VAJUS KOKKU: Inimesi, kes ootasid evakueerimist joogi ja söögita, tuleb süles bussi kanda.Foto: SIPA/Scanpix
Maailm
3. september 2005, 00:00

Surm ja vägivald igal sammul (22)

«Vanurid ja väikesed lapsed surevad iga päev, pisikesi tüdrukuid vägistatakse ja tapetakse, inimesed jooksevad ringi, püstolid käes,» kurdab viieaastase lapse isa Alan Gould, kes on üleujutuse eest pagenud koos tuhandete inimestega New Orleansi Ernest Moriali kongressikeskusesse.

Seda, et inimesed on varjunud ka sellesse keskusesse, said linnavõimud oma üllatuseks – vähemalt nii nad väidavad – teada alles neljapäeval.

«Sellest ajast on meile lubatud: bussid tulevad, bussid tulevad – aga ei midagi!» oli Alan Gould vihane.

«Me oleme siin kui loomad.»

Samas on kõigile teada, et linna suurel pesapallistaadionil on kokku surutud vähemalt 35 000 inimest, kel pole piisavalt joogivett ega toitu. Sealgi möllavad kurjategijad, kes vägistavad ja röövivad, 88 politseinikku aga, kes olid saadetud sinna inimesi vaos hoidma, lahkusid jõuetult. «Me oleme siin kui loomad,» võttis pesapallistaadionil varju otsinud inimeste tunded kokku Issac Clark.

«Ma nõuan iga päev 500 bussi, et inimesi evakueerida, kuid saan neid vaid näpuotsaga,» kurtis linnapea Ray Nagin ja loobus ajakirjanikele pressikonverentse andmast. «Mul ei ole midagi öelda, kui New Orleans on unustatud ja üksi jäetud. Me ei ole saanud matta vees olevaid tuhandeid uppunuidki.»

Sellised olid meeleolud linnas. Eile Louisianasse ja Mississippi osariiki tutvumisreisile sõitnud president George W. Bush ei julgenud New Orleansi minna. Ta oli Valge Maja ees kritiseerinud föderaalametnikke ja kohalikke võime nende jõuetuse pärast. «Ma kinnitan, et röövlitesse suhtutakse nulltolerantsiga,» ähvardas Bush. Kuid New York Times teatas, et paljud politseinikud (iga viies) on New Orleansis loovutanud oma relva ja mundri ning loobunud tööst. «Nad ütlesid, et kaotasid kogu oma vara, nende elamutest pole midagi alles ja neil pole mingit mõtet minna rüüstajate kuulirahe alla,» märkis Louisiana osariigi politseiülem kolonel Henry Whitehorn.

Eile saadi ka evakuatsioon paremini käima, kuigi Houstoni hiiglaslik Astrodome, kuhu pagulased majutada taheti, täitus hetkega.

Täpsuskütid katustel

Nagu Iraagi sõjas, on nüüd ka New Orleansi majade katustel täpsuskütid, kes peavad silma peal relvastatud bandede liikumisel. Neil on õigus tappa, sama võivad teha ka need äsja Iraagist saabunud 300 rahvuskaartlast, kes selle loa kuberneri käsul said.

Kuid öösiti on linn hoolimata komandanditunnist siiski jõukude meelevallas.

Eile lendas hommiku eel õhku keemiatehas või -ladu. Linnapea ruttas kinnitama, et hiigelplahvatuse järel õhku paiskunud gaasid ei ole ohtlikud, kuid veel õhtul ei olnud selles täit kindlust. Paatidega sõudsid tulekahjupaigale (tuletõrjujad olid abitud) keemiakaitsespetsialistid, kuid täpseid andmeid plahvatuse kohta polnud veel eile õhtulgi.

Röövimine ja marodööritsemine on kandunud ka naaberosariiki Mississippisse, kus häving on eeldatavasti suuremgi kui Louisianas, kuid puudutab väiksemat hulka inimesi. Osariigi kuberner Haley Barbour vandus, et nädala lõpul pannakse piir bandiidijõukude tegevusele.

Kuid praegu valitseb 233 000 kilomeetri suuruses õnnetuspiirkonnas anarhia ja omavoli. Kuigi USA Kongress lubas presidendil kulutada 10,5 miljardit dollarit föderaalraha orkaani Katrina ohvrite abistamiseks, arvatakse siiski, et kahjud ulatuvad vähemalt viis korda suurema summani.

Paljud riigid on pakkunud Ühendriikidele abi. Euroopa Liit on valmis tarnima 2 miljonit tündrit naftasaadusi iga päev oma reservidest, Venemaal ootab juba mitmendat päeva stardivalmis kolm lennukit päästemeeskondade ja kopteritega.

Algul rahvusvahelisest abist keeldunud USA arutas siiski eile, kas mitte seda vastu võtta. Katastroofi üks tulemeid on mootorikütuse raju hinnatõus mitte ainult õnnetuspiirkonnas, vaid kõikjal Ühendriikides. Kuigi president Bush hoiatas kütusega hangeldamise eest, maksab bensiiniliiter katastroofipiirkonna ümbruses (Katrina rüüstatud aladel pole kütust üldse saada) juba paarkümmend krooni Eesti rahas – hind, mida ameeriklane pole kunagi näinud.

Viimaseil andmeil on ainuüksi Louisianas hukkunud üle 10 000 inimese.

Kas Fats Domino pääses?

Rahvusvaheliselt kuulsaima New Orleansi veteranmuusiku Fats Domino saatus on tänaseni ebaselge. Kuigi muusikut olevat telepildil nähtud – tema tütar Keren Domino White väidab, et nägi, kuidas isa aidati üleujutatud maja katuselt alla ja viidi paadiga minema –, ei ole temaga suudetud kontakti saada. 77aastane Fats Domino on tuntud mitme Eestiski ümber töödeldud ja siinsete lauljate esitatud hitiga.

Ka Fats Dominoga viimased paarkümmend aastat koostööd teinud Al Embry nendib, et kuigi ta loodab laulja pääsemisele, pole tal temast mingeid teateid.