Inimesed

Sofia Rubina: «Elu on rahulik asi.» (4)

Marilin Vikat , 28. oktoober 2005, 00:00
Ehk püüaks võimsahäälne lauljatar Sofia Rubina praegu, hambad ristis, Venemaa muusikakarussellile hüpata, kuid paraku pettus ta juba 16aastaselt tõsiselt naaberriigi staarikremplis. «Ma tahan olla, kes ma olen. Kogu lugu. Edukas või mitte.» 20aastane piiga kergekäelist kiitust ei salli, vaid ootab tunnustust ainult hästi tehtud asjade eest.

Milline pettumus, kui 16aastaselt Sotši elama-õppima läinud Sofia suure Venemaa muusikataeva köögipoole ära nägi. Pärast seda tal neelud enam rahvusvahelise staaristaatuse järele ei käi. «Miks ma olen praegu nii kindel, et ei taha? Sellepärast, et nägin, kuidas seal asjad käivad,» ütleb Sofia. Üks libavärk.

Nimelt otsiti Venemaa staarile Alsoule, kes 2000. aastal Eurovisionil teise koha napsas, taustakoori. «Küsiti, kes tahab Alsouga laulda? No kõik võtsid oma minidiskid fonogrammidega kaasa, lõid ennast üles,» meenutab Sofia õhinaga. Üle 200 noore ummistasid suure saali, kus produtsent soovijaid 20 kaupa üle vaatas. Sõna otseses mõttes ainult vaatas. Produtsent käsutas: «Tehke nüüd nägu, et laulate! Nüüd naeratage!» Väljapraakimisest pääsesid 30.

«Mind valiti. Mul oli ilus naeratus või mis iganes,» ironiseerib Sofia. «Asi lõppes sellega, et kolm päeva tegime lihtsalt nägu, et oleme back-vokaalkoor ja maigutasime suud. Me ei pidanudki laulma!» Lauljatari hääles kõlab ikka veel hämmeldus. Libalauljad pandi lihtsalt ilusasti riidesse ja õpetati nagu kord ja kohus kätega vehkima.

Tuleb osata targalt õppida

Kui Sofia teeb praegu muusikat oma südame järgi Eestis, siis Sotši koolikaaslastest sõbrad on praegu Moskvas ja püüavad staariks saada. Väga andekad inimesed, kiidab Sofia, aga sellegipoolest on neil äärmiselt raske end muusikaringkondadesse sisse süüa.

Popmuusika pole Sofiale see päris õige, hoopis jazz. «Jazz’is oled see, mida sa tead ja mida sa teed,» selgitab ta. Asjad olenevad sinust endast, mitte skandaale produtseerivast ja megakalleid muusikavideoid telesse läkitavast agendist. «Ma tahan olla, kes ma olen. Kogu lugu. Edukas või mitte,» ütleb lauljatar välja lihtsa kreedo.

Sofia tegeleb praegu hingelähedase muusikaga, mis pühib stressi täielikult. «Elu on rahulik asi,» leiab ta. Jõuad, palju jõuad. Kooliajast mäletab neiu küll, et tamp oli peal ja pinged kasvasid suureks. «Kõige parem on eksternina õppida. Õpid ära, sa ei pea tõesti oma aega raiskama. Ma ei kasuta praegu neid asju, mida koolis õppisin,» ütleb neljade-viitega lõpetanud neiu. «Vaatasin, kuidas viie-inimesed rabelesid koolis, nüüd teevad aga näiteks kuskil salongis maniküüri. Milleks oli tarvis ennast 12 aastat tappa? Istuda nagu puunukk hommikust õhtuni, ei olnud mingeid hobisid – ainult kool.»

Õppis eesti keele enne vanemaid ära

Sofia rõõmustab, et talle jäeti võimalus elu nautida ja silmaringi laiendada. «Olen vanematele selle võimaluse eest tänulik,» ütleb ta.

Kui Sofia füüsikust isa saadeti Saksamaale, elasid nad perega pool aastat seal. Kui praegu lasid Tartus elavad vanemad oma laululinnul üksipäini Tallinna minna, siis Sotši läks Sofiaga terveks aastaks kaasa tema lingvistist ema, kes jättis oma toimetused Eestis tütre nimel kus seda ja teist.

Kui neiu tagasi Maarjamaa rüppe pöördus, siis, oh häda: eesti keel oli kui suust pühitud. «Oli hirm, et mis nüüd saab… Tuletasin meelde, kuidas eesti keel üldse kõlab. Mul oli nii naljakas aktsent. Endal oli lõbus, et kuidas ma nii rääkida saan,» muigab Sofia.

Et Sofia elas kuuenda eluaastani vanematega Elvas, kus venekeelset keskkonda eriti pole, jäi eesti keel talle juba plikatirtsuna külge. «Lasteaias hakkasin seda rääkima. See oli mul esimene keel. Isegi kodus üritasin eesti keeles rääkida. Vanemad ei saanud aru, mida ma räägin, sest nad ei teadnud tol ajal seda keelt veel hästi. Olid vaid paar aastat siin olnud,» muheleb Sofia. Nüüd mõistavad ema-isa eesti keelt hästi, kuigi kodus räägivad nad ikka vene keeles. «Suhtlen mõlemas keeles piisavalt. Kui keegi ühe keele ära võtaks, siis ma ei kujutaks ette…»

Läbi ja lõhki juut ei saa Eestis olla

Juudi päritolu Sofia käib kaks-kolm korda aastas Iisraelis, põhiliselt küll teiste jazz-muusikutega. Talle meeldib oma juuri uurida. Kuigi perekond ei pidanud juudi tavadest väga rangelt kinni, mäletab Sofia lapsepõlvest, et kodus peeti ikka sabatit, siis kutsuti sõpru külla. Seda peaks pidama igal reedel – naine süütab küünla ja kõik palvetavad koos. Mõnikord on Sofia käinud reedeti Tallinnas sünagoogis. «Traditsioone ongi raske järgida, kui sa oled teises riigis. Vähemalt ma tean, mis need on ja see on kõige tähtsam.»

Näiteks kui sa oled tõsiselt religioosne juut, siis lükkad tihtipeale tänased toimetused järgmisele päevale. Sest kui päike reedel loojub, ei või lillegi liigutada, takkaotsa veel terve laupäeva. «Ei või nõusid pesta, koristada, isegi mobiiliga vist ei või rääkida,» loetleb Sofia. Eestis ei saa naljalt niimoodi, käed rüpes, istuda. «Mul on teine elu ju. Ma olen Euroopa inimene ka. Ma olen integreeritud. Ma pean kõiki pidusid,» naerab Sofia.

Tal on suur juudi kalender, kust ka peod kirjas. Sofia on seotud Tallinna juudi noortega ja veedab nendega koos palju aega. Korraldatakse seminare, liigutakse Baltikumis ringi. Kes tahab, võib laagris lapsi õpetada – Sofia andis näiteks laulutunde. Tema enda repertuaaris on samuti üksjagu juudi muusikat. Sofia on esitanud isegi juudi psalme oreliga, kus iga lugu on kuus lehekülge pikk.

Viljandi kultuurikolledžis pop- ja jazz-muusikat õppiv Sofia plaanib välismaale muusikat tudeerima minna. Veel on aega, enne kui peab tõsiseks inimeseks hakkama ja mingi elukutse omandama. Sofia arvates jõuab ta seda iga kell teha. Tema ema läks alles pärast 40. eluaastat teise kõrgharidusena psühholoogiat tudeerima. Selle ala peale mõtles pärast gümnaasiumi lõpetamist ka tütar. Kuid aega on, praegu naudib aga Sofia hetke.

Kui paljud Eesti muusikataevasse lendavad tähekesed lähevad õhku täis, siis vaatamata paljudele konkursivõitudele on Sofia tagasihoidlik ja ehe. «Stevie Wonder – rohkem staarim ei võigi olla, aga ta on nii lihtne inimene, sest ta ei pea end kellelegi tõestama,» kiidab neiu. «Kui laval oled, siis ei saa mõelda, et ma nüüd lähen ja võtan oma papi ja jalutan siis rahulikult koju. Kui inimesed tulid sind kuulama, siis sul on kohustus neile midagi kaasa anda.» Sofia tahab, et teda austataks hea töö, mitte millegi muu pärast.

Kuna Sofia õlul on ohtralt igasuguseid võite, siis toome ära vaid mõningad neist.

«Laulukarussell 2000» – teine koht

Noorte solistide konkurss Saaremaal – grand prix

Rahvusvaheline konkurss «Hope of Europe» Sotšis (2000) – esimene koht

Rostovi rahvusvaheline džässikonkurss (2001) – teine koht

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee