Inimesed

«Ega olümpiatuli tõrvikust süttinud!» (7)

Jaanus Kulli, 21. juuli 2005, 00:00
AVALÖÖK: Eile 25 aastat tagasi peeti Pirital pidulik olümpiaregati avatseremoonia, millest said osa ka 5000 pealtvaatajat, kes jälgisid üritust jõe vastaskaldale ehitatud tribüünilt. Ava- ja lõputseremoonia lavastas Mikk Mikiver.Foto: Mati Hiis
Võib-olla sündis Tallinna olümpiaregatt just tänu sellele, et Eesti korraldajad oskasid poliitikat ja sporti üksteisest lahus hoida. Ilmselt ei jõuta kunagi päris üksmeelele, kas see ka poliitiliselt korrektne oli, kuid häbeneda ajalugu ei tasu.

Igatahes oli 1975. aastal selge, et 1980. aasta olümpiaregatt peetakse Tallinnas. Moskva olümpiakomitee korralduskomitee aseesimehe ja Tallinna olümpiaregati korralduskomitee esimehe Arnold Greeni sõnul sai valiku puhul määravaks, et Tallinn oli juba välja kujunenud rahvusvaheline purjespordikeskus.

1980. aasta Tallinna olümpiaregati vastu sõdisid kõige võimukamalt ja ka tulemuslikumalt väliseestlased, kes pommitasid märgukirjadega valitsusi, spordi- ja purjespordiorganisatsioone. «Meie lööklause oli: ei olümpiale okupeeritud pinnal!» on ajakirjanduses selgitanud Stockholmi Eesti Päevalehe peatoimetaja Ülo Ignats.

«Eestile pole au ega kuulsus, et teise riigi pealinn korraldab olümpiaregati okupeeritud Tallinnas,» on arvanud meedias riigikoguliige Mart Nutt. «See on alandav.»

Green ütleb, et hoolimata boikotist (Tallinnas osales 23 riiki, neist 17 oma lipu all, eelmisel olümpial osales purjetamisvõistlustes 40 riiki – J. K.), oli olümpiaregati korraldamine Tallinnale tohutu võit. «Meil avanes võimalus keskvõimult või Moskvalt väga suuri summasid välja ajada, sest oli vaja ehitada valmis sellised objektid nagu purjespordikeskus, Olümpia hotell, uus teletorn, lennujaam, Tallinna kultuuri- ja spordipalee ehk linnahall.» Ka mainib Green Poola restauraatoreid, kes vanalinna korrastasid.

Tuula metrooehitajad Tallinna lahes

Green meenutab veel üht kasulikku projekti, see aitas Tallinna lahe saastamist lõpetada. «Solgivesi jooksis ju lihtsalt Tallinna lahte. Lasime siis teha aerofotod, mis näitasid Tallinna lahe reostuse taset ning väitsime, et roiskvee tõttu ei saa jahid võistelda.»

Tallinna toodi Tuula metrooehitajad, kes ehitasid roiskvee põhikanali, mis juhtis vee Paljassaarde rajatud puhastuskeskusesse. «See oli üks suuremaid olümpiavõite,» leiab Green.

Ebaõnnestumistest nimetab olümpiaregati korralduskomitee esimees vaid Piritale püstitatud tablood, millelt pidi muu hulgas nägema jahtide liikumist merel. «Meil oli kavas panna jahtidele saatjad, mis fikseeriksid nende liikumise tablool, kuid kahjuks jäi asi lahendamata,» ütleb Green.

Tallinna korralduskomitee valitsuse juhataja Oleg Sapožnini sõnul oli just tema see, kes pidi aeg-ajalt Moskvas kaebamas käima, sest vastasel juhul oleks linn ehitustempodega jänni jäänud. «Minule oli kõige olulisem, et Pirita saaks valmis, aga vabariik tahtis hirmsasti linnahalli ja oli just sellest huvitatud,» ütleb Sapožnin.

Raha veeretati kui kuuma kartulit

Linnahalli ehk tollal V. I. Lenini kultuuri- ja spordipaleega seonduvad Sapožninil erilised mälestused, sest enne regati avamist korraldatud kontserdid oleksid mehele peaaegu kõrge koha maksnud. «Asi oli selles, et alles siis, kui kaks linnahalli saalitäit olid välja müüdud, sain ma nendest kontsertidest teada. Täitevkomiteest helistati ja küsiti, mis kontserti te seal korraldate. Linn nõudis kontserdi ärajätmist, sest niisuguse rahvamassi kokkuajamist ei tohi olla.» Põhjuseks toodi see, et kogu tähelepanu peab olema suunatud regatile ja ega tea, mis seal kontserdil veel juhtuda võib. «Mina olin siis see, kes julges öelda, et kontserte ei tohi ära jätta, sest kuidas ma saadan 5000 inimest ukse tagant minema. Kultuuriministeerium puges sel ajal üldse põõsasse.»

Sapožnin mäletab, kuidas pärast kahte edukat kontserti piletimüügist laekunud raha kui kuuma kartulit laual veeretati. «Igaüks lükkas raha teise poole – linnahalli direktor minu poole, mina jälle kellegi teise poole –, keegi ei julgenud raha võtta, sest oleks sellega justkui kinnitanud kontserdi korraldaja staatust. Võtsin viimaks selle enda kätte. Tollal oli ainuke pool-eraorganisatsioon Reklaamfilm, helistasin Peedu Ojamaale ja ütlesin, et võtku raha enda kätte, sest meil pole seda kuskile panna. Tegelikult ma ei mäletagi, mis selle rahaga pärast sai.»

Sapožnini sõnul oli tal linnahall kogu olümpia ettevalmistusajal kui kivi kaelas. «Moskva tõmbas seda ehitusrea pealt pidevalt maha, aga Johannes Käbinile, EKP Keskkomitee esimesele sekretärile oli see jälle kõige olulisem objekt.» Sapožnin mäletab, et kord Moskvasse helistades anus telefoni: kui saaks ainult paar miljonikestki selle rea peale. Sest kui rida on juba olemas, siis on selle peale ka lihtsam raha saada. Nii ka sündis – 2 miljonit kasvas pärast 32 miljoni rublani. Veel naerab Sapožnin, et olümpiamängude ajal oli ta kõva rentnik, ta üüris tervet Viru hotelli, kus tegelikult elas vaid sadakond inimest. «Samas nõudis hotell meilt kõikide restoranide tulude saamata jäämise kinnimaksmist, mille Moskva korralduskomitee kinni plekkis.»

Vaiko Vooremaa: «Tõrvik on mul tänini alles.»

«Miks just mind olümpiaregati tulesüütajaks välja valiti, ei tea ma tänini,» ütleb purjetaja Vaiko Vooremaa. Saab aga eeldada, miks – Haapsalu 1. keskkooli õpilane Vooremaa oli tollal kahekordne juunioride maailmameister jääpurjetamises ja NSVL noortemeister purjetamises.

«Olin Haapsalus kodus, kui kaks venda ukse taha tulid ja mingisugust ümmargust juttu rääkima hakkasid. Esimese hooga saatsin nad kuu peale, et jätku oma loll nali, ja nii nad läksidki minema.»

Ent paari nädala pärast olid vennad uuesti Vooremaa ukse taga, võtsid noorsportlasel kratist kinni ja ütlesid, et nüüd enam nalja ei ole. «Olin tollal noor poiss ja kui öeldi, ei partei ja valitsus nõuavad, siis tuli ka minna,» muigab Vooremaa.

Vaiko mäletab, et väga palju tseremooniaproove teha ei tulnudki. «Velodroomil olid maha märgitud mõned jooned, kuhu tuli astuda.»

Avamishetk on tal siiani selgelt silme ees. «Tulin paadist välja, jooksin kohe edasi tribüünide ette, kummardasin seal, siis keerasin otsa ümber ja panin otse urni poole jooksu. Mäletan, ümberringi oli jube vaikus, kui siis korraga see klõps käis. Ega siis tõrvikust tuli süttinud. Seal oli mingi neljakordse kontrollmehhanismiga elektronkolakas. Aga kui ka tõesti oleks midagi juhtunud, oleks siiski ka tõrvikust leek tõusnud.»

Ka ei mäleta Vaiko, et süütamise hetkel oleks tal käsi värisenud. «Seest läks küll kuidagi soojaks.» Tõrvik on Vaikol tänini kodus kuskil alles.

Kuidas Tõnis Lukas olümpialippu pesi

Eksharidusminister ja isamaaliitlasest riigikogulane Tõnis Lukas oli 1980. aastal abiturient ja üks 30st valitud poisist, kes olümpiaregati autasustamistseremooniatel lippe vardasse tõstis. «Algselt pidid seal marssima ja vist ka lippe masti ajama sõdurid, aga nood käisid liiga kramplikult,» meenutab Lukas. «Ja küllap mind valiti välja kasvu poolest ning pealegi olin ma siis kõva spordipoiss,» arutleb Lukas.

Tõnis Lukase vastutuskoorem oli eriti suur, sest ta tõmbas vardasse eranditult esikohalippe ja tema järgi pidid joonduma teise ja kolmanda koha liputõmbajad. Lipp pidi tippu jõudma hümni lõppedes ja keskmise lipu tõmbaja järgi seadsid end teisedki: teise koha lipp hakkas tõusma kaks sekundit pärast esimest ja kolmanda koha lipp kolm sekundit pärast teise koha lippu.

Ka Tõnis Lukas eitab igasuguseid siin-seal liikuvaid kuulujutte, et tal olnud plaanis mõni punaplagu taevasse tõstmise asemel hoopis merre lennutada. «Pigem oli see kinnisidee või uitmõte, kui et konkreetne soov,» ütleb Laukas. «Kuigi Stari jahiklassi võitja Valentin Mankini autasustamistseremoonial käis küll mingi kihk seest läbi.»

Lukas tõi hõlma all olümpiakülast kaasa ka Soome ja olümpialipu, kui aga viimane aastaid hiljem mustaks sai ja Lukas lipu ära pesi, olid värvilised rõngad kadunud ja alles vaid valge plagu.

Tallinn 1980

Võistlus: XXII nüüdisaegsete olümpiamängude purjeregatt.

Läbiviimine: 20. juulist – 30. juulini 1980.

Korralduskomitee esimees ja võistluste avaja: Arnold Green.

Peaareen: Pirita purjespordikeskus 193 000 m² suurusel maa-alal, spordikompleks, jõe- ja meresadam 470 alusele, jahtklubi, pressikeskus ja laevakujuline olümpiaküla. Poolsaarena lõikus jõesadamasse tseremooniaväljak. Jõe vastaskaldale monteeriti tribüünid 5000 pealtvaatajale.

Muid olümpiaehitisi: 314 meet­ri kõrgune televisioonimast, peapostkontor, lennujaam, Olümpia hotell, linnahall. Vanalinnas restaureeriti mitu elukvartalit.

Osalenud riike: 23

Osalenud sportlasi: 156.

Ava- ja lõputseremoonia režii: Mikk Mikiver.

Ava- ja lõputseremoonia muusika: Lepo Sumera «Olümpiamuusika».

Olümpiaorkestrid: Ellerhein, Hortus Musicus, Kukerpillid, Leegajus, Laine jt. Allikas: EOK

14. septembril 1971 kiitis NSVLi Olümpiakomitee heaks Moskva Linna RSN Täitevkomitee ettepaneku Moskva kandidatuuri ülesseadmise kohta 1980. aasta suveolümpiamängude paigana.

Rahvusvahelise Purjespordiliidu juhtkond arutas esimest korda olümpia purjeregati korraldamise võimalust Tallinnas 1974. aasta mais, seda küll Moskva valimise puhul XXII olümpiamängude linnaks.

23. oktoobril 1974 Rahvusvahelise Olümpiakomitee 75. istungjärgul Viinis teatas pärast salajast hääletamist ROKi president lord Killian ainult ühe lause: 1980. aasta olümpiamängud peetakse Moskvas. See tähendas, et esimest korda toimuvad mängud kommunistliku režiimiga riigis.

Purjespordikeskuse nurgakivi pandi 6. mail 1976.

Tallinna toodi olümpiatuli Estonia rongiga, mis väljus Moskvast 18. juulil 19.27 ja jõudis Tallinna 19. juulil 9.30.

Olümpiatule teatejooksu esimene osa kulges 19. juulil marsruudil Balti jaam–Raekoja plats. Seejärel viidi tuli hoiu­le raekotta, kust toodi uuesti välja 20. juulil ning olümpiatule teatejooks jätkus 20. juulil kell 16.05 Piritale. Kokku oli olümpiatule teatejooksul Tallinnas 21 etappi. Olümpiatule süütas olümpiaregati avatseremoonial Vaiko Vooremaa.

Vigri autor Saima Sõmer sai võidutöö eest tuhat rubla

Keraamik Saima Sõmer ütleb, et oli juba varem oma töödega esinenud paljudel võistlustel ja kui kaubanduspalat kuulutas konkursi regati maskoti leidmiseks, polnud pikalt mõtlemist. Seda enam, et pärast kunstiinstituudi lõpetamist 1959. aastal töötas Saima mitu aastat televisioonis, kus tal muu hulgas tuli saadete jaoks ka nukke valmistada. «Mõtlesin siis, et miks ei võiks maskott olla hüljes, kes on ju nii ilus ja meile nii omane veeloom, palju neid veeloomi meil üldse on ja ega silk ikka maskotiks ei kõlba,» naerab Saima.

25 aastat hiljem ütleb Saima, et kõige suurem probleem oli sobilikku materjali leida. Siiski sai kaks umbes 70 cm suurust looma, kellest üks lamab ja teine seisab, õigeks ajaks valmis ning Saima mäletab, et kui abikaasa läks neid ära viima, olevat kohe öeldud, et nüüd viimaks on maskott olemas. Kuigi võidutöö autorit ei kutsutud ei regati avamisele ega pole ka tema nime Vigriga seoses eriti tih­ti mainitud, pole kunstnik kurb. «Sellest pole häda midagi,» on Saima optimistlik. «Osalesin konkursil suure huviga ja kõik on hästi.»

Võidutöö eest tuhat rubla saanud kunstnik pole oma loomi hiljem näinud ega pole ka Vigrisid koju ostnud. «Mulle ei meeldinud, et Teguris neile hoopis teistsugused vuntsid tehti,» ütleb kunstnik. Ka jäi teostamata plaan valmistada nii suuri Vigrisid, et inimene saaks sisse ronida. Hülgepoegadele pani nime üks Tallinna koolipoiss, kelle nime Saima aga enam ei mäleta. Kui palju Saima kavandite järgi Vigrisid toodeti, ta ei tea. Küll aga kaasnes võidusummaga leping, kus kirjas, et toodangu pealt raha juurde ei saa. Vaid kord hiljem on Saimat seoses Vigriga meelde tuletatud – pärast regatti käisid tal külas Itaalia fotograafid, kes olümpiaraamatu jaoks pilte tegid. «Lapsed naersid veel, et ma olen nii ebasportlik inimene ja nüüd olen olümpiaraamatus.» Paraku ka seda raamatut pole Saima Sõmer oma silmaga näinud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee