Ansambli Laine kunagine liige Lagle Alpius-Mäll: «Torupilli saatel võib igas vanuses laulda!» (3)
Tema on ennast vahepeal hoopis floristiks koolitanud. «Õppisin kolm aastat Maie Lätti lillekoolis, just nüüd on Loodusmuuseumis lõputööde näitus. Enne seda õppisin Erkko Liivi lillekoolis.»
Uus elukutse sai Lagle sõnul alguse siis, kui ta laste kõrvalt oma suures aias lilledega mängis. Gladioolid on tema suur kirg. «Tundus, et lillepoodi on vahva pidada. Katsetasin natuke väikeettevõtlusega, aga see on meil ikka väga karm asi. Lihtsam on lillepoes müüja olla kui omanik,» arvab Lagle, kes nüüd eri kauplustes floristiametit peab.
Laulmine jäi kõrvale sedamööda, kuidas sai selgeks, et võimatu on päeval üht tööd teha ja õhtul sama pikalt teist: «Kui ma alustasin, siis oli veel võimalik kaks asja kokku viia. Aga kui tegeled iga päev oma lillepoendusega, siis selle kõrvalt ei jõua – igal õhtul minna veel trenni, proovi, esinema… Ja kõik nädalavahetused ka kinni, tundus, et ei ole enam nii noor, et jaksaks.»
Lavameigist tüdinud
Laglel on neli last ja pere kindlalt esikohal: «Ei taha olla aastaid kõik jõulud, jaanipäevad ja nädalavahetused kodust ära. Õhtuti ja nädalalõppudel, kui perekond koos, peab muusik just tööle minema. Mingi aeg võib see ju huvitav olla, aga lõpuks väsitab.»
Lagle naerab, et esineja edevus teda enam ei kimbuta: «Praegu on vanus selline, et ma ei viitsi ennast hakata üles kloppima. Mulle meeldis Andrus Vaariku ütlemine: «Lõpuks tahaks end tunda hästi dressides ja kalossides.» Et ei peaks olema üles vuhvitud. Kahjuks naisterahvad ei saa lavale loomulikus olekus minna, meestel on asi lihtsam. Aga meik peab naistel ikka olema,» lausub Lagle.
Kui talle ansambli Laine sügisest juubelit meenutada, vastab ta otse, et see teda absoluutselt ei huvita: «Kui mina veel muusikat tahaks teha, siis sihukest tšipi-tšipit ei suudaks enam iial! Ei taha neid kolmekümne aasta taguseid äraleierdatud lugusid enam – kellele neid vaja on?»
Rahvamuusika köidab
Mitte et muusika Laglele üdini võõraks oleks jäänud: «Kui ma üldse tahaks mingis suunas areneda, siis teeksin rahvamuusikatöötlusi, midagi niisugust, mis kuuluks «Viljandi folgi» repertuaari. Plokkflöödi või torupilli saatel võiks igas eas laulda. Aga kõrtsiestraadi ei tahaks enam teha.»
Ansamblielu on Laglele kaugeks jäänud: «Aktiivsem pool tegutseb, passiivsem jääb paratamatult kõrvale. Igal asjal on pluss- ja miinuspool. Kõigile tundub, et laval olla on hirmus tore. Koolitüdrukud unistavad: saaks ainult esineda! Kui sa tegelikult lavatööd teed, siis enamik pühasid ja nädalalõppe möödub kusagil restorani laos, kuskil lava taga kamorkas oodates, millal saad oma laulud ära teha.»
Elus on palju huvitavaid asju, ütleb Lagle, ja tuletab eneseirooniliselt meelde, et inimene õpib kogu elu: «Kogu aeg on selline tunne, et tahaks ei tea mida veel kõike selgeks saada. Vene ajal sain mitu diplomit taskusse, aga nendega pole ju praegu enam midagi teha.» Lagle ülikoolidiplomist võib lugeda eriala «taidlusteatri režissöör». See ei sega uusi ideid taotlemast ja uudistamast.
Ansambel Laine alustas juubelihooaega
Eesti vanim tüdrukutebänd juhatas sisse oma juubelihooaja – sügisel 45aastaseks saav ansambel Laine ilmutas
CD-plaadi «Kirju seltskond». Õige sünnipäeva eel sügisel on kavas täienduseks veel üks CD välja anda. Plaadi esitlus andis võimaluse kokku kutsuda rohkesti muusikuid, kes eri aastatel ja aastakümnetel ansambliga koostööd teinud. Praegu kuulub Laine koosseisu kolm kaunitari – Merle Lilje, Sirje Põllu ja Krista Grinbergs-Raigla. «Kirju seltskond» ühendab endas enamasti 1970. aastate armsakssaanud nostalgilisi disko- ja estraadilugusid särtsuval tänapäevasel naisjõul ja -häälel.
«Lainest lahkumine tegi südame kurvaks.»
Katrin Kalde , kes igapäevaelus peab hotellis Oru direktrissiametit, tunnistab, et tema enam tegevlaulja ei ole, ehkki plaadil kõlab tema hääl paljudes lauludes ning plaadi esitlusel laulis ta Vello Orumetsaga igihaljast duetti «Kurzeme».
«Miks? Lihtsalt varem või hiljem tuleb see otsus teha. Isiklik elu on parasjagu kiire, töö samuti. Ning – eks aastad ka,» lisab ta napilt. «Sellel plaadil olid mitmedki lood, kus ma kaasa lõin. Sügisese väljaande kohta ei oska ma praegu öelda, ma ei tea, millise valiku nad teevad.»
Katrin ei varjagi, et ansamblist lahkumine oli raske valik: «Südame poolest oli pisut kurb, sest tore oli laulda ja koos olla, aga elus tuleb teinekord teha kindlaid otsuseid. Aeg läheb edasi, noored tulevad peale… See ongi loomulik. Minul küpses see otsus ikka pool aastat, enne kui selle välja ütlesin. 18. jaanuaril pidasin kaaslastega nõu ja varsti ka lõpetasin.»
Katrin Kaldet mäletame Laine viimases koosseisus juba palju aastaid.
Kas näeme proua Kaldet tulevikus ansambli esinemistel? Selle kohta ei tahaks ta küll vähimaidki lubadusi anda. Ent eks räägi kõnekäändki: «Ära iial ütle ei iial!»
«Laine vanusest rääkimine on sooline diskrimineerimine!»
Merle Lilje on plaadi üle rõõmus: «Oleme väga rahul, sest kaua tehtud, kaunikene!» Plaadi tarvis sai 2002. aastast alates linti lauldud 24 lugu, nende hulgast valiti «Kirjusse seltskonda» 14 tantsulisemat.
«10 jäid meil veel sahtlisse. Plaadile kogusime paari viimase aasta lood.» Näib, et naistel power’it ikka jätkub. «Ise ka imestame, aga nii see on. Ega muidu vist ei käikski seal laval, kui sisemist põlemist poleks,» leiab Merle.
Suvel on oodata ansamblilt tervet rida ülesastumisi. «Päris nii ei ole, et Laine läheb suvetuurile või paneb Estonia kontserdisaali kinni,» tunnistab Merle. «Aga tuleb väga palju erinevaid kontserte ja esinemisi, alates mitmesugustest suvepäevadest kuni suviste pidudeni valdades ja linnades. Siin ja seal Eestimaal.»
Merle Lilje ütleb, et ansamblitöö võtab elust päris suure osa: «Nüüd me võib-olla saame natuke hinge tõmmata proovide koha pealt. Aga muidu käime iga nädal kaks korda trennis ja töötame ka klaveri ümber. Ega need laulud siis iseenesest tule! See on päris pikk protsess.»
Kes laulud valib? «Nii ja naa. Ise valime ja osa pole vaja validagi, need pärinevad vanast repertuaarist. Hirmsad kaklused käivad ka: seesama plaadi nimilugu «Kirju seltskond» – mina rääkisin kogu aeg, et teeme selle loo ära, mul on sellega nii hea nostalgia!»
See töö nõuab meilt suurt pühendumist, teisiti lihtsalt ei ole võimalik,» nendib Merle. Oma töö pärast ja perekondlikel põhjustel on Lainest eri aegadel lahkunud mitmed lauljad. Siiski seovad säilinud tuumikut tihedad sidemed.
«Ansamblina oleme ju kõik koos töötanud, ka ENSV Riikliku Filharmoonia all. Me pole võtnud ansamblisse juurde inimesi tänavalt, oleme muidu ka suured sõbrad. Suhtleme kogu aeg. Kui meil kontserti polegi, ikka helistame: kuidas sul läheb? Mis täna tegid? Meil jätkub juttu kauemaks!» kirjeldab Merle.
Kuid vahel on väga raske, seda peab temagi tunnistama: «Sirje Põllul ja minul on mõlemal oma firma, Sirje töötab turismiäris, minul on käsitööfirma. Aga kuna me oleme harjunud sellise töökoormusega, oleme n.-ö. vana kooli inimesed, siis oleme hakkama saanud. Tööasju me eriti omavahel ei aruta, Laine-teemat jätkub niigi palju.»
Sellist asja ei ole, et keegi väsimuse pärast proove ära jätaks: «Kui oleme võtnud ette sellise töö, nagu ansambel on, siis ei saa öelda, et ma üks päev ei viitsi, ma lihtsalt ei tule trenni või laulma. Trenn on ära jäänud vaid objektiivsetel põhjustel, kui on mingi esinemine vms. Muidu me ei anna absoluutselt järele! Tööd teeme kõvasti ja tänu sellele on meil suur repertuaar – üle 100 laulu, mida võime esitada,» on Merle uhke.
Kui ansambel on vastu pidanud 45 aastat, tuleb säilitada vana ja uue juuspeent vahet ka ajal, kui lauljad vahetuvad. «Need, kes esinesid 60. aastatel, on praegu auväärses vanuses. Meie, tänased lainelased, oleme laulnud ansambli eri koosseisudes. Vahepeal Laine üldse hääbus, aga laulnud oleme kogu aeg, erinevates koosseisudes, varietees ja teatritükkides. Kui 1999. aastal otsustasime ansambli 40 aasta juubelit pidada, jäimegi taas kokku. Esitame ikka repertuaari, mis meile südamelähedane, samal ajal laulame austusest ka 60. aastate hitte. Oleme Laine fännid! 45 aastat, sellele pole Eestis midagi vastu panna!»
Merlele teeb meelehärmi, et meesajakirjanikud intervjuusid tehes imestavad, kuidas saavad nii vanas ansamblis olla nii särtsakad lauljad. «Tegelikult me ei ole ju vanad! See on täiesti sooline diskrimineerimine! Kas keegi ütleb: Vello Orumets, sa oled nii vana ja ikka veel laulad?! Meeste kohta ei öelda kunagi nii!
Inimesed ju kuulavad muusikat, seal pole tähtsust, kas keegi on habeme või kepiga! Kui kuuled, kuidas inimesed räägivad: Laine 45, siis on tunne, et nüüd tulevad lavale 70aastased! Meie aga lausa lööme tantsu!» Kalju Saarekese seatud lavalist liikumist peab igaüks ise nägema.
Soovin edu ka lilledega tegelemisel.Ka see on üks väga tore töö.