel retseptivihik Burda Kochstudio. 1970ndatel ja 80ndatel aastatel võrsusid Burda Modeni kirjastusest ajakirjad Carina, Anna ja Verena. Ülimenukaks osutusid ka Burda eriväljaanded, mis õpetasid nukke ja jõuluehteid meisterdama.

1987 tungis Burda läbi raudeesriide ning hakkas esimese Lääne väljaandena ilmuma ka Nõukogude Liidus. Algas Burda kontserni rahvusvaheline laienemine. 1986. aastal leseks jäänud Aenne seletas: «Mood pole mitte ainult keel, mida mõistetakse kogu maailmas. Ta kujutab endast ka ülemaailmset võimu.» Igakuine moeajakiri ilmus 89 riigis ja 16 keeles.

Ehkki Burda Moden oli teinud Aennest multimiljonäri, ei paistnud see tema käitumisest ja välimusest sugugi välja. Tööle sõitis ta aastaid Volkswageni «põrnikaga».

Sünnilinna Offenburgiga jäi ta tihedalt seotuks, toetas oma fondidest nii vanureid kui ka andekaid tudengeid. 1989 kuulutati Aenne Burda 59 000 elanikuga Offenburgi aukodanikuks. Mullu, Burda 95. sünnipäeva puhul, pandi ühele Offenburgi tänavale tema nimi.

Aenne juhtis Burda kirjastust 45 aastat

Aenne Burda seisis oma kirjastuse eesotsas 45 aastat. 1994 ühendati Offenburgi kirjastus Aenne Burda KG Burda meediakontserniga ning vanaproua loovutas oma elutöö poegadele Franzile, Friederile ja Hubertile. Juhtimise võttis enda peale Hubert, kes ostis vendade osaluse välja.

Tänapäeval annab Burda kontsern välja 241 ajakirja ja ajalehte 27 riigis. Firma lipulaevad on uudisteajakiri Focus ja ajaleht Bunte.

Firmajuhi kohalt taandunud Aenne kasutas vabaks jäänud aega, et tegelda oma armastatud hobi, maalimisega.

Aenne Burda pensionipõlve motoks kujunes: «Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst.»

Vanaproua nautis lapselaste ja lapselapselaste seltsi ning teda võis kõrgele eale vaatamata avalikkuse ees näha.

«Olen õppinud noore hingega vanaks saama ja elurõõmu ammutama,» ütles ta eelmisel suvel.

Aenne Burda kiitis Eesti esimoeajakirja Siluett

«Burdas olid alati väga head lõiked, mis sobisid eestlannadele nagu valatult. Sellest ka Burda edu saladus,» usub ajakirja Siluett kauane peatoimetaja Ell-Maaja Randküla , kes on Aenne Burdaga ka silmast silma kohtunud.

Ell-Maaja Randküla puutus eestlannade moepiibli Burdaga kokku juba 1960. aastate algul Kunstiinstituudis õppides. Hiljem kuulus ajakiri Tallinna Moemaja töötajate alalisse lugemisvarasse. «Meile oli ette nähtud valuuta, mille eest ostsime Burdat ja teisi Lääne moeajakirju – näiteks prantsuse Vogue’i, itaallaste Linea Italianat. Sageli leidsime moežurnaale ka antikvariaadist.»

Kui teised väljaanded olidki Burdast trendikamad, siis tolle ajakirja plussideks nimetab Randküla põhjalikkust ja häid lõikeid. «Burdas on alati olnud saksa maitsega rahvamood. Lõiked sobisid eestlannadele nagu valatult, sellest ka tema edu saladus. Ma pole suurem asi õmbleja, aga tegin ka ise Burda lõigete põhjal endale mingeid jakke ja pluuse.»

Burda lõikeid uurisid hoolega ajakirja Siluett konstruktoridki, kuid otsest šnitti sealt ei võetud. «Nad konstrueerisid kõik mudelid ikka ise,» märgib Randküla.

Ell-Maaja Randküla on Aenne Burdaga ka isiklikult kohtunud – 1987. aastal, kui Nõukogude Liidus juhtus midagi enneolematut: ilmus esimene venekeelne Burda. Silueti peatoimetaja oli kutsutud Moskvasse ajakirja tutvustusele. Randküla mäletamist mööda koguneti üleliidulise moemaja ruumides.

Algul korraldati uhke moedemonstratsioon Burda rõivastest. Järgnes pressikonverents, kus maailmakuulsale kirjastajale oli võimalik küsimusi esitada. «Keegi küsis, mida Aenne Burda arvab NSV Liidu moeajakirjandusest. Ja tema vastas: «Nõukogude Liidu ainus arvestatav moeajakiri on Siluett.» Sellega võib praegugi hoobelda!» paneb toonane tunnustus Randküla veel nüüdki rõõmust särama.

Silueti peatoimetaja kohtus Burdaga Moskvas ka silmast silma. «Meid tutvustati teineteisele, aga see oli ka kõik.» Ligi 75aastane vanaproua mõjus toona väga šiki ja hoolitsetuna. «Ta oli väga kaunis daam,» mäletab Randküla.

Nüüdseks on Burdast saanud nišiajakiri. «Õmblemise ajad on möödas. Naistel on nii palju tegemist, et pigem ostetakse riideid second-hand´ist.» Kiirmoeketid pakuvad soodsa hinnaga trendirõivaid ning ka Burda eksklusiivmoenurk ei suuda noori köita. «Kuid iseõmblejaid leidub alati ja Burda on äärmiselt professionaalne ajakiri,» ütleb Randküla. «Soovin talle edasist edu.»

Triin Tael

Burda oli Anu Saagimi kodus nagu piibel

Anu Saagim ütles kahe aasta taguses SL Õhtulehe intervjuus, et plikapõlves tegi õmblejast ema talle uhkeid riideid. «Tolle aja kohta käisin mina ikka väga popilt riides, sest õmblusmasin vuras kogu aeg. Burda ajakiri oli meie kodus nagu piibel. Nii et riietega hellitas ema mind küll ära.»