Agatha Christie esimene ning tänini populaarseim detektiiv Hercule Poirot astus areenile 1920. aastal raamatuga «Saladuslik juhtum Stylesis». Mõrvamüsteeriumide kuninganna lasi belglasel kümme aastat mõrvajuhtumeid lahendada, enne kui tuli lagedale uue vaimusünnitisega – miss Marple’iga. Ontlik, kuid äärmiselt terava pilguga vanaproua debüteeris teoses «Mõrv kiriklas» ja sai paugupealt populaarseks.
Põhineb autori vanaemal
Kirjaniku ametliku kodulehekülje uk.agathachristie.com andmeil põhines miss Marple’i tegelaskuju «Roger Ackroydi mõrvas» figureeriva doktor Sheppardi kavalal õel. Christie oli inspiratsiooni ammutanud ka oma vanaema sõbrannadest ja vanaemastki, kes, nagu ta kunagi ütles, ootas kõigilt ja kõigest alati halvimat, ja see halvim olevat peaaegu alati tõeks osutunud.
Huvitaval kombel näitas Christie «Mõrv kiriklas» hilisemate teostega võrreldes hoopis teistsugust miss Marple’it. Esimesel kohtumisel oli tegu stereotüüpse vanatüdrukuga – sinisilmne ja habras, peas must pitstanuke ja kinnastatud käed alailma kudumisvardaid klõbistamas. Ta oli agar keelepeksja ja võis päris halvasti öelda. Ajapikku muutus vanaproua aga veidi moodsamaks ja hulga sümpaatsemaks.
Süütu silmavaade ja vanainimeselik kohmitsemine on petlikud. Miss Marple on tähelepanelik inimloomuse uurija. St Mary Meadi küla põliselanik ilmutab üllatavat suurilmlikkust. Tema loogiline mõistus paneb saladuslike mõrvajuhtumite killud eksimatult tervikpildiks kokku, jättes pahatihti isegi Scotland Yardi spetsialistid häbisse. Abiks on talle ka St Mary Meadi kirev minevik: pole surmapattu, mida miss Marple’i silmad poleks aastate jooksul näinud.
Terase vanaproua tegelaskuju luues ei aimanud Agatha Christie, et miss Marple kujuneb nii populaarseks ja tema elutee jätkub aastakümneid. Ent niipea kui vanatüdruk esimest korda lugejateni jõudis, oli nende süda võidetud. Ekraanile ilmus leidlik naisdetektiiv alles 1956. aastal Ameerikas, mitte oma kodumaal. «Teatame mõrvast» ekraniseeringus mängis miss Marple’it legendaarne Briti Music Halli näitlejanna Gracie Fields.
Kui Fieldsi valik tundus Christie austajatele kentsakas, siis järgmised ekraniseeringud ajasid neid lausa raevu. 1962. aastal esilinastus «Paddington 16.50-l» põhinev «Mõrv, ütles ta», kus Christie kuivetunud kangelannat kehastas volüümikas ja aplombikas Margaret Rutherford. Järgnes veel kolm filmi, mille tegijad käisid miss Marple’i tegelaskujuga väga vabalt ringi: kord maskeerus vanaproua teenijaks, kord ratsutas hobuse seljas ja pidas maha koguni mõõgavõitluse.
Ka «Peegel mõranes» (1980) ei suutnud miss Marple’it originaalitruuna kujutada, ehkki jämekoomika oli kadunud. Ameeriklanna Angela Lansbury oli rolliks liiga noor ja teda varjutasid staarid Elizabeth Taylor, Rock Hudson, Kim Novak ja Tony Curtis. Seevastu Ameerika lavakuulsus Helen Hayes, kes mängis detektiiviprouat 1980ndatel kahes telefilmis, läks ajalukku esimese liiga vana miss Marple’ina.
Armastatud Joan Hickson
Alles briti näitlejanna Joan Hicksoni ühtaegu vagur ja enesekindel stiil 1984–1992 kestnud BBC sarjas tõi vaatajateni säärase miss Marple’i, nagu Christie fännid olid oodanud. Muuseas Hickson oli saanud oma rolliks ka kirjaniku õnnistuse. Näinud näitlejannat «Mõrv, ütles ta» võtetel mrs Kidderina, ütles Christie Hicksonile: ma loodan, et ühel heal päeval mängite mu kallist miss Marple’it. – «Olin üsna jahmunud, sest olin tollal ju noor,» meenutas Hickson hiljem. Kuninganna Elizabeth II – samuti suur Christie loomingu austaja – annetas tõetruumale ekraani-Marple’ile 1987. aastal Briti impeeriumi ordeni.
Kuid legendaarne vanatüdrukust detektiiv tegutseb edasi. Mullu asus teda Briti televisioonis kehastama Geraldine McEwan ja neljale filmile, kus kõrvalosades mängib hulk teisi briti staare, tuleb peatselt lisa.
Agatha Christie nädal
12.–17. septembrini peetakse Suurbritannias kõigi aegade esimest Agatha Christie (1890–1976) nädalat, mille kavva mahub ohtralt krimikuningannale pühendatud üritusi. Televisioonis näidatakse miss Marple’i seriaale, rohkem kui pooles tuhandes raamatukogus on Christie loomingu näitus. Neile, kes end miss Marple’iks kostümeerivad, antakse Harrodsi kaubamaja eriletis tasuta pääse «Kümne väikese neegri» eelesietendusele Gielgudi teatris 14. oktoobril. Christie fännidel on võimalik teha kolmepäevane temaatiline ekskursioon kirjaniku kodukanti Torbaysse. Lugejahääletusel kirjaniku koduleheküljel osutus tema populaarseimaks tegelaskujuks Hercule Poirot ning populaarseimaks raamatuks «Kümme väikest neegrit». Poliitilise korrektsuse huvides on kunagisest pealkirjast «Ten Little Niggers» saanud «And Then There Were None» – «Ja siis ei jäänud enam ühtegi».
Eesti miss Marple – Ita Ever
Ita Ever on miss Marple’it kehastanud kolm korda – Mosfilmi mängufilmis «Musträstaste saladus» (1983), ETV seriaalis «Miss Marple’i lood» (1990) ning poja Roman Baskini tänavuses lavastuses «Mäng peeglitega».
«Mosfilmi Marple oli hästi energiline vanadaam,» meenutas Ever SL Õhtulehele. Toomas Kirsi teleseriaalis oli naisdetektiiv väga hästi riietuv daam. «Aga minu meelest on miss Marple selline mõnus vanem daam, kes elab vaikselt ja rahulikult ning jälgib silmanurgast olukordi, kuhu ta näiliselt juhuslikult on sattunud.»
Kommentaarid