Inimesed
8. august 2005, 00:00

Gunnar Kilgas lahkus igavikuteele (5)

Ööl vastu laupäeva suri pärast pikka rasket haigust armastatud näitleja ja lavastaja Gunnar Kilgas (79). Gunnar Kilgasega on lahkunud üks Eesti kõrgema teatrihariduse parimaid vana kooli esindajaid.

Kolleegid meenutavad lahkunud Gunnar Kilgase juures järjest tema intellekti ja sooja tarka sarmi. Ehk on huvitav meenutada, et seitsmekümnendate aastate alguses korraldati Tartu Ülikooli sotsioloogialabori ja Ülo Vooglaiu abiga Eesti televisiooni töötajate IQ testimine. Kõrgeima näiduga töötajaks osutus toonane teleteatri režissöör Gunnar Kilgas. Talle järgnesid Hardi Tiidus ja siis alles teised nooremad mehed.

Sellest vaimupeenusest hakkame Eesti teatrilavadel puudust tundma.

Tõnu Kilgas, laulja ja näitleja l «Me pole Gunnar Kilgasega sugulased, aga ma kannan tema nime, sest ta oli minu emaga abielus. Kui nad kord lahutasid, siis olin ma juba suur poiss ja Gunnar ütles, et tema on sellega päri, kui tema nimi minule jääb. Ta ütles mulle veel enne, kui ta siitilmast lahkus: «Tee mu nimi siis kuulsaks!» Vastasin: «Sa oled selle juba nii kuulsaks teinud, et mul pole midagi lisada!» Seepeale kostis tema: «No siis hoia seda nime!» Sest tema enda poeg Indrek abielust Velda Otsusega kannab Otsuse nime.

Niipalju oleme Gunnariga seotud, et hilisemas elus oleme olnud head kolleegid ja saatuse tahtel kannan mina tema nime edasi. Nii et mulle jääb see au.

Minule on kõige rohkem meeldinud tema kehastatud ameerika härrasmehed, kui nii võib öelda. Esiteks oli Gunnar Kilgas väga intelligentne. Näitlejad ei ole üldiselt väga targad, vaid rohkem emotsionaalsed inimesed. Aga Gunnaris oli just tarkust ja intellektuaalsust väga palju. Seetõttu on meeldinud ka tema telelavastused. Tema lavastused olid alati väga väljapeetud ja kandsid intellektuaalsuse pitserit.

Samasugune härrasmees oli ta eluski. Ma lugesin ema päevikut, Gunnari kohta on ema öelnud ühe lause: «Tema korralikkus ajab lihtsalt hulluks mind!» Ta hoolitses väga enda eest, oli alati äärmiselt galantne ja noorematele väga suureks eeskujuks.

Me oleme koos ka ühes etenduses mänginud – Gogoli «Revidendis». Mina mängisin Hlestakovi ja tema minu teenrit Ossipit.

Tean ka, et Gunnar kunagi nooruses Vanemuises ise Hlestakovi esitas. Elus on hämmastavaid paralleele.»

Eino Baskin, teatrijuht ja lavastaja l «Töötasime koos kaua, Gunnar Kilgas oli ju Vanalinnastuudios kirjandusala juhataja ja lavastaja palju aastaid – arvan, et kokku oli ta Vanalinnastuudioga seotud vähemalt 15 aastat. Ta lavastas meil väga häid tükke – «Salongis ja kongis» näiteks, koguni Salme Reek mängis veel seal. Oi, neid oli mitmeid tükke – oma viis-kuus lavastust vähemalt. Peale selle oli ta näitejuhiks Vanalinnastuudio viimases tükis, Neil Simoni «Hotell Kalifornias», kus me Ita Everiga (Gunnar Kilgas oli Ita Everi pikaajaline elukaaslane – toim.) koos mängisime.

Gunnar Kilgas oli äärmiselt intelligentne inimene, väga suurte kirjanduslike teadmistega, läbi ja lõhki teatriinimene. Ta oli südames lausa teatrifanaatik, sealjuures jäädes alati väga pieteeditundeliseks. Näitlejad pidasid temast lugu, sest kui ta tuli proovi, siis ta teadis, mida ta tahab. Tema ei «ujunud» kunagi oma kontseptsiooniga, tööle tulles oli kindlasti teada, mida ta taotleb. Gunnar Kilgasel oli muide väga hea maitse! Läbi oma isikliku intelligentsuse suutis ta seda ka näitlejatesse teatud määral süstida – nii moraali kui ka näitlejale väga vajalikku esteetikat.

Gunnar Kilgas oli mitmekülgne: ka näitlejana oli ta ju huvitav ja omapärane. Hästi on meelde jäänud, kui ta tegi mu lavastuses peaosa, mängides aferistist kindralit Ražinskaja tükis «Kena naine lillega». Suur roll ja seda tegi ta väga hästi. Just oma intellektuaalsuse ja haritusega suutis ta paljusid asju huvitavalt lahendada.»

Kersti Kreismann, näitlejanna l ««Truu naine» on kõige säravam, suurem ja olulisem töö, mida me koos Gunnar Kilga­se­ga tegime. Kui pean Gunnari kohta midagi ütlema, siis tean ilma pikemalt järele mõtlemata – ta oli hästi delikaatne! Mina olin noor näitleja ja see oli suur pearoll minu jaoks. Tükk aega hiljem tunnistas Kilgas mulle, et oli pisut kahelnud, kas ma sellega hakkama saan. Aga see ei paistnud kusagilt läbi – elasin õndsas usus, et minuga ollakse väga rahul, ja tegin rahulikult oma rolli. Gunnarit iseloomustab see, et ta oli väga põhjalik – me tegime palju proove algul Draamateatris ja hiljem telemajas. Gunnar pani nii tehnilised kui ka psühholoogilised üksikasjad äärmiselt põhjalikult paika. Kui lõpuks salvestamiseks läks, siis tundsid ennast selles süsteemis väga kindlalt. Vaatasin seda lavastust nüüd hiljuti üle aastate uuesti – nii mahukas töö, küll tookord ikka tehti!

Tolleaegne teleteatri töö ei erinenudki tavapärasest lavatööst kuigivõrd. Sest me tegime tõesti palju proove nagu teatriski. Lisandusid kaameraproovid, mis algul minusugust väga segasid, aga ikkagi see eeltöö oli nii põhjalik, et suurt erinevust polnudki.

Kilgasest jääb meelde pehme loomus ja delikaatne olek, tahaksin kindlasti lisada – tema erudeeritus, intelligents ning pehme soe huumor ja inimlikkus. Hästi sümpaatne inimene oli. Ta käis ka viimastel aastatel vaatamas teatris meie esinemisi ja tuli pärast etendust lava taha. Kui midagi oli öelda, siis ta ikka tunnustas ja tänas. Kui midagi ei meeldinud, seda ütles ka tasakesi – tagasiside oli tema puhul alati olemas. Ma tunnen temast väga puudust – jälle on lahkunud üks suur Eesti teatrimees, kellel oli oma kindel ja tähtis koht meie teatripildis. Väga tunnen puudust tema omaaegsetest telelavastustest.»

Ines Aru, näitlejanna l «Gunnar Kilgas oli väga erudeeritud inimene, tohutu suure seesmise intellektiga. Ta oli ka tohutult hea lavastaja selles mõttes, et ei tootnud kunagi praaki! Peale selle suhtus Kilgas minusse ka kuidagi eriliselt hästi, ma vähemalt tundsin seda! Ta pakkus mulle aeg-ajalt tööd ja ehkki me pidevalt läbi ei käinud, oli meil vastastikune sümpaatia küll olemas.

Ma meenutan Kilgase töömeetodit: ta teadis, mida teha tahtis. Tal puudus täielikult umbes-tegemine. Seetõttu oli temaga väga turvaline töötada – sa teadsid alati, et sellest tuleb midagi head välja. Kõik oli väga selge ja konkreetne!

Mäletan teleseriaali «Rudolf ja Irma». See töö oli väga põhjalikult ja ilusti tehtud. Meil oli teles palju plaane, aga ta hakkas Vanalinnastuudio kirjandusala juhatajaks.

Gunnar Kilgas oli mulle eeskujuks kui väga hea lastetoaga inimene, hea eestiaegse kasvatusega mees. Ta oli väga delikaatne – tal olid niisugused isiksuseomadused, mida enamasti näitlejatelt ja lavastajatelt ei leia. Aga tema teadis, mida tahtis. Kilgase domineerivaiks omadusteks oli järjekindlus ja väga suur pehmus. Väga suur taktitunne.»

Gunnar Kilgas in memoriam

(8.V 1926 – 6.VIII 2005)

Gunnar Kilgas sündis 8. mail 1926. aastal Narvas.

Pärast Tallinna 2. gümnaasiumi lõpetamist tudeeris Kilgas Estonia teatri õpperühmas ja Eesti NSV Riiklikus Teatriinstituudis.

1949–1950 töötas Kilgas toonase Lõuna-Eesti Teatri lavastaja ja näitlejana ning paaril järgmisel aastal Eesti Raadio diktorina.

Alates 1951. aastast töötas ta Vanemuise näitlejana, 1960. aastast Eesti Draamateatri näitleja ja lavastajana.

1969. aastast peale oli Gunnar Kilgas ligi 20 aastat Eesti Televisiooni teleteatri lavastaja.

Aastatel 1987–1995 tegutses Kilgas Vanalinnastuudio kirjandusala juhatajana ning lavastas selleski teatris mitmeid näidendeid.

Eesti teatrites ja televisioonis on Gunnar Kilgas lavale ja ekraanile toonud üle 70 tüki. Kolmekümne seitsme telelavastuse hulgast jäävad eriliselt meelde Jevgeni Švartsi «Draakon» (1969), Jean Anouilh´ «Pagasita reisija» (1973), August Strindbergi «Mäng tulega», William Somerset Maughami «Truu naine» (1982), Anton Hansen Tammsaare romaani «Elu ja armastus» töötlus «Rudolf ja Irma» (seriaal 1985) jpt.