Sööklas sai kahekesi kõvasti söönuks rubla eest (64)

35–40 aastat tagasi ehitatud elumajades olid köögid tillukesed nagu tikutopsid ja sisustuseks enam-vähem kõikjal laud, paar taburetti, kapp ja kahe põletiga gaasipliit. Pere korraga kööki sööma ei mahtunud, 6–8 m² ruumis tuli liikuda külg ees. Kui külmutuskapid moodi tulid, polnud nendele köögis kohta.

20 aastat toitlustusettevõtet juhtinud Kaie teab: «Perekonnal kui ühiskonna väikseimal rakukesel hoiti totalitaarses riigis silm peal. Sinu igat sammu jälgiti, seega: milleks sulle isiklik vaba aeg ja kodune elu? Tahad süüa? Argipäeviti oli sul selleks söökla, nädalalõpul aga restoran.»

Aeg oli teine, inimeste toitumisharjumused teised. Toitu valmistati Moskva retseptide ja koostisnormide kogumiku järgi, ometi olid need Kaie mäletamist mööda head. Borši ja seljankat, ka eestlastele meelepärast klimbi- ja hernesuppi käisid sanitaarepidemioloogiajaama töötajad ette hoiatamata tihti inspekteerimas. Vahel trehvas nädalas sööklasse 2–3 inspektorit, sest ka rahvakontroll tegutses vilkalt.

Fairyt ei olnud. Polnud ka vahendeid, mis kõrvaldaks vingeid kapsakeedulõhnu. Kasutusel olid kaltsineeritud sooda ja kloramiini lahus, nende abil tuli ideaalne puhtus saavutada.

Tasuta leib täitis solgipangesid

Kersti kasvas Pärnu linnas eeskujulikus peres, kus ema valmistas perele maitsvaid lõunaid, seetõttu ei tulnud toitlustusettevõtted päevakorralegi. «Kord siiski, kui emal oli väga kiire, läksime südalinnas sööklasse. Tellisime hakklihakastet ja see maitses kohutavalt hästi. Ma lausa unistasin, et emal jälle aega poleks...»

Ka eluaeg elektrikuna leiba teeninud järvamaalane Kalju suhtub sööklatesse hästi, sest poissmehena jõudis ta sealsete toitudega vägagi ära harjuda: «Soe toit ja lahke pererahvas – toidujagaja tõstis minu taldrikule alati suuremad portsud.» Kui keegi naljavend kiskus Kalju söökla sildilt esimese tähe, tegutses «öökla» mitu nädalat, enne kui kaks purjus töömeest maipühade eel katusele viga parandama saadeti.

Mõnelegi tundus väljas söömas käimine priiskamisena, olgugi et supiports maksis 20 kopikat ja prae sai kätte 35 kopikaga. Paindes varrega alumiiniumlusikad, rasvased kahvlid ja krooniline nõudelapilõhn käisid selle juurde tasuta.

Pensionär Laine Põltsamaalt mäletab tänini, kuidas leib ei maksnud samuti midagi: «Seda oli valus vaadata – leiba ahnitseti taldrikule palju, aga ära ei söödud ja visati toidunõude tagasiviimisel solgipange.»

Leivapätsi otsad olid eriti põlu all, koguni saiakannikad visati ära, kuigi paljudes sööklates keedeti tahkest leivast mõnikord ka leivasuppi – rosinaid sisse ja lusikaga hapukoort silmaks.

«Ma tean täpselt, kuidas sööklates elu käis, mul meheõde töötas seal. Terve pere oli söönud, viinerid ja liha olid alati laual. Kord oli ikka väga lõdva, koju vinnati ka suhkrut ja kakaod ja vaniljet. Sööjad maksid need vargused kinni.» Proua Laine teada kasvatati söökla toidujääkide peal sigu nii mis mühin – «Kartul ja leib läksid solki, sead sõid ja matsutasid!»

Ano Võrumaalt: «Sööklas kulus söömisele vähem aega, ka oli võimalus sel ajal kolleegidega suhelda. Aga sööklal ja sööklal oli vahe. Rannatare toidud olid paremad kui Tamula lahja supilurr ja igapäevane pekikaste. Tekkis isegi kahtlus, et kui jätsid pekitükid taldriku servale, siis said nad järgmise päeva portsuga tagasi!»

Ellen Valgamaalt mäletab, et oma esimest last oodates käsid nad koos mehega tihti sööklas. «Kõigepealt tuli kandikut oodata, siis said vahepeal kartulid otsa. Kes makaronidega leppis, pääses kiiremini kassa juurde liikuma. Vahel tõsteti praad supitaldrikusse, alailma polnud kahvleid, siis tuli kartuleid-kastet süüa supilusikaga.»

Põlvalanna Ruti: «Toidud olid liiga rasvased, enamasti sealiha. Pilafist said kahvli harud kohe hangunud rasva täis. Ju me siis ei osanud midagi paremat tahta ega nõuda.»

Viinerid ja sardellid suurendasid käivet

Abja Tarbijate Kooperatiivi raamatupidaja-kalkulaatori Maimu Kase omaaegsed mälestused on Eesti Rahva Muuseumis tallel: Abja söökla oli iga päev avatud kella 8–20, tööl oli kolm kokka, kaks kokaabi ja kolm nõudepesijat. Toitude valik oli kõige mitmekesisem lõuna ajal: kaks lihasuppi, üks piimasupp, 2–8 praadi, neli magustoitu.

Päeva keskmine käive oli 60ndate lõpus 93 rubla: väljastati 40 suppi, 186 praadi, 101 magustoitu, 15 kohvi, 14 teed. Kui Abja oli veel rajoonikeskus, oli sööjaid rohkem (enamik neist alevi teenistujad) ja päevakäive ulatus kuni 200 rublani.

«Elanike poolt hinnatumaks toiduks on viinerid ja sardellid. Kui neid on, süüakse päevas üle 100 portsjoni,» seisab mälestustes. Samas märgib Maimu Kase, et piisavas koguses ei tooda sööklasse karbonaadi, küllaldane pole ka varustamine värske kalaga. Pidevalt on saada kilu ja heeringat, mida süüakse hapukoorega kuuma kartuli juurde.

Söökla tootmisruumid on väga kitsad. «Suureks raskuseks on asjaolu, et tootmises ei ole vett ja musta vee äravoolu. Seetõttu ei taha köögitöölised püsida.»

Reet, kes VI klassi õpilasena töötas sõbrannaga 1969. aastal Tartus Ropka sööklas suvel nõudepesijana, mäletab, et palka maksti 60 rubla kuus, lühendatud tööpäeva tema jaoks ei kehtinud. «Kartulivakk oli pesuruumi nurgas, keset kööki seisis puupliit. Kartuleid tuli kühveldada koorimismasinasse, olin läbimärg ja esimestel päevadel rahmeldasin ennast hingetuks. Ja see kloorihais – nõusid tuli pesta kolmes erinevas vannis, pidevalt käisid kontrollid.»

Reeda 60 rubla ei tulnud kergelt. Iga hommik tuli lõikuda mitu ämbritäit supikartuleid. «Esimestel päevadel peopesad narmendasid, kuid suve lõpuks sai minust proff!» Ühtlasi õppis Reet, kuidas karamellistatud suhkrule lisada sidrunhapet ja sellest segada kokku sööklamorss, mis maitses väga hästi.

70ndate alguses jõudis sööklatesse tehnikaajastu: korralikud pliidid ja köögitehnika. Mannakreemi ei pidanud enam vispliga pesukausis vahtu lööma.

Kolhoosi sööklasse lõunale

Suure kodumaa omadest olid ENSV sööklad pikalt ees. «Leningradis nägin, et sööklas olid noad ja kahvlid nööriga laua küljes kinni, et neid kaasa ei saaks võtta,» mäletab viljandlanna Silva.

Eriti odavalt ja hästi sai Eestis süüa ühismajandite sööklates, kuhu sõideti lõunatama ka rajoonikeskusest. Tugevamate majandite sööklad hakkasid (enne põllumajandusreformi) sarnanema juba restoranidega, peakokad mõtlesid välja üha uusi roogi. Suppi ja praadi osteti koju kaasa. Juba olid poes müügil esimesed toidutermosed, aga sobis ka emailitud piimanõu või liitrine purk, millele plastmasskaas peale vajutati.

Nädalalõppudel kaeti Eestimaa maasööklates peolauad juubeliteks ja uhketeks pulmapidudeks.

Põlva rajoonis oli pikalauapiduliste lemmikkohaks Taevaskoja kolhoosi söökla. Kellel õnnestus seal tähtpäeva puhul nädalalõpuks saal kinni panna, oli õnnega koos.

Söökla kauaaegne juhataja Elviira Hurt räägib, uhkusnoot hääles, et nende pakutud toit oli alati värske ja portsud sellised, mis sundisid sööjat püksirihma vabamaks laskma. «Ei siis olnud mikrolaineahje, kuhu sügavkülmikust härmas lihatüki sisse viskad ja pärast selle prae pähe lauda viid!»

Söökla köök sai terve sea, sellest keedeti sülti, pasteeti ja tehti rulaadi. Pehme liha läks karbonaadiks ja šnitsliteks, jätkus kotlettideks, lihavorstikesteks ja pirukateks.

Elviira Hurt ei jäta märkimata, et tol ammusel ajal jaksas ka kõige väiksema sissetulekuga inimene sööklas kõhu täis süüa, see ei mõjunud rahakotile.

«Seljankasupil ja karbonaadil oli kõige rohkem minekut, magustoitudest olid lemmikuks vahustatud kreemid ja tarretised.» Üks oluline moment veel: vanasti ei kasutatud toidu tegemisel nii hullusti maitseainesegusid. Seetõttu mekkis liha nagu liha ikka ja kalal oli kala maitse.

Rublaaja lõpus sai toiduga priiskamine otsa. Asutuste sööklad, ka ühismajandite omad lõpetasid võõrale rahvale sotsiaalabi osutamise, sööklate uksed tõmmati koomale. Boonus odavale lõunasöögile kehtis vaid omadele ja lõpuks kadus seegi.

Keedukartulite ja sousti asemel hakati pitsat tegema. Tartu linnas sai esimeseks pääsukeseks Vikerkaare kohvik ja ega keegi algul teadnud, mida see pitsa endast kujutab. Pitsad küpsetati metalltaldrikutel, katteks räim tomatis.

Inimesed seisid vapralt terve lõunaaja järjekorras, et siis tööle jõudes kolleegidele vaimustusega õhata: «Ma sõin pitsat!»

Kes kokk, kes abitööline

Selleks, et fotograaf söökla personali kuuma pliidi ette üles rivistas, pidi olema mõjuv põhjus. Ju siis Helju, Tiiu, Saima, Vilve, Leida, Salme, Küllike ja Teena 1978. aastal mingis kvartalis sotsialistliku võistluse võitsid. Jälgige peakatteid: tärgeldatud marlist uhke turbaniga on peakokk, lössis pilotkataolise unemütsiga aga köögitöölised. Ainult söökla juhatajal oli õigus kööki ilmuda, peas hiiglaslik kährikmüts.

Paltsami, jaitsami solj ne trogatj!

Sööklate seinu ja laudu ilustasid keelavad-käskivad sildid. Väga paljudes kohtades olid joonistusploki lehele punase pastakaga maalitud luuleread: Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome! Mis sest, et söögisaalis kurseeris koristajatädi kui ristluslaev, kloorine nõudelapp käes, ning muudkui pühkis ja nühkis... Vahel koguni nii hoogsalt, et pelgasid: kohe tõmbab lapiga üle sööja suu ja taldriku.

Oli ridamisi sööklaid, kus hästi nähtaval kohal, tavaliselt kassaaparaadi juures, oli silt: Teid teenindab kommunistlike noorte brigaad.

80ndate algul, kui midagi polnud poest saada ja kodus oli kõigil kõik olemas, ilmusid sööklatesse sildid: Lauanõude kaasa viimine rangelt keelatud!!! Hüüumärke oligi kolm. Oli sööklaid, kus sööjaid teavitati, et Nuga saab köögist, sest söögiriistade kastis olid enamasti ainult alumiiniumist supilusikad ja kulunud harudega kõverad kahvlid.

Meeldejäävaima sildi – Paltsami, jaitsami solj ne trogatj! – avastasin kaheksakümnendail ühe aleviku sööklast Tallinna lähistel. Tekst oli kirjutatud ka eesti keeles, küll väiksemas kirjas – Näppude ja munadega soola mitte puutuda! Keedumuna oli igas sööklas kohustuslik repertuaar, nii et hoiatus muna soolatopsi mitte suruda oli igati asjakohane.

Sigalahedat silti nähes kõõksusid reisikaaslased ennast oimetuks. Mäletan, keegi meist kavatses selle hoiatuse toimetada tuntud ja kardetud keelerookijale Helju Valsile. Paberitükk sai igatahes kaasa võetud.

Paltsam-jaitsam on meie kohtumistel parooliks jäänud seniajani.

Heimar Lenk eelistas ettekandjatega sööklaid

Poliitik Heimar Lenk meenutab aegu, kui tema noore vihase mehena ajakirjanduse lõputul põllul esimesi vagusid ajas.

Lenk jagab tolleaegsed sööklad kahte lehte ega hakka aega raiskama nendele, kus koristajatädi niiske lapiga laudu nühkis ja sööjaid segas. Lengi lemmik oli Hiiu söökla, kus laudadel olid valged tärgeldatud linad, ettekandjatel jalas kõrge kontsaga kingad, ees lumivalge põll ja juustel pitsist servaga kuusirbisarnane kaunistus.

Hiiu sööklas oli söömiskultuur Lengi sõnul sama kõrge nagu parimas restoranis. Ja puhvetist sai toidu kõrvale napsi tellida. «Sellega ma ei ole sugugi nõus, et vanasti õlut polnud saada, Hiiul oli õlut koguni kaheksat sorti, kusjuures Pilsner, Moskva, Märtsi ja Žiguli olid müügil iga päev. Ja söögid olid Hiiu plokis – kohalikud kutsusid söögikohta nii – väga suu- ja rahakotipärased.»

Lengi teine meeliskoht Tallinnas oli Viru söökla. «Viru lakas käis metsikult rahvast, alailma oli söögikoht puupüsti täis. Söökla nagu restoran, ja millised ettekandjad – tippisid laudade vahel, kandik pea kohal.»

Oma mälestused on Lengil ka raadio- ja teleajakirjanikuna Moskvas töötatud aastatest. Olla vale, et Venemaa sööklates olid kahvel ja lusikas nööriga laua küljes. Lenk meenutab sooja sõnaga «pelmennajaid» nende rikkaliku valiku ja vürtsikate kastmetega. «Meenub ka Zeljonõi Ogonjok – sööklad, mis olid mõeldud taksojuhtidele ja olid ööpäev läbi avatud. Sinna võisid ka lihtsurelikud sisse astuda. Napsi seal ei müüdud, kuid said pudeli korralikku õlut tellida.»

Lengi kustumatud sööklamälestused pärinevad Pjanitskaja uulitsal asunud N.Liidu gos-tele-raadio keskusest Stalini aegses 15korruselises hoones. «See ametkondlik ministeeriumisöökla teenindas iga päev tuhandeid väliskülalisi. Nime poolest pesuehtne söökla, kuid milline rikkalik toiduvalik ja kui vähe tuli tõelise restoraniprae eest maksta! Menüüst ei puudunud isegi vähid!»

Kaks päeva enne stipipäeva tudengisööklas priileival

80ndatel Tartu Ülikoolis juurat õppinud Rainer mäletab, et stipipäeval sai koguni Kaunase restoranis söömas käidud. Sellele järgnes sööklaeinete periood. Juuratudengile meeldis Tempo. «Toit oli maitsev, hind tudengile taskukohane. Supis oli korralikult liha ja kotlet-kartul täitis kõhtu hästi. Magustoidud olid nagu kodus ema tegi: kakaokissell, kohupiimavaht piimaga, riisipuder marjakisselliga.»

Aga enne stipipäeva oli tavaliselt nälg majas. Selleks ajaks tuli unustada ka «Miša baar», kus nii mõnigi kord mõne õppejõuga sai puki otsas veini tinistatud. Kui raha kojusõiduks polnud, aitas näljasurmast välja ülikooli vana armas söökla. «Leib ja suurtes kaussides kapsa-porgandisalat olid seal alati laudadel, selle eest polnud vaja maksta.» Kapsa-porgandisalat maitseb Rainerile ka praegu, 20 aastat hiljem. Harjumuse asi.

Retrosööklad pole maa pealt veel kadunud

Asi juhtus Viljandis eelmisel suvel. Kõht tühi, aega vähe. Raha samuti. Sõbrad viisid mind mingitest siseõuedest läbi ühte sööklasse. Metalljalgadega toolid, laudu katmas vahariie. Menüüs kaks suppi ja kaks praadi. Morss, piim, ja üks magustoit. Ja kõik! Mingi imelik lebra hõljus ruumis. Alumiiniumkahvlite sabas olid augud, nuge polnud ja hakklihakaste maitses nii nagu seda 35 aastat tagasi kõigis Eesti NSV Liidu sööklates. Mannavaht oli pandud plekk-kaussidesse.

Raha küsiti toidu eest häbematult vähe, aga toit kõlbas süüa küll ja portsjonid olid ausad. Pärast viisime toidunõud ise ära, kollane jutiliseks kraabitud plast kandik haises kloori järgi. Tänavale jõudes päikese käes silmi kissitades oli tunne, nagu oleks aeg seisma jäänud. Täiesti sürr! Robert