Vilja Palm: ekraanile pole ma kunagi tahtnud ronida (3)

Nüüd vehib ta juba teist aastat režissöörina seepi «Kodu keset linna» teha. Ometi eelistab ta ise metsade keskel elada. Vilja kodu on Noarootsis, kus ta koos sõjaväelasest abikaasaga kasvatab kasulapseks võetud kolmeteistaastast Kristit. Ja kus tihti käib külas militaarsete huvidega poeg Henry.

ETVs jookseb uuesti «Wikmani poisid», mis pajatab ühe põlvkonna poiste koolielust ja mille režissööriks sa olid kümme aastat tagasi. Milline oli sinu enda kooliaeg?

Põhihariduse sain Rahumäel Tallinna 27. koolis. Hästi tore kool oli, nagu Nõmme kandis ikka. Kõikidel sõpradel olid oma aiad, vähe liiklust, sõideti jalgratastega. Talvel käisime palju uisutamas. Kehalise kasvatuse õpetaja hoolitses alati liuvälja eest. Kui vahel vene kooli juures see varem valmis sai, uisutasime ka seal. Kuigi siis kippusime tihti kaklema ja saime rohkem peksa kui uisutada. Ent muidu on sellest ajast vaid head mälestused.

Olid kraakleja tüdruk?

Ei saa kurta. Õunaraksus küll käisin, puhtast huvist. Et kuidas see asi välja näeb. Kuskil neljandas klassis. Aga jäime ka kohe vahele.

Istuma pole aga jäänud, kolmesid tunnistusel polnud kunagi.

Kui keskkooli lõpetasin, kehtis seadus, et neljade-viitega lõpetajad pidid kuuest eksamist tegema vaid kaks. Mulle see väga meeldis. Sel ajal kui teised veel tuupisid, võtsid juba päikest ja nautisid elu.

Kuigi lõpueksameid tegin ma juba Tallinna 32. keskkoolis, kuhu pärast Rahumäe kooli läksin. Sest seal oli teatriklass. Tollal oli see päris uus kool, lõpetasin teise lennu.

Päris juhuslik see valik vist ei olnud?

Juba kolmandast klassist alates käisin Nõmme Pioneeride Maja näiteringis, mida juhendas Maie Kilgas. Hiljem lavastasin seal endast noorematega juba «Tuhkatriinut». Juhendaja oli muidugi abiks. Aga kõige otsesemaks tõukejõuks oli ikkagi algkoolist emakeele õpetaja. Selline vanakooli proua, kellele meeldisid etlemised ja luulemontaažid. Mäletan, et võitsin veel mingi luulevõistluse, kus ma lugesin Anna Haavat. Et «köögis seisab, ootab, ootab meie armas emakeel.» Mõtle, tollel ajal! Kõnevõistlusel oli aga kolm ülesannet, millest üks improvisatsioon. Pidid loosirattast võtma teema ja kohe jutustama hakkama. Kaks minutit. Minu teema oli karvamüts. Mida rääkisin, ei mäleta, küll aga seda, et lapsed saalis kohutavalt naersid.

Seega teatriklassi läksid juba kindla teadmisega, et järgmine aste on lavakool?

Päris nii kindel see ka ei olnud. Pealegi sain koolist iseloomustuse Tartusse füüsikateaduskonda. Käisin seal isegi 1975. aastal eksamitel ja need kukkusid täitsa talutavad välja, kuigi ma Tartusse ei jäänud.

Tegid eksamid ära ja tulid tulema?

Eks ma sain ikka aru, et pole minu koht. Pealegi oli sel lool väike konks juures. Mul oli hea dekaani käest paberid tagasi küsida, kuna sõbranna põrus inglise keelega. Selgitasin siis meie kokkulepet, et kooli astunuks me vaid kahekesi ning et ma ei saa vannet murda. Tulin Tartust ära, lamasin kodus voodis, sülitasin lakke ja mõtlesin, et mis mu noorest elust nüüd saab. Õde aga, kes õppis muusikakoolis ja käis paralleelselt teles assistendina tööl, ütles, et nüüd aitab, et ma rääkisin Virve Koppeliga ja nüüd lähed tema jutule. Muidugi läksin. Kaks kuud anti katseaega ja siis öeldi, et nüüd hakkame tõsiselt tööle.

Auahne, enesekindel, edasipüüdlik ja edev nagu sa oled, et ikka ekraanile pääseda?

Mul pole kunagi sellist mõtetki peas olnud! Telesse läksin ikkagi režissööri abiks. Oli selline meelelahutuslik saade nagu «Viitevisioon», kus Priit Aimla kirjutas vanadele viisidele uue libreto ning kus kõik tegelased laulsid. Pidin seal mängima kadunud Ago Sal-Salleri pruuti. Hästi pikka ja hästi koledat. Otsisin veel endale nina peale nõmedad prillid ning pähe tehti mulle pulkjas soeng. Viisimaa Vello oli mulle isa. Ise lustisime me seda kõvasti, ma ei tea, kas ka televaatajad. See kustumatu mälestus esimesest rollist ETVs. Pärast lastesaadetes tegin veel mõned sutsud.

Hiljem olen teinud dokfilme, kus võinuks ennast vabalt eksponeerida. Ometi olen üritanud need intervjuud alati sedavõrd hästi teha, et küsimused oleks võimalik hiljem välja lõigata. Ja siis ei pea ka küsija nägu näitama.

Sa ei jäänud assistendi palga peale kauaks, vaid läksid juba õige pea Leningradi telerežiid õppima. Sündis see idee päris enda peas või torkisid ülemused takka?

Päris enda väikses peas. Leningradi minekuga sai veel palju nalja, sest ma ei osanud vene keelt, sest see aine oli koolis välistatud – vene keele tunnis tehti kõike muud, näiteks lahendati matemaatika ülesandeid. See oli nagu protest. Mäletan, kuidas meie kena ja noor vene keele õpetaja luges Puškinit ja suured pisarad jooksid üle põskede, sest mitte keegi ei kuulanud teda.

Mõtlesin, et lihtsalt lähen ja vaatan. Et mis ja kuidas. Et loen aasta otsa kohustuslikku kirjandust ja vene keelt ning alles siis lähen sisse astuma. Mingeid dokumente mul kaasas ei olnud. Ja jalas olid mingid lapitud teksad, käe otsas Lutheri vabriku vineerkohver, kus oli hambahari ja kampsun. Tõeline hipi. Eestist olid veel kaks poissi. Need palusid, et tule, sa oskad etüüde teha. Hoidsime kolmekesi kokku ja loomulikult ma aitasin neid. Aga tänu sellele, et ma ei osanud vene keelt, olid etüüdid sõnatud ja mõjusid paljusõnaliste venelaste etlemiste kõrval hästi. Õppejõud hakkasid siis huvi tundma, et miks ma ise sisse ei astu. Ma ei saanud algul mõhkugi aru, et mida nad tahavad, keegi veel kõrvalt tõlkis. Nii mind sunnitigi eksamitele minema. Pavel Semjonovitš Kogan ja Aleksei Aleksandrovitš Resser – mõlemad juudid – kutsusid mind välja ja ütlesid, et esmaspäeva hommikuks olgu dokumendid olemas. Sain riielda, et olen siin nädal aega jõlkunud, nende tähelepanu pälvinud ja nüüd ei tahagi sisse astuda. Ütlesin, et ei taha jah. Jeerum, kus sain siis riielda. Et las teevad sulle Tallinnas dokumendid korda ja ise sa ära sõita ei tohi.

Elasin tollal VTO (Üleliidulise Teatriühingu – toim.) ühikas koos balletiõpetajatega, kes mind jubedalt hoidsid. Pidin neil igal õhtul juukseid lõikama ja värvima ning soenguid tegema. Olid sellised vanemad tädid, umbes neljakümnesed nagu mina praegu. Pakkisin siis oma kohvri – tagasisõiduraha oli mu alati passi vahel – et nüüd uhan vaikselt minema.

Tõsiselt?

Aga loomulikult! See oli reede pärastlõuna. Kust ma need dokumendid välja võluma pidin? Hakkan ära minema, Resser oli saatnud kursusekaaslased ukse taha! Ta oli nii vinge psühholoog, täitsa kindel, et ma putku panen. Siis tekkis mul juba hasart. Et tere talv, politsei on ukse taga! Lükkasin kohvri voodi alla tagasi, et lähen helistama. Ja mõtle, sain Virve Koppeli kohe kätte. Et mul on garantiikirja vaja, et kas Eestil on telerežii kõrgharidusega inimesi vaja? Kas, sa laps, oled Leningradis, et kohe, et mida vaja ja mis vaja, karjus ta telefoni. «Muidugi ma teen!»

Igal juhul olid Virvel paberid valmis. Helistasin ka koju, et ma saaks paar viisakamat riiet, millega professorite palge ette minna. Dokumentide vastuvõtt oli küll ammu lõppenud, kuid õppejõude oli hoiatatud ja kui ma siis viimaks oma paberitega lagedale ilmusin, seisis üks tütarlaps ukse peal ja karjus: Palm, Palm, Palm! Ja võttis dokumendid vastu. Kokku oli seitse eksamit. Eriala sain «viie». Kirjanduse ja vene keele «nelja» ja tänu sellele, et seal oli õppejõud, kelle juures oli paar eestlast õppinud ja kes küsis, et kas ma neid tunnen. Ühte neist tõesti tundsin. Et kuidas tal läheb? Väga hästi, haritud ja intelligentne inimene. Ta oli nii rahul. Natuke pidin siiski Gogolist ka juurde rääkima.

Nii sattusingi sellesse keerisesse. Uskumatu.

Kuigi oma kursusega koos ma ei lõpetanud, sest mul sündis 1982. aastal poeg Henry. Lõpetasin järgmisel aastal. Tolle kursuse õppejõud ei tahtnud veel, et ma koos nendega lõpetaksin, sest mu lõputöö tõmbavat teiste hindeid alla. Olin siis nii kohutavalt õnnetu ja kurb ja nutsin ning helistasin oma kursuse juhendajale Paša Koganile, kes parajasti kuskil Venemaa avarustes tegi tohutu suurt filmi Isamaasõjast. Ja kujuta ette, too katkestas oma filmivõtted, istus lennukisse, sõitis Leningradi ja lõi korra majja.

Sa oled üks väheseid telerežissööre Eestis, kel ette näidata vastavad paberid. Olid ka teleteatri juht. Miks sa siis ikkagi, enne kui teleteatri uks kinni pandi, ise selle ukse selja taga kinni panid?

Asi oli väga proosaline. Pidin koostöös Soome TVga hakkama tegema kolmeosalist sarja soomepoistest. Stsenaarium ja eelarve oli olemas, kõik oli paigas. Siis aga toimus ETVs võimuvahetus. Toomas Lepp tuli peadirektoriks ja otsustas teha mitte lugu soomepoistest, vaid hoopis Tammsaare suurlavastust «Tõde ja õigus». Otsustasin, et kui üks juht sedaviisi käitub (pealegi pidin veel ise soomlastele ära ütlema), võin oma teadmised kuskile mujale suunata. Kui siis Kanal 2 tegi ettepaneku asuda programmidirektori kohale, võtsin selle kahe käega vastu. Olen nendele tänini tänulik. Mulle meeldis see kollektiiv ja meeldis töö. See oli tõeline vaheldus ja õppetund ja mis kõik.

Kõik oli suurepärane, ent ometi lasid sealt peagi jalga?

Aga siis tuli isiklik elu vahele ja ma ei saanud enam Tallinna jääda.

Isiklik elu? Sul oli ju Urmas Reitelmanniga laps.

No mis sellest enam analüüsida, see on nii vana lugu. Poiss on juba 23 aastat vana. Juhtus nii, et mina läksin Leningradi, Urmas jäi Tallinna, pealegi olime noored.

Arvestades sinu poja militaarseid kalduvusi, on käbi kännust ikka väga kaugele kukkunud.

Jah, ta töötab turvafirmas ja siis on ta Noarootsi munitsipaalpolitseinik ning lööb kaasa Kaitseliidus. Aga jah, see maailm on mulle väga võõras. Oleme isekeskis arutanud, et kust need huvid, et äkki on mängus vanavanaisa ja vanaisa geenid, kes mõlemad tsaariarmees teenisid. Aga võib-olla on viga minus, et ei lubanud talle lapsepõlves mängupüssi osta. Ja kui siis vanavanaema ostis, oli kogu kasvatus läbi. Oleks püssi varakult kätte andnud, oleks ehk ära tüdinenud.

Vanaema sa ei ole veel?

Ei. Tahaks küll juba väga olla.

Tähelepanelik televaataja on kindlasti märganud, et «Kodu keset linna» režissöör on Vilja Nyholm-Palm, samas kui kordusseriaalis «Wikmani poisid» jookseb tiitrites nimi Vilja Palm.

On jah nii. Minu abikaasa on Soome kodanik ja meie tutvudes oli ta Soome sõjaväe atašee Baltikumis. Nüüd töötab ta mereväe peastaabis Soomes.

Sa oled siin elus teinud ühe väga ilusa heateo. Võtnud endale kasulapseks siit ilmast ärakutsutud sõbranna tütre.

Jah, elasime juba Turus, kui paraku see juhtus. Kui üks mu sõbranna läks teisele poole tähti ja temast jäi maha 9aastane tüdrukutirts, kelle me siis enda juurde võtsime.

Võimatu oleks olnud sel hetkel temaga Soome elama minna. Nii me siis otsustasime, et mina tulen Turust tagasi ja lähen temaga maale meie Noarootsi majja elama.

Seega oled sa nüüd kahe lapse ema.

Jaa, Kristi on juba 13 aastane ja käib Noarootsi koolis 7. klassis.

Võtsid lihtsalt aja maha ja läksid Kristiga Noarootsi metsade vahele elama, et muust elutempost eemale hoida.

Et võib-olla hoopis sellest olukorrast välja tulla.

Miks Noarootsi? On’s sealt pärit sinu juured?

Ei ole. Ostsin selle koha koos Henryga 1999. aastal. Ainuke seos on see, Henry vanaema ja vanavanaema on pärit Kuielt.

Olen seal väga palju suvesid veetnud ja mulle hakkas Läänemaa lihtsalt meeldima. Mulle meeldib meri ja laugjas maastik. Mulle ei meeldi künkad. Ma tunnen ennast küngaste vahel nagu mingisuguses katlas, kus ma ei näe silmapiiri suurt ja ilusat avarust.

Kus see sinu kodu siis lõpuks on? Tartus, Tallinnas, Soomes, Rootsis?

Noarootsis. Meie kodu, mida jõudumööda putitame ja ehitame, on ikkagi Noarootsis Hara külas. Esmaspäevast reedeni on mees küll Soomes, aga kõik nädalavahetused siin.

Ja sõidad sealt iga päev bussiga linna tööle «Kodu keset linna» üles võtma?

Ei käi bussiga. Autoga käin. Ega iga päev ka sõida.

Abielu või ka lihtsalt kooselu tähendab alati teatud kompromisse, teise inimesega arvestamist ja mida kõike veel. Oled oma tugeva natuuriga teinud mehele selgeks, et kui tahate koos elada, siis see koht on Eesti?

Ei ole nii! (Puhkeb naerma). Jätsin ju ka Kanal 2ga tema pärast hüvasti. Nii et tema on võib-olla veel tugevam natuur. Aga tegelikult on see meie ühine otsus, me tahame siin elada. Talle istub see elu siin.

ETVd ja teleteatri aegu taga ka nutad?

Jah, mul on tõesti kahju, et teleteatrit nii vähe ekraanil on. Vaatajaid oleks kindlasti – sest miks vaadatakse «Kodu kest linna», miks vaadatakse «Õnnet»? Mis sest, et on samad näod ja samad probleemid. Aastast aastasse.

Kui ühel päeval kas jumal või riigikogu jagab seda õnne, et teleteater tuleb tagasi ja kui sind sinna tagasi kutsutaks, kas siis läheksid?

Ma ei tea. Sellega kaasneb niipalju probleeme. Kas või see, et ma elan nii kaugel. Kindlasti ei võtaks seda kohta vastu, kui ma peaks käima iga päev üheksast viieni tööl ja olema pidevalt kohal.

Kui kaua jätkub sul võhma iga päev seepi toota?

Ma ei tea ja ma ei tee sellest ka probleemi. Kui ühel päeval võhm otsa saab, siis küllap leian muud tegevust. Loodan, et kunagi tulevikus saan võib-olla kas Noarootsis või Haapsalus või kuskil Läänemaal õpetada gümnaasiuminoortele telemeediat. Aga see on alles unistus.

Vilja Nyholm-Palm

1977 lõpetas Leningradi Riikliku Teatriinstituudi telerežii erialal

1994 Soome Yleisradio Raadio ja Televisiooni Instituudi režiikursus

1975–77 ETV laste- ja noortesaadete toimetus, režissööri assistent

1989 – ETV teleteater, režissöör-lavastaja

1993 – ETV kunsti- ja kirjandussaadete peatoimetus, režissöör

1993–99 ETV teleteater, pearežissöör

1994 – TPÜ õppejõud telerežii erialal

1999–2001 Kanal 2, programmidirektor

Vilja Palmi looming

Filmid Eesti Telefilmis:

Dokumentaalfilm «Gaudeamus IX», režissöör, 1984

Videofilm «Kahe kodu ballaad», telerežissöör, lavastaja E. Kerge, 1985

Mängufilm «Võtmeküsimus» 2. režissöör, lavastaja E. Kerge, 1986

Videofilm «Narva kosk», 2. režissöör, lavastaja E. Kerge, 1987

Lavastused ETV Teleteatris:

«Mona Lisa» 1983

«Kohtume alleel» 1989

«Inimese Hääl» 1990

«Maarjamaa» 1991

«Kohus» 1991

«Pakume teile viirpapagoisid» 1992

«Ükskord elus oli nii...» (portreefilm Salme Reegist) 1992

«Wikmani poisid» (12 osa) 1994

«Romeo ja Julia» (TV variant Linnateatri etendusest) 1996

«Illusionist Aarne Üksküla» (portreesaade) 1997

«Koor minu kohvis» 1998

«Kodu keset linna», režissöör, TV3 seriaal, 2004–2005