Hotellid ei müünud tube, vaid voodikohti (6)
Kuni 1980. aastate lõpuni tegutses ENSV turismiturul kolm monopoolset üleliidulist turismikontserni – Inturist, Sputnik ja ametiühingud oma turismistruktuuridega. Hotelle ühendas Tallinna Hotellitrust, mis 1980. aastal nimetati ümber Tallinna Hotellikoondiseks.
Hotellitrust haldas pealinna 37 hotellist ja võõrastemajast seitset: Olümpia, Palace, Ranna, Kopli, Narva, Balti ja Toome, kus kokku oli 1550 voodikohta. Inturistile kuulusid 1963. aastal ehitatud 216kohaline hotell Tallinn ja 1970ndate suurim ning moodsaim ehitis, 22korruseline ilusa elu ja huugava edasimineku sümbol Viru hotell.
Rahvakontrolöri unetu öö Pärnus
1979. aasta 4. augusti Sovetskaja Estonijas ilmus ENSV Rahvakontrolli Komitee inspektori N. Bergmani pikk kiri tema üleelamistest Pärnu samanimelises võõrastemajas. «Mul oli au ööbida selles kuurortlinna hotellis 20. juulil,» kirjutas inspektor. «Esiteks öeldi mulle muidugi trafaretne lause «Vabu kohti ei ole!», kuid läbirääkimistel hotelli direktoriga probleem siiski lahenes. Mind majutati esimesele korrusele kaheinimesetuppa kolmandaks.
Toa põrandat katnud linoleumis olid niivõrd suured augud, et nendes võis jalad murda. Mööda seinu vonklesid roosteplekid – mälestus talvistest veeavariidest, nagu meile selgitati. Numbritoas oli kolm tooli, kuid istuda nendel polnud võimalik, nii kipakad olid need mööbliesemed. Numbritoas oli küll raadiovastuvõtja, aga see ei teinud ühtegi piuksu. Ehkki hotelli kodukorraeeskirjad näevad ette, et numbritoas peab olema karahvin ja joogiklaasid, minu toas neid ei olnud.
Hilisõhtul selgus ootamatult, et uinumine ei tule kõne allagi – iga väiksemagi küljekeeramise peale käuksusid voodivedrud läbilõikavalt. Olin kella kaheni öösel ärkvel, kuulates kusagil kõrvalruumis valjusti sorisevat vett. Järgmisel hommikul selgus, et hommikusööki pakuti vaid välismaistele turistidele. Ülejäänud külastajad pidid oma kohvitassi ja piruka järel seisma hiigelpikas järjekorras.»
Tallinlastele pealinna hotellides peavarju ei antud
ENSV pealinn sai uue 26korruselise hotelli tänu Moskva olümpiamängude purjeregati korraldamisele Tallinnas. Hotell Olümpia avati 27. juunil 1980. Seal oli 405 ühe- ja kahekohalist numbrituba, restoran, varietee ja neli baari.
«Majas töötas kaks täiesti erinevat ettevõtet, Tallinna Hotellikoondis ja Tallinna Linna RSN Täitevkomiteele allunud toitlustuskoondis, mille hallata olid hotelli baarid ja restoranid,» meenutab Olümpias 20 aastat töötanud majutusjuht Kaja Proos.
Kuni 1990. aastani olid Olümpia teenuste hinnad kehtestatud riiklikult ning hotelli täituvus oli väga suur. Kahene tuba maksis Olümpias 8 rubla ja 80 kopikat, sviit 14.40. Hommikusöök ei käinud selle raha sisse.
«Teenindati vaid hotelli külalisi, teistel polnud hotelli asja,» meenutab Proos. Peasissekäigu juures seisid šveitserid, kes vähimagi kahtluse korral küsisid sisenejatelt näha hotellis viibimist tõendavaid dokumente. Kehtis seadusesäte, mille kohaselt Tallinna sissekirjutusega inimestel polnud hotellis voodikoha saamine lubatud.
Veel tehti ranget vahet, kas hotelli külastaja oli nõukogude inimene või siis Lääne turist. «Meie» turistid käisid söömas 14. korruse einelauas, välismaalased 2. korruse kohvikus. Olümpia restoran oli küll lahti kõigile linlastele, kuid nagu tollal ikka, oli sinna väga raske sisse pääseda. Selleks pidi olema tutvusi või šveitserile maksma.
Toakaaslane administraatori valikul
N. Liidu hotellide klassifitseerimise standardite järgi oli Olümpia ainus kõrgema, A-kategooria hotell Eestis.
Praegustele noortele hotellitöötajatele on Proosi sõnul täiesti arusaamatu tollane komme müüa majutuspaikades voodikohti, mitte numbritube. Nõnda komplekteeriti ühes toas ööbivad seltskonnad administraatori suva järgi. Peeti täiesti normaalseks panna ühte tuppa elama kas või eri liiduvabariikidest pärit inimesi.
Niisamuti on tänapäeval mõistetamatu, kuidas suures moodsas hotellis polnud ühtegi konverentsiruumi. Aga selleks puudus vajadus – kõik suuremad koosolekud ja konverentsid peeti kompartei egiidi all väljaspool hotelli.
Töökohana oli hotell Olümpia hea ja prestiižikas koht. Töötajaid valiti hoolikalt. Proosi kuupalk oli 80 rubla, mis 1980. aastate algul oli väga hea teenistus.
1985. aasta 1. juulil raporteeris tollane hotellikoondise peainsener Rein Järva Õhtulehes Olümpia arengutest:
«Juurutasime uudse metoodika, nüüdsest on meil sisse seatud hotellikohtade kinnipanemine raali teel. Meie suuremates hotellides on sisetelevisioon. Külalised võivad õhtuti vaadata reklaamfilme ja linateoseid meie vabariigi tänasest päevast.»
Palace, esimene neljatärnihotell
6. september 1989 oli hotelli Palace töökollektiivile märkimisväärne päev: üle aasta kestnud remondi järel avas täielikult uuenenud 91 numbritoa, kahe restorani ja baariga ENSV esimene neljatärnihotell sel päeval uksed.
«Kui praegu on hotellis põhiline nõue, et tuba oleks puhas ja kõik numbri tehnikaseadmed töötaksid, siis Palace tahab klientidele pakkuda midagi hoopis enamat,» kinnitas hotellikoondise tollane peadirektor Andres Eesmaa.
«Kogu teenindus põhineb elektronarvutitel! Et tagada teenindamise kõrge kvaliteet, ollakse vähemalt esialgu sunnitud enamik toiduaineid välismaalt sisse ostma.»
Ilmaimeks oli ka Palace’i maailmatasemel tuletõrjesüsteem, mille eksimisprotsent oli nõukogudeaegse süsteemi 20 protsendi asemel alla ühe.
«Pizza-restoranis Margareeta teenindatakse ka rublade eest,» lubas Eesmaa 1989. aasta 8. septembri Õhtulehes. Veel oli Palace’i omanikfirmal Finest Hotel Groupil kavas rajada Olümpia hotelli vastu 200 numbritoaga hotell Olümpia-2, ujuvhotell ja kiirtoitlustusvõrk.
Virusse polnud projekteeritud mitte ühtegi baari
Kuulus Viru hotell sai valmis rekordiliselt kiiresti, 36 kuuga. Pärast avamist hakati tasapisi avastama, et miski on puudu. Meenutab 32 aastat Viru hotelli baarides töötanud Galina Tille.
«Algselt ei projekteeritud Viru hotelli üldse baare. Ilmselt unustati ära või ei peetud neid nõukogude hotellile sobilikuks. Esimesena asus seda tühja kohta täitma valuutabaar, mis tekkis (koos juuksurisalongiga) toonasesse ajalehtede lugemiskohta praeguse Bogarti baari kohale.
Valuutabaari eraldas fuajeest pruuni kunstnahaga lükanduks. Jookide valik oli baaris suur. Joogid tulid Moskva laost. Mida seltsimehed Moskvast otsustasid meile saata, seda hotelli külastajad ka jooma pidid.
Valuutabaari kõik joogid olid nn. tsentraliseeritud hindadega. Näiteks maksid Prantsuse konjakid ja Armeenia brändid ühepalju ja kõik liköörid olid ühe hinnaga. Teoreetiliselt oli see väga hea ja lihtne süsteem, aga tegelikult oli baaris igavesti raske töötada, sest tuli arveldada kõige erinevamate «kõvade valuutadega» ja alatihti polnud kliendile parajat raha tagasi anda.
Seitsmekümnendatel aastatel olid valuutabaari põhiklientideks Soome turismigrupid. Kui Soomest laev saabus, oli teenistust. Pärast laeva lahkumist võis baari kinni panna. Vahel lubati talvel müüa jooke ka rublade eest. Järgmiseks tehti stereobaar praeguse Café Amigo tagumise baari asupaika ja praeguse Merineitsi peasissekäigu juurde tekkis Punane Baar. Kõik need kohad olid tallinlaste seas väga populaarsed – kuigi nad võisid hotellis ametlikult viibida ainult kuni kella 23.»
Ranna hotellis leiti madratsi alt 30 000 rubla
Kui hotell Stroomi veel Ranna hotelli nime kandis, juhtus seal kõike. Üks Kesk-Aasiast pärit komandeeritu pidas oma numbritoa kraanikausikapis kolme tuvi, keda toitis saiaga. Mustlased aga ei hoolinud vooditest – tegid tuppa tekkidest telgid ja magasid seal.
1983. aastast hotellis töötanud praegune Stroomi direktriss ja omanik Reet Purre lõi telkijad teenindusasutusest välja: «Ütlesin, et siin on ikkagi hotell, mitte tabor!»
Rannas peatusid valdavalt teistest liiduvabariikidest pärit turistid ja komandeeritud.
«Niisugust asja ei olnud, et astusid uksest sisse ja saidki toa,» meenutab Purre. «Koht pidi olema varem broneeritud, ja kui bronn õhtul kell kuus kukkus, polnud õnnetul hilinejal lootust enam ööbimiskohta saada, sest see oli juba teisele antud. Kõik hotellid võistlesid ju täituvusprotsendi nimel. Meil oli see protsent ükskord 117! Ise naersime, et voodi ei jõudnud veel eelmisest kasutajast maha jahtuda, kui see juba uuele anti.»
Hotelli juhatajast sõltus Purre sõnul väga palju. «Nii kaua käisin peamajas rääkimas, kuni rääkisingi meile uued voodid välja. Need olid ikka päris, nagu kodudeski – puuotste ja puuraamiga, mille peale käis madrats. Hirmus rasked, toateenijad nägid vaeva nende liigutamisega.»
Suurpuhastuste ajal pakkusid voodid rikkalikke avastusi, kuivõrd külastajatel oli kombeks madratsite vahele raha peita. Igaühe järel madratseid ei klopitud. Seepärast ei saadudki teada, kes jättis madratsi alla rekordina tervelt 30 000 rubla. Järele ta sellele ei tulnud, nii jagati leid töötajate vahel.
Voodipesu tuli direktrissi sõnul Olümpia pesulaost välja rääkimas käia. «Pesule lõime peale suured templid «Hotell Ranna», et miski pesumajas vahetusse ei läheks. Õnneks mingit ühe seebiga pesemist meil ei olnud, Olümpia laost saime ühekordseid seepe ja šampoone,» räägib Purre.
Pesemisvõimalused olid nõukoguliku hotellimajanduse nõrgim koht. Rannas oli igas numbritoas küll WC, kuid duširuum asus koridoris. Toas oli vaid köögikapi sisse ehitatud kraanikauss.
Pudelid andsid toateenijale teise palga
Tatjana Borissova oli võõrastemaja Kopli toateenija 1979–1982. «Tegime tükitööd. Maksti selle pealt, kui palju päevas koristada jõudsime, kuu teenistus oli umbes 70 rubla. Töö oli ränk. Inimesed elasid võõrastemajas kaks-kolm nädalat, kogu Venemaalt kokku sõitnud, kultuurist ei teadnud midagi. Kui näiteks Rossenergostroi töölised olid lahkunud, pidin kolm tundi põrandat pesema. Kõik, mis neil maha kukkus, sinna ka jäi. Kõige hullem oli talv, kui meil polnud töövahendeid. Juhataja väitis, et limiidid on otsas. Isegi Skaidra küürimispastat ja Pipi pesupulbrit ei jätkunud, põrandalapid tõin kodust. Sooja vee katkestused olid tavalised, aga eks katsuge täisroojatud põrand ruttu puhtaks saada, kui kraanist tuleb jääkülma vett. Ainsaks plussiks selles ametis olid komandeeritute jäetud tühjad pudelid. Meil peatusid valdavalt mehed, kes jõid kõike. Viisin poodi võrgutäite viisi purke ning viina- ja veinipudeleid. Sealt tuli teine palk juurde. Aga ikkagi olin õnnelik, kui sõbranna sokutas mind Moskva rongi vagunisaatjaks.»
Triikraua küsimine polnud ette nähtud
Kunagine rahandusministeeriumi eelarveosakonna revident Elvi sõitis 1970.–80. töö asjus läbi kõik ENSV rajoonilinnade hotellid ja võõrastemajad. Haisvaimad muljed sai ta Jõgevalt. Enamasti olnud ööbimispaigad ühtemoodi remonditud ja ühesuguste mugavustega. «Keskküte oli sees juba kõikides võõrastemajades. Ei mäleta, et komandeeringute ajal oleksin mõnes hotellis külmetama pidanud. WC ja dušš olid kõikides tubades. Hommikusööki ei pakutud kuskil. Ka polnud isegi 1980. aastate keskel rajoonivõõrastemajade tubades veel telereid. Teler oli ainult «punanurgas», kus komandeeritud seda üheskoos vaatasid. Jõgeva linna võõrastemajast on mul kõige eredamad mälestused. Nimelt oli Jõgeva üks väheseid kohti, kus võeti vastu lambavilla. Villavahetuspunkti sõideti kokku tervest N. Liidust. Osseedid elasid Jõgeval kuu aega ühtejutti, kogu võõrastemaja haises päevalilleõli ja lambarasva järele. Ehkki tubades toiduvalmistamine oli rangelt keelatud, eirasid reeglit vaikival kokkuleppel kõik. Praegu tundub imelik, aga tollal ei tulnud meil pähegi hotelli teenistujalt triikrauda küsida. Polnud ette nähtud ja kõik. Minul oli universaalne krimpleenkostüüm, mis õnneks ei kortsunud, aga meeskolleegid olid püstihädas. Neil ei jäänud üle muud, kui viigipüksid ilusti viiki mööda ööseks madratsi alla panna.»
Kommentaarid