VETERANID: Aivar, Leino, Leino ema.Foto: Tiina Kõrtsini
Inimesed
28. mai 2005, 00:00

Teistmoodi turismifilm: «Afganistani armid» (1)

See on hea film. Eilsest saadik võib igaüks teist seda ise Sõpruse kinos vaadata. Filmi ühest unustatud sõjast, kahest eesti mehest, kes seda sõdisid.

Need on head mehed, seepärast on film hea. Need mehed on Aivar Simson ja Leino Juhkam, esimene sõdinud tolle sõja alguse, teine lõpu. Leino kaotas seal «kaugel kuumal maal» mõlemad jalad, Aivar… noh, selle filmi on üles võtnud meeletult hea operaator Ivar Heinmaa, minu teada kõigi käibeloleva maailmasõja lahingute filmija. Kunagi tegin mina Ivariga vjuud ja mind rabas tema silmavaade – nii vaatab mees, kes on kõike, absoluutselt kõike näinud, keda mitte miski enam ei üllata. Aivari silmavaade on sarnane. Ei tea, kas see on kaotus. Nagu Aivar, tuntud Simsonina Seakülast, filmis ütleb: «Ega ei kahetse» ja lisab paar sõna «mustpersetest».

Sinna, «mustpersete» maale, viiakse mehed tagasi. Kohta, kus Leino miini otsa kõndis, kohta, kus Aivar katlas istus. Film tundus olevat mõeldud sihukese trendikana: lähme tagasi, leiame rahu, lepituse, õnne. Teeme natuke nalja ka, jagame esitlusel kõigile tegijatele Aivari voolitud kujukest sittuvast dušmanist… Oscari asemel.

Ent operaator päästab – see on ikkagi meeste film. Näed afgaani, teist, kolmandat, kuulad Aivari ütlust mingi kohaliku linna turul: kui need tolgused teaksid, et ma olen nendega sõdinud, pakutaks mind õhtul kebabiks. Vaatad noid kohalikke, õudselt ilusad inimesed muuseas, ja tundub: kui vaja, löövad jälle. Neil ükskõik. Tõsi, ka Aivar lööks jälle, tundub, tal on selline nägu peas.

See on üks lugu. Teine on Leino, veel rohkem Leino ema lugu. Nilbe ja rõve niimoodi öelda, aga need on võimsad kohad, kui Leinole pannakse alla moodsaid proteese. See on võimas koht, kui Leino ema lihtsalt kaamerasse vaatab. Ja siis räägib, kuidas poega haiglasse vaatama läks ega saanudki kohe teada, et poisil enam jalgu pole.

Ma ei taha sellest üldse kirjutada, ausalt. Kui N. armee mind kutsealusena arvele võttis, 1986, see sõda veel käis. Minul vedas sünniaastaga, mind ei võetud üldse. Ja vahel tundub, et ma olen midagi võlgu meestele, kes sinna jäid või tüki ennast jätsid.

See on hea film. Minge ja vaadake.