Kuidas Kaarepere, Palmaru ja Leito lehte tegid
29aastane Ruussaar oli tuntust kogunud rindereporteri ja uudisteagentuuri BNS toimetajana. BNSis oli ta töötanud alles viis aastat ega kiirustanud töökohta naljalt vahetama.
«Mulle helistas Raivo Palmaru ja tahtis, et ma kiiresti kohtuks Mart Kadastiku ja Rein Kaareperega. Keskpäeval helistas ja kohtumine oli juba õhtul,» meenutab Ruussaar.
Läbirääkimised toimusid Tallinna vanalinnas Kaarepere kontoris. Nüüd elavad samas majas Tiit Vähi ja Olari Taal.
Mõtlemisaega, kas võtta vastu Sõnumilehe peatoimetaja koorem, sai Ruussaar kaks päeva.
«Mind võlus Kaarepere sarm ja veenmisoskus,» meenutab Ruussaar.
Suuromanikku Rein Kaareperet vahendas Sõnumilehele tänane kultuuriminister Palmaru.
«Palmaru ja ka mitmed teised otsisid investorit. Kaarepere leidis Palmaru. Teised variandid ei võtnud vedu,» räägib toonane vastutav väljaandja Toomas Leito.
Sõnumilehe avanumber ilmus esmaspäeval, 30. oktoobril 1995. Sellele oli eelnenud ridamisi dramaatilisi lehtede erastamisi, ühendamisi ja uute asutamisi.
Rein Kaarepere soolo
«Minu roll polnud suur, vaid see oli määrav,» ütleb Palmaru, meenutades uue ja sotsiaalse kallakuga lehe sündi.
Edukat ärimeest Rein Kaareperet, kel oli küll juba paar aastat kaelas Tartu Kommertspanga kohtuasi, tundis Palmaru üle 15 aasta.
«Ta oli Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja. Mina töötasin Aja Pulsis. Suhtlesime kogu aeg, arutasime elu ka siis, kui Mart Laar teda kommertspanga pärast kiusas,» lausub Palmaru.
Algselt oli Palmarul idee kutsuda Kaarepere Sõnumilehe projektijuhiks. «Ta oleks pidanud otsima rahastajad. Seda ta ka tegi, kuid temast sai lehe põhiomanik.»
Kümme aastat hiljem ei mäleta Toomas Leito enam, kui suur oli Kaarepere osalus lehte asutades. «Vist alla 50%, aga 1996. aastal oli see juba 65%,» oletab ta.
Lehe käivitamiseks kulus 9 miljonit krooni. «Täna oleks raha vaja kümme korda rohkem,» muigab kunagine vastutav väljaandja Leito, kes lahkus Sõnumilehest 1998. aasta detsembris. Leito on kindel, et Kaareperele oli lehe tegemine nii äri kui ka missioon. «Kõik Reinu meediaettevõtted olid kokkuvõttes kasumlikud. Sõnumilehe müük oli Kaarepere pärijatele kasumlikum kui Hansapanga aktsiad. Omal ajal oli väga lähedal kokkulepe ka Rein Kilgiga, kuid meile tundus, et ta on ikka liiga lähedalt seotud Hans H. Luigega, kelle tegevuse tõttu läks ju hingusele Sõnumilehe eelkäija Eesti Sõnumid,» räägib Leito.
Tulevased Sõnumilehe asutajad käisid siiski ka ühispankuri Ain Hanschmidti jutul, et ta aitaks leida jõukaid ja meediast huvitatud investoreid. Siiski oli 1998. aastani Sõnumileht rahaliselt ühe mehe show – Rein Kaarepere täitis kõik tühjad augud ja inimeste soovid.
«Rein ei osanud inimestele «ei» öelda,» kinnitab Ruussaar. «Ta oli tohutult positiivne. Mäletan, et ta käis alati pika mantliga ja kui tekkis mingi rahamure, siis ajas ta käe mantli sisetaskutesse ja võttis välja rahapakid…»
Esimene salapärane kohtumine
Ruussaar: «Arvasin esimesele kohtumisele minnes, et Kaarepere ja Kadastik on punumas suuremat vandenõu Eesti ärieliidi vastu ja tahavad mulle mingit teemat pakkuda. Ma ei osanud isegi mõelda, et mulle pakutakse uue lehe peatoimetaja ametit.»
Palmaru sõnul Ruussaarele palju alternatiive polnud. «Räägiti ka Tarmu Tammerkist,» mäletab ta. Ta ise juhikohta ei soovinud. «Kaarepere pakkus küll, kuid pidasin kirjutamist olulisemaks.»
«Mõtlesin pea halliks. Mulle öeldi, et oled hull, kui sinna lähed. Sealt pole võimalik võitjana välja tulla. Ruu, tule mõistusele, soovitati kõikjalt,» meenutab Ruussaar elu ühte raskemat otsustamist. «Aga olin nõus. Määravaks sai Kaarepere. Olen elus vähe kogenud inimesi, kel on sama mõjus veenmisoskus.»
16. oktoobril 1995 astus Ruussaar pidulikult Sõnumilehe uude majja Vana-Lõuna tänaval. Ta töötas Sõnumilehes täpselt aasta. Ruussaare mantlipärijaks sai Mart Luik.
«Mu eesmärk oli täidetud, lehe tiraaž oli 30 000,» kinnitab Ruussaar, kel tuli alustada peaaegu tühjalt kohalt. Toimetus oli veel poolik. Ajakirjanikke siiski esialgselt jagus – tuntud tegijatest jätkasid Sõnumilehes oma karjääri lisaks Palmarule Tiiu Põld, Heikki Talving, Ester Šank, Aadu Hiietamm, Ester Vilgats, Juhan Kivirähk, Andrus Kuusmann ja teised. Kuid uue lehe loomiseks kulus kuu aega, kui ajakirjanikel tööd küll polnud, aga neile maksti edasi endist Eesti Sõnumite palka.
Peamine mure oli sellega, et hoone ise oli väsinud ja toimetuse tööks vähesobilik. Lisaks Vana-Lõuna tänaval asunud endisele ööklubile, olid Sõnumilehe juhid küll käinud vaatamas ka ühte maja Laial tänaval ja endist valuutapoodi Turist.
«Turist langes kohe ära, sest maja oli täis lutikaid,» meenutab üks Sõnumilehe loojaid. Nii tehtigi Vana-Lõuna tänava pimedas ja poolikus toimetuses Sõnumilehte 2000. aasta suveni.
«Alguses jooksid seal rotid, oli must ja kõle,» räägib Toomas Leito algusajast.
«Võtsime mitu ehitusfirmat, et remont võimalikult kiiresti läbi saaks.»
Leito sõnul sujus remont, arvutivõrgu ja muu vajaliku loomine siiski kiiresti ja suuremate äpardusteta.
Siiski sõltumatud
Kõik, kes Sõnumilehes suurrahastaja Kaarepere käe all töötanud, kinnitavad üksmeelselt, et omanik ei ajanud seal oma asja. Kuigi käis juba mitmendat aastat Tartu Kommertspanga pankroti asjus mööda kohtuid.
Leito: «Leht oli täiesti sõltumatu.»
Palmaru: «Kaareperel olid küll rasked ajad, aga ta ei sidunud ajakirjanike tööd sellega, et ta võib omanikuna neid isiklikes huvides suunata.»
Ruussaar: «Kaarepere suhtles minuga kui peatoimetajaga aktiivselt, kuid otsustes ja kirjutamises olid mul absoluutselt vabad käed. Absoluutselt! Tõsi, mõnikord olid ajakirjanikud natuke kimbatuses, et kuidas Kaarepere kohtuistungeid lehes kajastada.»
Siiski on Ruussaarel meeles, et korra on Kaarepere esitanud toimetusele palve. «See oli siis, kui ta pinginaaber Gunnar Dudkin vangi pandi. Rein ütles, et teeme Gunnarist portreeloo. Ta on seda väärt,» meenutab Ruussaar.
Küll aga oli Ruussaarel konflikt lehe väikeomaniku Mait Metsamaaga. «Ta oli Silja Line’i esindaja Eestis ja seisis kategooriliselt vastu, et kirjutaksime, kuidas keskkonnakaitse võitleb laevaliiklusega,» räägib Ruussaar. «Ta viis minu probleemi järgmisele nõukogu koosolekule, kuid seal jäi ta loomulikult üksi.»
Uus vs. vana
Nii investorid kui ka toimetus olid 1995. aastal veendunud, et Eestis on vaja ja siia ka mahub Eesti Päevalehe ja Postimehe kõrvale kolmas iga päev ilmuv ajaleht. Leito sõnul olid ülejäänud lehed suuresti isamaaliitlaste mõju all.
«Liiga vähe kajastati sotsiaalprobleeme, lehed olid liiga parempoolsed,» meenutab Palmaru. «Oli vaja lehte, mis oleks sotsiaalsem.»
«Aga me ei püsinud liiga kaua sel teel. Ainar Ruussaare lahkumisega ja Mart Luige tulekuga muutus leht parempoolsemaks. Luik esindas tol ajal domineerinud pintsaklipslasi.»
Valjult räägiti Sõnumilehte käivitades ja lehe algaastatel soojadest sidemetest Koonderakonnaga.
«See on jama,» ütleb Leito. «Suhtusime kõikidesse võrdselt.»
Ruussaar nõustub Leitoga: «Leht oli tasakaalus. Kuigi aeg-ajalt tuli ikka ette lugusid, mis võinuks olla paremini tasakaalus. Aga nii on igas toimetuses.»
Siiski üritati punase niidina tõmmata sidet Palmaru ja Koonderakonna liidri ning peaministri Mart Siimanni vahele.
«Mind kutsuti tõesti kogu aeg Toompeale nõu andma, kuid kirjutamine oli sel ajal palju põnevam,» ütleb Palmaru. «Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et mina ja toimetus olid sõltumatud.»
1996. aastal tekkis Palmaru ja Luige vahel terav riid. Toimetus jagunes kaheks – ühed olid vasakule kalduva Palmaru taga, teised eelistasid Luike. Toimus usaldushääletus, kus oli võimalik valida Luige, Palmaru ja kellegi kolmanda ehk täiesti uue variandi vahel. Nii Luik kui ka Palmaru korraldasid toimetuses tõelise valimiskampaania, viies olulisemaid hääletajaid kallitesse restoranidesse.
Luik sai napi võidu, talle järgnes Palmaru, kolmas oli nimetu kandidaat.
«Mulle on räägitud, et tulemusi võltsiti,» meenutab Palmaru kümme aastat hiljem. «Aga ma ei taha ega oska seda kuuldust laiendada.» Peatselt pärast kaotust läks Palmaru peaminister Siimanni sisenõunikuks, hiljem sai temast peaministri büroo direktor.
Palmaru: «Kaarepere andis mulle auto ostmiseks laenu. Aga meil oli kokkulepe, et kui lahkun, maksan talle laenu tagasi 30% intressiga. Kui jään, siis intressi pole. Nii pidin päris korralikult talle lahkudes veel maksma…»
Kaarepere surm
Kaarepere surm 8. jaanuaril 1998 muutis Sõnumilehe ja nende töötajate edasise elu. Suured plaanid, mida Kaarepere koos Soome meediaärimeestega plaanis, jäid seisma. Lõplikult.
«Kaarepere surm oli mulle raske hoop. Nagu elu hiljem näitas, oli see ka Sõnumilehe lõpp,» meenutab tollane Sõnumilehe laupäevalisa toimetaja Gerda Kordemets.
«Tema surmast sain teada üsna kummaliselt. Istusin parasjagu peatoimetaja Mart Luige kabinetis. Hetk enne seda oli sekretär ulatanud mulle ilusa disainiga visiitkaardid. Rääkisin Luigele, kuidas mul on elus ikka nii läinud, et kohe, kui saan visiitkaardid, muutub midagi mu elus – kas vahetub telefoninumber, aadress, ametikoht või töökoht. Seepärast ongi minu visiitkaardid alati soditud,» räägib Kordemets.
«Rääkisime veel mingeid tööasju ja siis helises Mart Luige mobiil. Ta kuulas vaikides, tõusis püsti, istus tagasi, tõusis...
Ma ei mäleta, et ta oleks üldse midagi öelnud. Aga ma sain niigi aru, et midagi pöördumatult halba on juhtunud. Kui ta toru ära pani, ütles vaikselt: «Rein sai 15 minutit tagasi Karl Friedrichis infarkti.»
Leito, kes nägi Kaarepere surma pealt, meenutab seda hetke nukral häälel: «Väga raske oli. Väga. Siis muutus kõik.»
Ruussaar: «Reinu surm oli šokk. Mul läks väga kaua aega, et seda mõista. Siis tabasin ka mõistmast ta hiljutisi lauseid, mida ta oli mulle öelnud. Et ei jõua isegi korvpalli mängida…»
Läbirääkimised soomlaste meediafirma Alma Mediaga olid 1998. aasta talvel lõpusirgel. Soomlased oleks omandanud suurosaluse Sõnumilehes umbes ühe kuu pärast…
«Siis aga võtsid Mai Kaarepere ja Tõnu Laak otsustamise enda kätte ning müüsid Reinu osa Schibstedile,» lausub Leito.
1998. aasta juulis lahkus peatoimetaja kohalt Mart Luik. Teda asendas Urmo Soonvald, kelle ülesandeks sai 5. oktoobrist Sõnumilehe tabloidiks muutmine.
2000. aasta juunis ühines Sõnumileht Õhtulehega.
2005. aastal on SL Õhtuleht Eestis suurima lugejaskonnaga ajaleht.
Lõbusad lood Sõnumilehe tegemisest
Õlu poole hinnaga
Sõnumilehe algusaastatel tegi reklaamitoimetus tehingu Sillamäe õlletehasega. Kuna pruulikojal reklaami eest maksmiseks raha polnud, toodi toimetusse mitu kasti õlut. Kiusatus tumedat õlut mekkida oli nii suur, et tihti hakati kohvitassist juba pärast keskpäeva jooma. «Kuni köögis õlut jätkus, oli lehe tegemine ikka väga raske,» meenutab üks asjaosalistest.
Kunst kuulub rahvale
Kultuuriajakirjanik Mari Sobolev rääkis vastutavale väljaandjale Toomas Leitole augu pähe, et võiks teha hoone kõrval olevale seinale gfrafiti. Leito soostus ja noorkunstnikud maalisid betoonaiale peaaegu inimsuuruse asja, mida mõni pidas naisterahva elundiks... Kõrvaloleva Tallinna 20. keskkooli lapsed hakkasid aia lähedusse ekskursioone tegema. Leito sai halle juukseid juurde.
Telefoniõigus
Halenaljakana meenub „särasilmne” peatoimetaja, kes piltlikult öeldes tõusis laua taga püsti, kui mõni leheloost ärritatud poliit- või ärimees talle helistas. Eriti sõjakad sõnavõtud tulid ühelt telekommunikatsioonituru tegijalt, kellest hilisemas elus sai poliitik. Tema luges peatoimetajale ette kõik need kohad, mis talle ei sobinud, ja too joonis need punase pliiatsiga püüdlikult alla. Seejärel ladus veel ajakirjanikule vihaselt ette ka!
Transporditööline Ruussaar
Sõnumilehe esimesel ilmumisnädalal oli lehel probleeme leviga. Seetõttu alustas peatoimetaja Ruussaar lehe esimestel päeval tööga kell 4.30. Viis autoga lehed Tartusse, siis naasis Tallinna ja alustas peatoimetamisega.
Märt Treieri salasoov
1998. aastal tuli Sõnumilehe kultuuriosakonda verinoor ajakirjanik Märt Treier. Ta oli muusikaalase haridusega ning hakkas kirjutama ja tellima põhiliselt muusikaarvustusi. (NB! Klassikalise muusika arvustusi!) Märt oli natuke edev, edasipüüdlik ja kindlasti ka karjäärihimuline noor mees. Lisaks veel nutikas ja nobeda sulega ajakirjanik. Küllap jäigi talle Sõnumilehe akendeta toimetus kiiresti umbseks, sest ühel päeval avastas Sõnumilehe peatoimetaja Mart Luik Märdi kandideerimisavaldused telediktorite konkursile. Mart oli veel veidi solvunud, et äsja tööle võetud Märt tema selja taga selliseid asju susserdas. Aga nagu täna näha, teadis Märt juba siis, mis ikkagi tema õige kutsumus on. Ja õigesti teadis. Märt on praegu väga hea diktor. Ja hea saatejuht raadios.
Allikas: Sõnumilehe ajakirjanikud
Kommentaarid (0)