Pettunud vedurijuhi abi: meie peal korraldati näidisprotsess

Ehkki karistus kantud, on verinoorelt süüdi mõistetud vedurijuhi abil, 44aastaseks firmajuhiks saanud A.M. hinges okas.

«Mõistagi olen ma endalt, eriti Tallinna vangimajas istudes tuhandeid kordi küsinud, kas olin ma inimeste surmas süüdi või ei? Ning võin kaljukindlalt tänagi vastata – vedurijuhid ei olnud süüdi.»

Vedurijuhid sunniti süüd tunnistama

A.M. räägib, et 1980. aasta on tema ajju salvestatud arvatavasti igaveseks. «Sealt on kadunud ehk ainult paarkümmend sekundit, vahest minut. Hetked pärast õnnetust, kus ma tõepoolest löögist ja suurest verekaotusest korraks teadvuseta olin. Aga toibusin kiiresti ja üritasin parajasti rongirusude vahele päästjatele appi minna,» meenutab mees. «Siis tiriti mind kiirabiautosse, kus keegi tohter suurema vere näolt pühkis. Autouks avanes uuesti. Uksel seisid tõsiste nägudega mehed, kes mu endaga kaasa viisid.»

19aastase, verise, väriseva ja täielikus šokis poisikese kallal läks lahti kriminalistikaõpikust pärit psühholoogiline rünnak, kus nooruk püüdis algul seletada asju nagu ta mäletas, kuid aeti kiirete ja järskude küsimustega segadusse. Teadmine, et rongile põles roheline tuli, peksti peast kiiresti välja. Segaduses kirjutas nooruk ette torgatud paberile alla, alles seejärel lubati kiirabil ta ära viia. Allakirjutatud paberist sai prokuröri käes trumpäss – esimene tunnistus on õige.

«Ometi mäletan sulaselgelt esimesi sekundeid pärast õnnetust, kui juba kabiinipleki vahele kinni kiilutud Sapunov märkas esimesena küsida – Bõl že zeljonõi (oli ju roheline)?» meenutab A.M. sadu kordi peas edasi-tagasi keritud linti. «Ükski vedurijuht ei lähe teele ilma valgusfoori vaatamata. See on nagu autol süütevõtme keeramine, mida mitte tehes tekib tõrge.»

A.M. on kuulnud, et Moskvast tuli karm käsk asi kiiresti lõpetada ja unustada. Uurimine viidi läbi mõne nädalaga. Veduri must kast, mis rongist esimesena kaasa rabati ja mis kannatanute abistamisest tähtsamana tundus, haihtus jäljetult Moskvasse.

Ka Sapunovilt saadi lõpuks vajalik tunnistus: «On tõsi, et meist kumbki ei vaadanud valgusfoori. Pigem jälgisin ma tagasivaatepeeglit, et hilinejad maha ja keegi uste vahele rippuma ei jääks. Ilmselt polnud ma pärast puhkust veel sõiduvees ja noormees samuti…»

Kohtupingis pidanuks istuma jaamakorraldaja?

Ometi on põhjust arvata, et katastroofi küpsemiseks oli peale kahe hilineva rongi vaja veel kolmandat muutujat.

Mõni minut enne saatuslikku kokkupõrget oli jaamakorraldaja Ljudmila Baranova andnud rohelise tee Koplist väljunud kaubarongile ning sulgenud kõik teised. Kui kaubarong oli läbi sõitnud, võis jaamakorraldaja anda üheksandale teele rohelise tule, sest plaani järgi pidi sealt kell 15.14 väljuma rong Pääskülla. Just tol päeval oli see aga ära muudetud ja üheksandal teel ootas oma aega hoopis kella 15.21ne Vasalemma rong.

Õnnetuse tehniliste süsteemide uurimise komisjoni kuulunud Jaan Tõemets kinnitab, et foorid olid korras. «Mingit valesignaali üheksandal teel ei saanud kuidagi olla. Ent põhimõtteliselt oli võimalik, et kuus-seitse minutit enne rongi väljumist põleski fooris roheline – nagu vedurijuht Sapunov väitis,» möönab Tõemets. «Võimalik, et jaamakorraldaja avastades oma eksimuse, võis seejärel kohe üheksanda tee vabasignaali sulgeda ja avada see Paldiskist saabuvale rongile. Kuid kordan, need on vaid võimalused. Kuidas asi tegelikult oli, polnud võimalik tagantjärele kontrollida, sest teede ümberjagamist ja sulgemist pult ei fikseerinud. Masina mällu jäi vaid olukord, mis oli kokkupõrke hetkel.»

A.M. mäletab, et tol päeval tööl olnud jaamakorraldaja ülestunnistuses oli palju segast. «Lugesin ise must valgel seletust, kuidas dispetšer polevat õnnetusehetkel toas olnudki,» meenutab ta. Hiljem kadus see paber jäljetult ja asemele ilmus sootuks uus. Pärast vanglast vabanemist endiste töökaaslastega vesteldes on olnud kõik A.M. sama meelt, et segaduse foorituledega põhjustas jaamakorraldaja.

«Mõne aja pärast, kui Tallinna elektrirongid uue avarii tegid ja hulga elektriliine maha sõitsid, vallandati sama naine just sõnadega – mäletad sa ehk ka oktoobriavariid,» teab A.M..

Pjotr Sapunovi ja A.M. kohtuotsusesse on aga raiutud sõnad: «rikkusid NSV Liidu raudtee tehnilise ekspluateerimise eeskirjade sätet alljärgnevaga:

p.16.16 sellega, et panid elektrirongi jaamast liikuma ilma jaamakorraldaja poolt selleks lubava signaali andmist;

p.16.38 sellega, et enne elektrirongi liikuma panekut ei jälginud nad valgusfoori signaale ja osutavaid tähiseid, ei täitnud nende nõudeid ega korranud neid omavahel, ei veendunud selles, kas reis oli üldse ette valmistatud. Sellega põhjustasid nad Balti jaama territooriumil rongikatastroofi, kus hukkus 9, sai üliraskeid kehavigastusi 1, raskeid kehavigastusi 14 ja kergeid kehavigastusi 32 isikut. Lisaks tekitati Eesti Raudteekonnale otsest varalist kahju 333.78 rubla ja Tallinna Veduridepoole 43 475 rubla.»

«Minu elu on tasapisi pööranud õigetele rööbastele,» räägib A.M., kuigi paar korda aastas painab teda ikka üks ja sama unenägu, kus kõik silme ette ilmub.

Mis on saanud Sapunovist, pole teada. Endised töökaaslased räägivad, et Sapunovid olla paarkümmend aastat tagasi Eestist lahkunud.

A.M. – alles noor ja roheline

Vedurijuhi abi A.M. oli õnnetuse toimumise ajal alles teismeline. Tema töömehetee polnud jõudnud veel alatagi. Raudteekoolis mäletati teda kui vaikset ja endassetõmbunud, ilma isata kasvanud poissi. Ent nagu meenutab üks õpetajatest, oli A.M. väline loidus üsnagi petlik. Teist nii kohusetruud ja sõnapidajat poissi andis koolist otsida. Esimesel kursusel oli A.M. grupi priimus, ent siis toimus mingi murrang ja õppimine hakkas alla käima. Pasunakooris oli ta kõva bassimees ja kogu kooli fotokroonik.

Pjotr Sapunov – muidu eeskujulik

Vedurijuht Pjotr Sapunovil oli eluaastaid 29. Kogu oma teadliku elu oli ta veetnud metalli ja masinate keskel. Vedurijuhipaberid sai ta Brjanski raudteetehnikumist 1976. aastal. Diplom käes, leidis ta naise ja noorpaar suunati nõukogude rahvaste ühtesulatamise nimel Balti raudteele – esmalt Riiga, seejärel Tallinna. Neli aastat hiljem oskas Pjotr eesti keeles sõna «piidur» ja kirjutas ühe oma igapäevase peatuse nimeks «Vaazelemma». Eesti Raudtee käest sai ta ainult kiita. Paar korda paarkümmend rubla preemiat ja Sotsialistliku lööktöölase rinnamärgi. Miinuspoolel seisis siiski üks seik: noore vedurijuhi teenistusraamatusse oli alles saatusliku aasta augustis tehtud märge, et ta jäi juhtkangi taha magama ja põrutas punase tule alt läbi. Tookord lõppes kõik hästi.