Kutsekool – pettumus? (20)

Näha on neid, kes on tulnud avaldust kirjutama ema käekõrval ja lasevad lapsevanemal kogu asjaajamise ära teha. Kuulda on neid, kes sõnagi eesti keelt ei oska. Suhtumise poolest võiks õpilased jagada laias laastus kaheks – need, kellele jäi hinnete tõttu kutsekool ainsaks võimaluseks, ning need, kes on keskharidusega koos ka ameti omandamisest sügavalt huvitatud.

Tahangi ehitajaks

«Ma ei tahagi mingit paremat töökohta, tahan ehitajaks saada,» ei sea Tallinna ehituskooli astuv Vassili endale kõrgeid sihte. Ka tema potentsiaalse tulevase koolivenna Antoni jaoks oli kutsekool esimene valik. «Vaata mu hinnetelehte, ma oleks kuhu iganes sisse saanud,» seletab vene rahvusest noormees, «aga siin on ilus kool, sõbrad ja eriala, mida õppida tahan.»

Tallinna teeninduskooli koka erialale kandideeriv Anna-Liisa on aga vaatamata huvile kokakunsti vastu pettunud, et peab kutsekooli minema. «Ma jäin jalavigastuse pärast koolis teistest maha ja hinded ei olnud nii head, nagu vaja,» selgitab neiu gümnaasiumisse mittepääsemise tagamaid. «Tegelikult mulle lubati, et saan oma kooli sisse, alles viimasel hetkel öeldi, et ei saa. Siis oli juba hilja muudesse koolidesse kandideerida ja pidin siia tulema.»

«Oleksin tahtnud ikka keskkooli minna,» tõdeb ka Tallinna transpordikooli infotehnoloogia erialale pürgiv Alvar kurvameelselt, «aga ma jäin hiljaks selle asjaga ja hinded ei olnud ka nii head. Eks nüüd näis, mis edasi saab.»

«Need õpilased, kes praegu siia tulevad, on ikka just selle kooli valinud,» selgitab olukorda Tallinna ehituskooli avalduste vastuvõtja. «Sellised, kellele meie kool tagavaravariandiks on, tulevad tavaliselt augusti lõpus siia küsima. Siis on rühmad juba täis ja me ei saa ju rohkem vastu võtta, kui koolimaja mahutab. See aasta võib soovijate vahel ka konkurss tekkida – ehitus ja ehitusviimistlus on praegu kuumad alad.»

Aga kuidas suhtub üks lapsevanem sellesse, et tema järeltulijast saab näiteks metallitöötleja või kondiiter?

Pettumus, loomulikult

«Loomulikult on pettumus, kui su laps keskkoolis hakkama ei saa ja peab siia tulema,» leiab polütehnikumi pürgivale pojale toeks olnud Merike. Tema poeg jõudis ka 10. klassis käia, aga seal läks tal liiga raskeks.

«Sellises vanuses noored ei tea ise, mis neile parim on, ei oska pingutada. Eriti veel minu lapse sugused, kes tulevad ülehooldatud kodudest, kus kõik ette ja taha ära tehakse,» tunneb Merike end poja suutmatuses gümnaasiumis hakkama saada mingil määral süüdlasena. Aga miks just polütehnikum? «Ma arvan, et see on kutsekoolidest igal juhul kõige kõrgemal tasemel. Kuigi ega siia sissesaamise peale ei tasu lootma jääda, konkurss on tohutult suur, tulevad veel testid ja vestlused. Kindlasti tuleb ka teistesse kutsekoolidesse vaadata.»

Helle seevastu on oma poja otsusega keskharidus ametikoolis omandada ülimalt rahul: «Ta oleks hinnete poolest saanud ka gümnaasiumisse, aga valis ise kutsekooli. See oli tema enda valik ja mina olen sellega rahul. Pealegi saab ta pärast selle lõpetamist edasi õppida.»

Ameti- või kõrgkool?

Aire Koik haridus- ja teadusministeeriumi teabekorralduse osakonna konsultant: Iga põhikooli lõpetaja peaks tõsiselt kaaluma, mida ja kus edasi õppida. Kehvema õppeedukusega noored võiksid mõelda, kas pürgida ilmtingimata gümnaasiumi (mille loogiline jätk oleks astumine kõrgkooli) või minna kutsekooli ja omandada koos keskharidusega ka amet. Tõsi, kutsehariduse maine ei ole praegu nii hea, nagu võiks olla, kuid see on juba paranemas. Kutsekoolis õppinud oskustöölisi on Eestis väga vaja ning nende nappust tunnistavad praegu juba mitmed tööandjad. Kutsekooli õppima minekut ei peaks võtma kui ebameeldivat sundkäiku, vaid kui võimalust omandada vajalik ja kasulik eriala.