Teaduste akadeemiast trolliga otse hullumajja (6)
Kuigi plaani Tallinnas trollid käima panna peeti kogu sõjajärgse aja, jõuti tegudeni alles 1965. aastal. Ometi ilutses Tallinna trammitrusti nimes juba aastast 1947 ka «trolleibuse trust». Aastaid said naljamehed selle kallal ilkuda, paaril korral tehti sel teemal isegi aprillinalja.
1965. aasta veebruaris avaldas toonane trammide ja trollibusside valitsus Õhtulehes kuulutuse juhiõpilaste leidmiseks. Kursustele pääsesid mehed, kellel taskus kutselise sohvri load. Kuulutust juhtus lugema ka toona 26aastane veoautojuht Ants Lahe.
«Mõtlesin veidi ja proovisin,» meenutab ta. «Trollijuhihakatisi kogunes trammidepoosse sadu. Vastu võeti meid vaid kolmkümmend.»
Et Eestis sarvilisi elektribusse veel polnud, saadeti mehed naistepäeval Riiga. Lätis tehti neist trollijuhid kahe kuuga.
«Venekeelne koolitus lõppes proovisõitudega juuni esimestel päevadel Riias. Alles siis tunnistati meid küpseks,» ütleb staažikas trollijuht. Juhiloa kirjutas pärast eksamit välja toonane ENSV autoinspektsioon. Ants Lahel on 9. juunil välja antud «trollibusejuhi tunnistus» numbriga 000003 siiani alles.
Esimeste trollide head ja vead
Samal ajal ei seistud Tallinnas käed rüpes. Esimese, Estonia–Hipodroomi ehk rahvakeeli akadeemia–hullumaja liini ehitus algas aprillis.
Ehkki esialgse kava järgi pidi troll hakkama sõitma kesklinnast Piritale, valiti siiski vastupidine suund. Kuuekümnendate alguses ehitati hoogsalt Mustamäe elamurajooni. Paldiski maanteelt oli hea vedada uusi liine tulevasele Sõpruse puiesteele ja Mustamäe teele.
Ajutine trollidepoo rajati hipodroomi kõrvale.
«Veevarustuse ja kanalisatsiooni trust andis meile väikese maalapi rendile,» meenutab Lahe. Kõik sohvrid käisid talgute korras ehitamas ka paarisadat meetrit depoo õhuliini.
Esimeste üheksa trolli saabumine juunis oli omaette sündmus. ZIU-5 marki elektribussid veeti Tallinna Volga-äärsest Engelsist Uritski-nimelisest tehasest rongiga.
Platvormvagunid lükati Kopli kaubajaama, kus trollid laaditi treilerile ning veeti esialgu Pärnu maantee viadukti alla.
«Proovisõidule viis meid slepis avariimasin. Uhasime kaks nädalat mööda Paldiski maanteed edasi-tagasi,» mäletab Lahe.
«Revolvripaugud» ehmatasid sõitjaid
Suurimat peavalu tegid ZIU sohvritele vooluvõtjad sarved või slängis lihtsalt kaikad. Praegu on neil küljes nöörid ehk nn. püüdjad, millest tõmmates saab trollijuht juhtmelt mahajooksnud sarve hõlpsasti paika. «Siis olid nööride asemel jämedad köied, mis katusele kokku lappida tuli,» kirjeldab Lahe. «Need tuli osavalt visata trolli katuse keskele.»
Kuidas oli toona trollijuhil Tallinnas sõita?
«Eks ta harjumist vajas,» räägib Lahe. «Buss kolises piisavalt. Aga küll oli hea, et ei pidanud enam kogu aeg tankimas käima.»
Samuti olid esimestel ZIUdel pikad sarved, mispärast juht ei pidanud kogu aeg piinlikult liini all sõitma. «Paar-kolm meetrit siia-sinna kannatas ära. Aga mida kaugemale sõitsid, seda väiksem pidi olema kiirus,» lisab ta.
Tuska tegi juhi selja taha püsti löödud automaatlüliti. Kui sarvedes või mujal juhtus olema rike, siis lülitas see riistapuu elektri bussist välja. Aga paraku käis kogu värk paraja pauguga, mis ehmatas nii juhti kui ka sõitjaid. Tihti võpatasid ka kõige ulakamad marakratid, kui trollis revolvripauku meenutavat jumakat kuulsid.
«Aga liiklus oli toona ikka väga hõre,» meenutab Lahe juuli algust 1965, kui proovisõidud lõpetati. «Trolli vaadati siis ikka aupaklikult. Autojuhid austasid meid ja teisi,» kiidab ta.
Sohvrid pidasid avapidu hipodroomi grüünes
1965. aasta 6. juuli hommikuks olid tööd Tallinnas lõpuks nii kaugel, et proovisõidud olid seljataga ning esimene troll võis Estonia teatri ees sõitjatele uksed avada. Keskpäeval ütles linna täitevkomitee esimees Johannes Undusk avasõnad ja lõikas läbi asjakohase lindi. Kaunistatud esimene troll, rooli taga Ants Soone, asus hullumaja poole teele. Esimene sõit uue imeriistaga oli rahvale tasuta.
Ants Lahel juhtus sellel tähtsal päeval olema vaba vahetus. «Ilm oli sel päeval väga priima. Õhtul tegime sealsamas hipodroomi kõrval grüünes poistega väikese istumise,» mäletab ta.
1965. aasta suvel liinile läinud üheksa ZIUd vedasid inimesi kesklinnast Merimetsa paar aastat. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50 aasta juubeliks, 1967. aastal saabusid Tallinna juba Tšehhoslovakkias ehitatud Škoda trollid. Need pandi vurama äsjaavatud Sõpruse puiesteele, hiljem ka Mustamäe teele.
«Priimad sõidukid. Aga ZIUd olid ka väga head,» kiidab Lahe. Paraku ei jätkunud venelaste trollidel võhma igaveseks.
Nüüdseks on kõik esimesed üheksa Tallinna trollibussi juba vanarauda veetud.
Piletiautomaat tekitas jootraha
1965. aastal olid Tallinna ühissõidukite piletihinnad erinevad. Kõige odavam oli tramm, kus pilet maksis kolm kopikat. Kallim oli buss – viis kopikat. Trollis sai sõita nelja kopikaga. Talonge toona veel ei tuntud. Pileteid sai bussides kahest automaadist . Kopikad tuli pilust sisse lasta ning rullist endale pilet keerata.
Tihti pillati kopikad hoopis põrandale. Seepärast vedeles automaadi ümber rublajagu nn. jootraha, mille juhid endale said. Varsti kadus see teenistus ära, sest pileteid tuli hakata ise müüma. Juhi kuupalk oli toona umbes 110–120 rubla.
Olümpiaregati troll Albert
1980. aasta juulis, Moskva olümpiamängude purjeregati ajaks oli Tallinna oodata suuremat rahvahulka. Et uusi sõidukeid olümpialinna juurde ei saadud, leidsid nupumehed teise mooduse. Trammi- ja trollipargis haagiti kokku kaks tavalist Tšehhi Škodat ning uus sõiduk oligi valmis. Tallinna täitevkomitee esimees (linnapea) oli toona Albert Norak. Hambamehed leidsid kohe, et uus kaksiktroll tuleb ristida Albertiks.
Kokku haagitud topelttrollid olid kasulikud ka juhtidele: neile maksti pika sõiduki juhtimise eest suuremat palka.
Pirita tegi sõidult sünkroonreportaaži
6. juuli esimest trollisõitu näitas ETV õhtune uudistesaade «Aktuaalne kaamera». Reporteriks oli hilisem legendaarne raadio liiklussaate juht, toona 28aastane Johannes Pirita. Kaasas oli toonane tehnikaime – sünkroonkaamera.
«Selle oli konstrueerinud ETV insener Leiger Põldma. Kaameras oli 18 mm film ning see oli trossiga ühendatud reportermakiga,» seletab Pirita. Pärast monteeriti uudistelugu filmile, kus ühel serval augud ja teisel kitsas heliriba. «Sünkroonkaamera anti kaasa vaid eriti olulistele sündmustele. Esimene trollisõit oli seda igal juhul väärt,» kinnitab Pirita. «Seda oli suhteliselt raske teha. Tekst tuli koostada nii, et stopper oli kogu aeg näpu vahel. Kõik pidi käima tegevusega ühel ajal.» Vana uudistelugu näidati paar nädalat tagasi ka ETV retrosaates «Lint».
Esimesest sõidust on Pirital meeles veel usutlus toonase linnapea Johannes Unduskiga.
Kui noor telemees uuris, millal ehitatakse liinid Mustamäele, vastanud linnaisa: «Kurat, seda otsustab Moskva, mitte meie. Siin raha ei jagata.» Kaua aega oli Pirital alles ka tollane trollipilet number 002. Esimese pileti rebis endale ilmselt Johannes Undusk.
Trollid on sõitnud ka Tartus Toomemäel
Kuigi ametlikult jõudis Eesti trollibusside ajastusse 1965, oli esimene, katseline liin Tartus juba kolmkümmend aastat varem. 1936. aastal ehitas toonane ülikooli energeetik Jaan Muuga (1891–1968) elektrilise omnibussi. Viimasega sõidutas Muuga tartlasi kaks nädalat Toomemäel Kuradisilla juurest uue anatoomikumini. Eesmärk oli veenda linnaisasid, et troll on parem kui tramm. Paraku jäid katsetused sinnapaika. Tartus pole elektritransporti tänaseni.
Troll kahe linna vahel
Mälumängude üks lemmikküsimusi oli: missuguse kahe linna vahel saab Nõukogude Liidus sõita trollibussiga? Õige vastus: Krimmis Simferoopolist Jaltasse.
Linnadevaheline trolliliin suvitajate vedamiseks oli ligi 80 kilomeetrit pikk ning seal sõitsid Tšehhi päritolu Škodad.
Liin ületas sealkäinute sõnul mitu mäge ning pakkus inimestele piisavalt närvikõdi.
Kommentaarid