Prantslased on räiged. Räägitakse et nende action-filmides pritsiva vere hulk ületab Hollywoodi linateoste vere mitmekordselt. Raamatutes pole niipalju ehk verd, kuivõrd jõhkrust. Pättidega ei peenutseta – pasunasse ja valmis. Ent, nagu ütleb «Purpurjõgede» üks peategelasi, politseinik Pierre Niemans: «Meiesugused saavadki kurjategijad kätte.»
Kui Grange’i esimene eesti keeles ilmunud raamat «Huntide impeerium» oli pisut tasakaalust väljas – kohati hea, kohati kahtlane, siis «Purpurjõed» on algusest lõpuni suurepärane. Pinge lisandub iga peatükiga, lahendus on omapärane, kuigi mingil määral etteaimatav. Samas ei saa tükk aega aru, et mis õigupoolest toimub, kes notib ja miks. Tõde selgub raashaaval. Paraku on lõpp prantslaslik, mitte hollywoodilik.
Mis aga jõhkrate politseinike, nii Niemansi kui ka araablase Karim Abdoufi (taas on sisse toodud rahvuslik konflikt) juures ääretult meeldib, on nende pühendumus ja eelkõige väärikus. Need mehed juba põõsa taga kiirust mõõtma ei hakka, vaid julgevad esile astuda. Ja pistist neile pakkuda ei tasu, sest satud pärast pakkumist pikaks ajaks haiglalinade vahele.
Kommentaarid