Tallinna olümpiaregati avamisest möödub täna 40 aastat. Sel puhul avaldame uuesti 2005. aasta 21. juulil Õhtulehes ilmunud loo, kus suurt spordipidu meenutavad paljud asjaosalised.
Minule seostub Purjeregatt vist elulõpuni CocaCola mürgitusega.Lasti ju teha spetsiaalsed venekeelsete kirjadega cocapurgid.Siis aga tuli boikott ja coca ühines sellega.Ära aga kaa neid purke ei viidud.Kaubelda aga ei tohtinud.Mingi sugulane siis tassis seda koju meile kastide viisi.Veel aastaid vedelesid tühjad plekpurgi hunnikud kuuris.Ega siis ära ei raatsitud midagi visata.Lapsena sai seda siis ikka liitrite kaupa joodud,mul pole kunagi nii paha olla olnud.Siiamaani ei taha cocat.
Lubatagu tsiteerida härra Lauri Vahtre ühte kunagist kirjatööd: MOOSIGA ÜLE VÕÕBATUD LINN 1980. aasta Eestis seda okupeerimisejuttu väga tõsiselt ei võetud. Eesti NSV estäbliment oli vasikavaimustuses, Moskvast tuli muudkui fondi ja limiiti, teleekraan oli tiine võltsist optimismist ning purjespordikeskus muudkui kerkis. Ning Lasnamäe muidugi ka. Mäletan, kui mingid hästi muhedad asjamehed Reklaamiklubis esitlesid hästi muhedat Vigrit. Kõik pidi olema kõige paremas korras, aga ei olnud. Tallinnasse ilmusid hot-dogi putkad, vanalinn võõbati kiiresti ja lohakalt üle, kioskitesse ilmusid sigaretid ?Winston?, poodidesse ?Jalostaja? moosid. Meremeestele anti luba välismaalt autosid osta, et Tallinna masendavat tänavapilti veidigi järele aidata. Ja sellegipoolest sattusid regatile saabunud ühele vaesele ja räpasele maale, kus valitses totaalne venestus ja meelsuskontroll. Seda ei suutnud üle võõbata ükski Vigri isegi mitte soome moosiga. Vigrist sai mitte olümpiaregati, vaid haleda potjomkinluse sümbol.
täiesti arusaamatu on nende patriootlollide ila, et ei oleks tohtinud olümpiat siin pidada. ma pole elus kommuniste kannatanud aga see oli fucking good otsus.
Kodumajad said kõik valmis. Ja imelik, et just Olümpiaks. Vanalinna majade remondiks mõeldud Genitex värvid kaunistavad veel tänagi mitmeid parteilaste koduseinu! Olid ikka ajad!!!
Kas ehk keegi mäletab ka seda, kui Esko Rekhardt (vabandan, kui valesti kirjutan) võitis kulla ja pakkus meile suurepärase võimaluse Soome hümni ajal tribüünidel püsti tõusta. See oli ülev hetk, millesse segunes ka tubli annus kahjurõõmu: saite nüüd, me kuulame oma hümni ja te ei saa mitte midagi teha. Ilus suvepäev oli!
KOMMENTAARID (8)