Jaak Uudmäe: „Olümpiakullaga kaasnenud au, kuulsus ja raha kaovad kiiresti” (5)

Hiljuti üritati üles puhuda skandaali, et miks Eestis müüakse CCCP märgiga riideid. Sina oled neid kandnud ja võitnud CCCP logo all olümpiakulla. Mis tundega arutelu jälgisid?

Kui seda särki nägin, tekkis mul hea ja kodune tunne. Mul on CCCP varustusega väga mõnusad kokkupuuted. Mu vanuselt teine poeg on korralik peomees ja ühel hetkel ta avastas enda jaoks CCCP riided. Mul olid need ju kapis kõik olemas. Pidudel küsisid kaaslased mu pojalt, kus ta selle varustuse sai. Poes polnud nad selliseid näinud… Poeg Meelis vastas, et kodus riiulilt võttis.

Sul on CCCP varustus alles?

Mul oli seda hästi palju, aga kahjuks olen enamiku minema visanud. Ma ju ei teadnud, et see tuleb tagasi moodi… Mul oli lademetes dresse ja maikasid, kuid ühel hetkel otsustasin jätta vaid mõne eksemplari. Poeg oli nende eest väga tänulik.

Sinu jaoks oli vaidlus CCCP kui okupatsioonisümboli üle jama?

Adidas tegi selle kaubamärgi ja see on neil kindlasti hea reklaamitrikk. Nad leidsid mingi lolli, kes hakkas selle vastu võitlema.

Sina ei hakanud Eesti vabanedes nõukogude aega kiruma ja vihkama?

Need, kes komparteis olid, hakkasid nõukogude aega kohe vihkama. Mina komparteis polnud ja suurt tõrget ka ei tekkinud. Olen alati mõelnud oma peaga.

Kas CCCPiga seostub sulle rohkem head või halba?

Vaieldamatult halba, selles pole kahtlustki. Olemuselt oli see kurjuse riik. Spordiga seonduv oli aga selle riigi plusspool.

Eluga Eestis rahul

Kas nõustud, et ka sina olid Nõukogude spordimasina ideoloogiasõdur?

Nii on igas riigis. Sport ja kunst torkavad maailmas kõige teravamalt silma. Suures riigis oled üks paljudest, sind ei märgatagi ja saad olla täiesti tavaline inimene. Eestis on natuke teisiti. Kui natukenegi midagi teed, oled kohe esiküljel. N. Liidus oli minusuguseid olümpiavõitjaid sadu.

Olümpiavõitja Jaan Talts kirub, et Eestis on olümpiavõitjad unustatud. Nõustud temaga?

Jaan on alati olnud isemõtleja… Ta tegi oma fondi. See on ilus asi, ja raha, mille ta edaspidi riigilt saab, võib ta sinna annetada. Mul on temaga igas mõttes raske konkureerida, sest ta tegi ju 50 maailmarekordit ja tal on lisaks olümpiakullale ka -hõbe. Seega on ta minu silmis suur autoriteet.

Oled sa praegu natuke irooniline?

Ei. Spordis on ju kõik mõõdetav.

Kas oled oma staatusega tänapäeva Eestis rahul?

Täielikult. Aga olümpiakullaga kaasnevad tähelepanu, au, kuulsus ja raha kaovad kiiresti. Täna võin küsida, mida see kuldmedal mulle andis.

Kas rahvas mäletab ja tunneb veel olümpiavõitjat Jaak Uudmäed?

Parem, kui ei tuntaks... Minu jaoks on kõige olulisem, et mu lapsed ja abikaasa minust lugu peaksid.

Hiljuti määras EOK meie olümpiavõitjatele pensioni. Tehti seda liiga hilja?

No hea, et nüüdki sellega välja tuldi. Ju siis polnud varem selleks ühiskondlikku survet.

Aus kuld!?

Kui tihti sa veel meenutad 1980. aasta olümpiavõidule eelnenud ja järgnenud aega?

Ega enam mõtlegi… Pärast võitu mõtlesin sellele küllalt tihti. See oli siiski ju päris oluline sündmus. Ühel hetkel saabub aeg, kui suhtud olümpiakullasse juba täiesti rahulikult.

Pärast olümpiakulda tõusid jalad maast lahti?

Ise ma pole vist kõige õigem hindaja. Tahaksin vastata, et nii polnud. Olen alati teistele öelnud, et õhus jalgadega on raske elada.

Kui tõhus oli Moskva mängude eel sportlaste ideoloogiline ettevalmistus?

Minu ajal seda enam polnud. KGB mees oli kõikjal kaasas ja kõik.

Sportlik ettevalmistus oli ideaalne?

Vabadust polnud, plaanid tegi peatreener. Aeg oli super! Olümpiaeelses laagris naersime treener Jaan Jürgensteiniga, et kui läksin trenni, siis aitas mind viis inimest. Kus veel maailmas nii oleks? Üks treenib, teine filmib, kolmas masseerib, teeb spordijooki jne. Tippsportlase elu oli N. Liidus üks väheseid meeldivaid asju.

Aga tipust langedes lükati ju kohe kõrvale!

Vastupidi. Venelased maksid mulle veel neli aastat pärast lõpetamist. Kui küsiti, kuidas mul läheb, siis vastasin, et jätsin spordi kolm aastat tagasi maha… Eestis lükatakse sitt mees kohe kõrvale.

Sulle sobis, et olümpia oli just Moskvas, või see tekitas lisapinget?

Mulle Moskva sobis, sest tundsin staadioni.

Tegelikult oli ju Moskva olümpia kolmikhüppevõistlus otsustatud enne võistlust – neljanda järjestikuse kulla pidi saama venelane Viktor Sanejev. Oli see nii planeeritud?

Me ei rääkinud sellest. Suhtlesime omavahel üldse väga vähe, nagu ka teiste koondislastega. Et pidi tulema Sanejevi olümpia, sain teada alles pärast võistlust. Alles siis räägiti mulle. Enne oleks mulle võinud halvasti mõjuda…

Kas sa siis ise ei osanud aimata, et kogu süsteem toetab teda?

Ei aimanud ja see oli minu õnn. Sanejev oli Moskvas vigastatud. Tund enne finaalvõistlusele minekut ütles ta arstile, et põlvevalu ei lase tal võistelda. Ta võttis end siiski kokku.

Kas jutud sohitegemisest Moskva olümpial ja mängude kolmikuvõistlusel on müüt või tegelikkus?

Nii ja naa. Vaieldamatult Moskvas tehti sohki. Kuna oli boikotiolümpia, siis kõiki sohimomente ka võimendati. Sohivärki on alati, kuigi see pole ilus. Moskvas püüti kahtlased momendid enda kasuks keerata.

Nagu näiteks lätlase Dainis Kula odavise – ausalt poleks ta isegi finaalvõistlusele pääsenud… Finaalis võitis ta ausalt.

Sportlasteni ei jõudnud enne olümpiat ühtegi juttu, et kaheldavad momendid keeratakse meie kasuks.

Palju on räägitud, et kolmikhüppes tegid kohtunikud brasiillase Joao Carlos de Oliveira katsete ajal sohki. Aga ka mul oli varem samamoodi katseid ära võetud. Moskvas ei tehtud temaga sohki.

Ian Campbelliga tehti küll sohki… Aga ta ei hüpanud enne ega pärast eriti kaugele.

Pärast hüppeid ütlesid Moskvas Eesti Raadiole legendaarse lause – enne põhikonkurent Sanejevi viimast katset arvasid, et nad mõõdavad ta iga hinna eest olümpiavõitjaks…

Sel hetkel tundus uskumatuna, et ta võiks minust kaugemale hüpata. Ma polnud talle sel aastal kaotanud ühtegi võistlust.

Hüppasin ise nii hästi ega suutnud uskuda, et keegi võiks kaugemale hüpata. See tundus võimatuna.

Oma lausega mõtlesid, et kohtunikud teevad lihtsalt sohki?

Jah. Tulemust mõõdeti jube kaua. Tekkis kahtlus, et helistatakse kuhugi ja küsitakse, kas anname rohkem või mitte. Oleks võinud ju öelda 17.80 ja keegi poleks viga märganud.

Kas öeldud lause tekitas sulle palju pahandust?

Talvel korraks oli – mind ei lastud Euroopa sisemeistrivõistlustele. Mu lause läks otse-eetrisse, aga hiljem lõigati see välja. Tiit Karuks kinkis mulle sünnipäevaks selle CD.

Sanejevi viimast katset siiski ei mõõdetud ja sinust sai olümpiavõitja. Õnnitles ta sind ikka?

Kui ma hüppasin kolmandal katsel 17.35, tuli ta minu juurde ja ütles, et olen võitja. Võib-olla tahtis mind uinutada.

Kuld oli pool Volgat

Mida olümpiakuld sulle rahaliselt tõi?

Kui kõik preemiad kokku lüüa, siis sain pool Volga hinnast, 7500 rubla.

Oli see suur summa?

Oli.

Kas oled kade praeguse Eesti olümpiavõitjate peale, kes teenivaid miljoneid kroone?

Kõike peab vaatama omas ajas. Ma pole kade. Boikoti tõttu ma enam Los Angelese olümpiale ei saanud. Olnuks siis Eesti iseseisev, võinuksin veel 10 aastat hüpata 17 meetrit…

Mulle tundub, et sa ei kuulu nende sportlaste hulka, kes N. Liidu koondises oldud aega üle dramatiseerib…

Mul on ju hästi läinud. Vihased ja vimma täis on need, kel läks halvasti.

Aga kas oli tihti hetki, kui silme ees oli must, keha valutas, aga trenni tuli ikka teha?

Loomulikult.

Mis siis tegid?

Tüdimus oli hullumeelne. Hüppajate punt oli lõbus. Läksime kohalikku kõrtsi, tellisime häid roogi ja veini. Tulime ise olukorrast välja.

Alkoholi võeti kõvasti?

Jah. Suitsetati ja joodi pärast kõvasti. Kontrolliti ka, aga vahele ei tohtinud jääda. Häid mehi muidugi laagritest minema ei löödud.

Millise elukooli N. Liidu koondis sulle andis?

Kohtusin hästi paljude säravate isiksustega. Tipus olid kõik ikka tublid ja targad mehed.

Dopingut ikka võtsid?

Ma olen kogenud, et 17 meetrit võib hüpata ka ilma dopinguta.

See tähendab, et sa oled hüpanud ka dopinguga?

Aga nii ei saa öelda. Mitte teadliku dopinguga. Reeglid on paigas, et mitu päeva enne võistlust võetakse. Praegu on samamoodi. Meditsiin on dopinguküttidest alati ees.

Tähistamist ei tule

Mis sul spordis saavutamata jäi?

Parem tulemus. Kõikide asjaolude klappides olin võimeline umbes 30–40 cm kaugemale hüppama.

Kas hakkasid juba sportides tulevikule mõtlema?

No lootsin, et ehk ikka jumal annab veel elupäevi…

Lootsid või kartsid?

Lõpetasin sportimise suhteliselt ruttu, sest nägin, et kuhugi pole enam jõuda. Aga pärast sportimist ma elult peksa pole saanud.

25. juulil saab olümpiavõidust 25 aastat. Kuidas sa seda tähistad?

Vanasti tegin alati võistluse – kuulasime Led Zeppelini, heitsime vasarat ja ketast, viskasime oda. Hiljem pole ma seda tähistanud. Täna (neljapäeval – U.S.) aga isegi ema küsis, kuidas ma seda tähistan…

Kes on Jaak Uudmäe

50aastasel Jaak Uudmäel on viis last. «Minu jaoks on abikaasa ja lapsed tähtsamad kõikidest võitudest,» tunnistab Uudmäe SL Õhtulehele.

Moskva olümpiavõitja töötab Rocca al Mare koolis kehalise kasvatuse õpetajana, lisaks tegeleb ta sealse staadioni, ujula ja võimla väljaüürimisega.

Varem on ta töötanud treenerina ja spordiametnikuna. Uudmäe elab vaheldumisi Tallinnas ja Otepääl.

Peale olümpiakulla on Uudmäe Euroopa sisemeistrivõistlustel 1977. ja 1980. aastal võitnud hõbe- ning 1979. aastal pronksmedali.